Aeg teele asuda!

Ongi käes viimane päev Perthis! Aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Alles see oli, kui alustasin oma laotöölise elu. See kuupäev jääb mulle elulõpuni meelde, 12 märts, täpselt oma sünnipäeval oli minu esimene tööpäev Fostersis. Nüüd, kolm kuud hiljem, saan jällegi Austraaliat avastama minna.

Viimasel nädalal tööl olin oma suureks üllatuseks jälle parim. Kuid ausalt öeldes olin ma tavalisest laisem, ilmselt olid aussid veel laisemad. Reedel, peale tööd, läksime töökaaslastega veel pubisse ja tegime viimased õlled. Ülemus ikka proovis veenda, et ma ära ei läheks, kuid ütlesin talle, et aeg on edasi liikuda ja ilmselt saadan talle ühe teise eestlase sinna tööle. Eestlastel on seal laos väga hea maine ja nad saaksid seal iga kell tööle. Õhtul käisin veel viimast korda viktoriinil ning sealgi pani meie tiim teist korda järjest võistluse kinni. Väga mõnus viimane nädal oli.

Eelnevates logides olen ma päris palju kirunud oma majaomaniku Andrew’d, kuid tegelikult on ta ikka abivalmis ja hea inimene. Eks igal ühel ole oma head ja vead, aga pole just palju ausse, kes enda juurde bäkkerid võtaksid ja neilt ainult 50 dollarit nädalas küsiksid. Ning, kui ta on piisavalt kaine ja mitte väga pilves, saab temaga ka mõnusalt juttu ka ajada. Igatahes loodan, et tal läheb edasipidi kõik hästi, sest hetkel on ta ikka päris tõsises rahahädas ning vaatamata sellele ei hakanud ta minult rohkem raha küsima.

Homme hommikul asun teele Esperance poole, mis peaks terve päeva aega võtma. Kuid see on alles algus. Teekonna sihtpunktiks on Sydney.

Märgistasin Google mapsis ära oma teekonna:

Seega pole mind interneti avarustes mõnda aega näha, sest vaevalt, et kuskil kõrbes levi või internetipunkte väga leidub.

Kõike mõnusta teile!

Töö, töö ja veelkord töö

Eelmise blogi alguses kirjutasin, et olen tubli ja pikka vahet enam sisse ei lase. Enam ma midagi sellist lubama ei hakka, sest viimasest blogist on rohkem, kui kaks kuud möödas ning ilmselgelt pole ma mingi tubli blogipidaja olnud. Mingit juttu ma niisama välja imema ma ei hakka ning kirjutan siis, kui midagi kirjutada on ja kui viitsin.

Viimased kaks kuud on möödunud tööd tehes, 5-6 päeva nädalas. Eks seegi ole üks põhjuseid, miks pole blogi kirjutada viitsinud. Esiteks, pole midagi huvitavat juhtunud ja teiseks ei viitsi ma peale tööd eriti kirjutamisega tegeleda.

Kuid siiski olen mõnel nädalavahetusel saanud kodust välja ning külastanud huvitavaid kohtasid.

Kõigepealt siiski tööst. Eelmise blogi lõpus sai sellest natukene ka kirjutatud, kuid siis olin ma seal veel küllaltki roheline ning kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Nüüd on tekkinud juba rutiin ning asi pole enam nii huvitav, kuid aeg möödub õnneks endiselt kiirelt, mis on iga päevaga üha olulisem. Endiselt panen kokku alkoholi tellimusi. Vahel tööpäeva lõpus ka koristan, teen õllekaste või siis on päevakorras flip the kegs ehk siis pööran tühjad õllevaadid tagurpidi.

Kegs

Mõtlesin, et annan kerge ülevaate oma tavaliselt tööpäevast, sest nii on ilmselt kõige lihtsam aru saada, mida ma siin iga päev teen.

Äratus on kas kell 2.30 või 4.30 olenevalt sellest, kas pean tööle minema 3.30-ks või 5.30-ks. Seda siis hommikul vara.

Tööle jõudes tuleb kõigepealt ennast kirja panna ning siis ette valmistada ennast tööks. See tähendab, et pean endale BT ehk rokla võtma, millega euroaluseid ringi vedada. Teine asi on headset ehk kõrvaklapid koos mikrofoniga ja väike saatja. Selle abil saan ma oma tellimusi täita. Loen alguses oma tellimuse koodid sisse ning siis vastuseks saan asukohad, kust oma kraam kokku korjata. Ühe euroaluse peal on keskmiselt 60-80 õlle- või veinikasti ja tööpäeva jooksul panen ma kuskil 30-40 tellimust kokku.

BT - sellise asjaga kärutan laos ringi

Tööpäeva jooksul on kaks pausi, esimene umbes 30 minutit ja teine 45-60 minutit. Oleneb sellest, kuidas tööd on.

Viimasel ajal on kahjuks tööd vähem ning seega alustan enamasti 5.30, eelmisel nädalal oli ka üks vaba päev, mis mulle üldse ei meeldinud. Tunnistan, et hetkel olen siin ainult raha peal väljas ning maja peremees kustub mind juba juudiks, sest ma ei kuluta millegi üleliigse peale raha. Samas ei näe ma mõtet siin kulutada, sest mujal on asjad palju odavamad ja sama summa eest saab palju rohkemat lubada endale.

Päeva kõige parem osa on loomulikult kell 13.30, siis kui tööpäev on lõpuks läbi! Siis passivad kõik tüübid kella juures, et oodata kuni kell saab 13.36, et ennast välja kirjutada töölt. Väidetavalt pidi, see 6 lisaminutit rohkem raha andma ning seega kasutan ka mina seda juhust. Lõpuks on aeg minna autosse panna mängima Jamiroquai – Seven Days In Sunny June! Seda lugu kuulan ma igal ilusal päeval koju sõites.

Koju jõudes lähen pesema, valmistan süüa järgmiseks tööpäevaks ja passin arvuti või teleka taga. Magama lähen ma hiljemalt kell 21.00 ajal. Kui vaja 3.30-ks tööle minna, siis üritan juba 6-7 ajal õhtul magama minna. Tavaliselt sellest midagi välja ei tule, sest üldjuhul teen ma iga päeva ühe ja sama vea ning mõtlen, et pikutan natuke peale tööd, kuid hiljem avastan, et olen paar tundi maganud juba. Selline näebki välja minu tavaline tööpäev, midagi põnevat siin pole, aga neljapäeviti tiksub minu kontole keskmiselt 850-900 dollarit ja see on ainus asi, mis mind hetkel motiveerib. Hetkeseisuga on minu viimane tööpäev siis 8. juuni ning siis tuleb 2-3 kuud puhkust ja reisimist! Kuid sellest juba mõni teine kord.

Mõtlesin, et nüüd peaks Perthi ka näitama. Mina ise elan Perthi äärelinnas nimega Lockridge. Linnas käin ma tavaliselt rongiga, sest see tundub odavam ja mõistlikum. Sõidan autoga rongijaama, jätan auto selle kõrval asuvasse parklasse ja istun rongi peale. Siin on sama süsteem nagu Tallinnaski oli – Pargi ja sõida, kui ma õigesti mäletan.

Perthis elab wikipedia andmetel 1.74 miljonit inimest, mis on suuruselt 4 linn Austraalias. Vaieldamatult on Perth ja kogu lääne Austraalia üks rikkamaid Austraalia osasid, seda eelkõige tänu kaevandustele.

Midagi rohkemat Perthist kirjutada pole, seega lasen piltidel ülejäänud töö teha.

Ühel nädalavahetusel sai käidud Rockinghamis ja Pingviinide saarel käidud, mis jääb Perthist lõuna poole. Rockingham meenutas oma tootmishoonete poolest Muugat ja Maardut, kuid oli kordades ilusam.

Selline silt tervitas meid ühe silla juures, mis viis sõjaväeterritooriumile

Pingviini saarel pidavat elama umbes 1000 pingviinipaari, kuid kahjuks ei näinud ühtegi isendit looduses ringi tatsamas. Räägiti, et pingviinid lähevad vara valges kala püüdma ja tulevad vahetult enne pimedat tagasi. Külastusaeg jääb aga päevasel ajal ning seega pole võimalus pingviine looduses näha. Kuid saar oli sõna otseses mõttes mattunud kajakate alla. Sattusime sinna juhuslikult kajakate pesitsuse ajal ning saar oli küllaltki valge, mõnes saare otsas pesitsesid ka pelikanid, kuid nendele ligidale ei pääsenud.

Kajaka poeg

Seal taamal peaksid olema pelikanid

Kajaka pesa

Penguin Island

Viimased reeded olen käinud paari töökaaslasega pubis viktoriini õhtul. Pubi on vist natuke vähe selle koha kohta öeldud, pigem on see restoran, mis asub ühes hotelli moodi asutuses. Igatahes on väga lahe olnud ning meeldiv vaheldus argipäevale. Ühel õhtul oli natuke naljakas juhtum. Küsiti, et kumb on kaugemal Perthist, kas Darwin või Melbourne. Mina vastasin, et Darwin, olen viimasel ajal päris palju Google mapsi külastanud ja tundus, et Darwin peaks kaugemal olema. Kohalikud siiski arvasid vastupidist ning arvake ära kelle oli õigus?!

Ühel korral peale viktoriin otsustas töökaaslane driftima ehk siis autoga rallima minna kuskile kruusateele. Ta oli oma sõbralt saanud Subaru Impreza mõneks päevaks ning pidas õigeks seda ära kasutada. Mina sellest eriti vaimustuse polnud, aga ega mul erilist varianti polnud, sest eelnevalt oli ta mu peale võtnud ja hiljem lubas koju viia. Pikka pidu aga ei olnud, peale paari kurvi avastas ta ennast liiva seest ning see auto ei liikunud enam, ei edasi ega tagasi. Nii me siis passisime, kuskil Perthist paarkümmend kilomeetrit väljas, kuskil tühjal ehitusplatsil ja pilkases pimeduses. Kaasas oli ka üks teine töökaaslane, kes otsustas, et on viimane aega hakata ööseks varjupaika ehitama. Muidugi arvasin algul, et tüüp teeb nalja, aga mõningase aja pärast oli päris korralik putka püsti. Tõeline Bear Grylls! Kahjuks ei jäänud see ehitis kõige paremini pildi peale. Lõpuks leidsid nad kellegi kaine sõbra, kes auto välja tõmbas. Kuna tegemist oli reedega, siis läks ikka aega, enne kui leiti kaine inimene autoga.

Ultimate survival

Üldiselt peaks tunnistama, et eestlastel on liikluskultuuri osas väga palju austraallastelt õppida. Kõik on väga viisakad, näitavad suunatuld, ei sõelu, ei ületa kiirust. Alguses pani mind imestama, et miks on majade vahel lubatud sõita 60-70 km/h, kuid enam mitte. Eestis ilmselt ei tuleks selline kõne allagi. Loomulikult on ka erandeid, kuid neid kohtab ikka väga harva.

Viimastel päevadel on termomeetri näit kukkunud ikka kõvasti ning mõningas kohas Perthi ligidal, pidi see öösel olema isegi alla 0 kraadi. Seega on väga külmaks läinud. Eestis ei ole selline asi probleemiks, sest kõik on harjunud sellise temperatuuriga ja majad on soojustatud, kuid siin on inimeste majad vist papist ehitatud. Majas, kus mina elan, on hommikuti toas umbes sama temperatuur, mis väljaski või siis paar kraadi kõrgemal. Loomulikult hoiab maja peremees mõnusalt tagaust ka lahti, sest äkki koerad tahavad välja minna, kuigi endal on olemas ka eraldi väike uks koerte jaoks. Lisaks hoiab ta mõnda akent ka lahti. Üks päev üritasin talle selgeks teha, et mõne ukse või akna võiks ju kinni panna, aga ilmselt saaks selle ennem seinale selgeks tehtud, kui talle. Ise on ta veel suurem külmavares, kui mina ja hommikuti on kuulda ta kirumist külma kohta. Kuid nagu öeldakse, loll pea on kere nuhtluseks. Kuid õnneks on mul veel siin paar nädalat jäänud ning 9-10ndal juunil lahkun Perthist. Tuleb minu elu pikim roadtripp, seda umbes 8000 km-i jagu.


Ahjaa, nädala tipphetk on tavaliselt teisipäev või kolmapäev. Seda sellepärast, et siis olen endale saanud uue Game of Thrones'i osa! Lihtsalt üks parimaid seriaale üldse. Lisaks avastasin enda jaoks veel ühe seriaali: Raising Hope - mõnus USA komöödia ning mis teeb asja veel paremaks, seal ei naerda peale.


Üldilselt panen ka oma pildid üles Picassasse, seal on neid võimalik vaadata parema resolutsiooniga ning pildimaterjali on seal ka veidi rohkem, kui blogis: https://picasaweb.google.com/rasmuseimla/

Seekord järgmise blogi kohta midagi lubama ei hakka. Tuleb, millal tuleb.

Perth – Geraldton - Perth

Olen nüüd tubli ning kirjutan viimase aja sündmustest. Ei taha väga pikka pausi sisse enam jätta.

Nagu ma siin juba nii mõnelegi kurtnud olen, siis olin ma tööta pea 2 kuud. Puhkus on hea asi küll, aga kui raha otsa hakkab saama ning pea iga päev niisama vedelema peab, siis viskab ikka kopa väga ette. Olen siin suhelnud ka teiste eestlastega ning võib öelda, et ma pole ainus, kes niimoodi vireleb. Ida-rannikul on olukord hoopis hullem ning võin öelda, et tegin õige otsuses, et sealt jalga lasin.

Ükspäev helistasin sõber Tanelile ning ta ütles, et on vangis. Kõik pidavat ujutama ning maja uksed, aknad on kinni teibitud. Lambad on märjad ning villa ei saa lõigata. Ühed teised Eesti sõbrad rääkisid, et Melbourne on bäkkereid täis. Kõik hostelid, karavan pargid, isegi rannaäärsed parklad on rändureid täis ning enamus neist passivad niisama. Tööd pole. Pole see elu siin Austraalias nii roosiline midagi.

Eelnevalt olin juba kirjutanud, et sain Perthis odava öömaja tänu ühele eestlasele. Eestlase, Ivariga, kohtusin Surfers Paradises. Ilmselt peab tänama juhust, et ta, minuga ühes hostelis olles, toaga eksis, muidu poleks ma Perthi jõudnud. Üüri maksan siin 50 dollarit nädalas, mis on ikka sigaodav. Tavaliselt peaks hostelites maksma nädala eest nii umbes 150-200 dollarit ning siis saad tuba jagada vähemalt nelja inimesega (mõnel juhul ka 32-ga), magada naris, jagad kööki kümnete inimestega jne. Siin on mul aga oma tuba, suur madrats, normaalne köök.

Kahjuks on asjal ikka ka teine pool. Nimelt elan ma siin ühe 45 aastase gei mehega. Mitte, et ma oleks mingi homofoob vms, aga vahepeal viskab vanamees kergelt üle. Igal õhtul joob ta ära mõned õlled, tõmbab kanepit ja siis hakkab mingit jama suust välja ajama. Mina ja Ivar peame seda jura siis kuulama. Ei meeldi talle, kui me räägime eesti keeles, kuigi ta ise on teises toas. Kord on tal elu liiga julm, raske lapsepõlv jne. Korra või isegi kaks võin ju seda juttu kuulata, aga kui igal õhtul samad teemad on, siis viskab natuke üle. Kuid nagu ma juba mainisin on mul oma tuba ja siis lähen lihtsalt sinna minema. Eks siis ole natuke solvumist, aga mul suva. Õnneks läks ta nüüd tööle ning seega ei joo ega suitseta nii palju enam. Päevasel ajal ajab ta muidu täiesti normaalset juttu.

Ivar ja majaomanik Andrew

Tagahoov

Teine asi mille kallal viriseda tahaks on väljast kostuvad hääled. Esimestel päevadel küsisin Ivari käest, et mis siin käib päevad läbi kassipulm? Kuid siis tuli välja, et siin on ühed ronga moodi linnud, kes teevad täpselt sama häält, kui isased kassid (võib olla ka emased, pole kassiekspert) kaklevad omavahel. Tõsiselt imelikud linnud ikka.

Kuna see rajoon, kus ma elan, ei ole just kõige jõukam, siis on siinne ümbruskond igasuguseid huvitavaid inimesi täis. Kui ma hommikul just „linnulaulu“ peale üles ei ärka, siis hoolitsevad selle eest naabrid. Ilmselt käib naabermajades pidevalt üks seatapp, sest midagi sellist sealt igatahes kostub. Vahel käib ka naabrimutt külas ja tahab kanepit osta, seda muidugi hommikul vara ja siis ikka nii et kõik kuuleksid, et ta majas viibib.

Ning see ei ole veel kõik! Helistades kohe, saate kaasa ka ühed mürgised ämblikud! Nii ongi, aias passivad red-back, white-tail ja muud toredad ämblikud. Igaks juhuks uurisin nende kohta ka. Red-back on põhimõtteliselt võimeline inimese ära tapma, kuid viimasest sellelaadsest juhtumist on möödas mitmeid aastaid. On õnneks olemas vastumürk ning seega ma eriti ei põe, enam … Alguses olid kerged paranoiad küll. Siin on veel kärbsed ja sääsed ning kui midagi tundus olevat keha peal, siis järgnes sellele kerge ärevus ja paar kiiret käe liigutust.

Jätsin ennem mainimata ka majapidamise koduloomad. Neid on siin hetkel kolm. 2 koera ja üks kass. Varasemalt oli majas kolm koera, aga kuna üks koer läks teisele koguaeg kallale ja üldse oli minu arvates natuke segane, siis saadeti ta asumisele. Ilmselt oli tegemist mingi alfa emase teemaga, sest mõlemad koerad olid emased ning üks pidi teisele oma võimu näitama. Igatahes lähevad koerad segaseks, kui keegi on uks taga ja tuppa sisse tuleb. Kass ilmub enamasti välja alles õhtul ja siis näugub  paar korda. Tundub, et ma olen suur koerte sõber. Kui vanamees on täis ja räuskab, siis koerad tulevad kõik minu juurde, ronivad külje alla varjule.

Pildil siis need kaks emast koera ning see tagumine saadeti minema

Ühel päeval võttis minuga ühendust Mirjami sõbranna Annika. Ta oli kuulnud, et minagi olen Austraalias ning hetkel mitte just kõige paremas seisus, seda siis töö mõttes. Temal ja tema kahel sõbrannal oli just töö lõppemas Perthist kagu pool ning seega mõtlesid nad edasi minna põhja poole, viinamarju korjama. Seega sai kokkulepitud, et võtavad siis minu ka peal ning lähme koos kohta nimega Geraldton. Kuid enne, kui Geraldtoni minek teoks sai, tuli tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva! Tüdrukud olidki 24ndal veebruaril platsis ning algas tähistamine. Oli päris tore pidu, millele järgnes kahjuks ka pohmakas, kuid igati tore oli. Lisaks sellele suutsin ma ära kaotada oma pangakaardi. Raha seal mul eriti peal polnud muidugi, kuid Austraaliale kohaselt, tuli uue kaardi kätte saamiseks päris palju aega raiskama. Tundub lihtsalt ebanormaalne, et miks ei või pangakaarti kätte saada pangast? Tuleb kõigepealt igal pool pangas oma aadressid ära muuta, mis polnud ka just kergete killast ülesanne ning siis lõpuks saadetakse see sulle nädala aja jooksul koju. Nüüd on mul pangakaart käes lõpuks, kuid raha seal ikkagi suurt pole.

Minu käsi peale 24nda, sai väljas ka käidud üle tüki aja.

Tüdrukud panid mulle huvitava hüüdnime. Rapsija Rasmus, seda siis sellepärast, et olen selle lühikese aja jooksul Austraaliale enam-vähem tiiru peale teinud ja vahepeal Uus-Meremaalgi käia jõudnud.

Mõned päevad peale 24ndat hakkasime sõitma põhja, Geraldtoni poole. Mind pandi kohe rooli ning sai harjutada jälle autosõituJ. Tee peal juhtus ka üks õnnelik õnnetus. Loomulikult oli vaja autoroolis tegeleda muude asjadega, näiteks valida muusikat vms ning selle tulemusena oleksin äärpealt kraavi sõitnud. Kuid peale paari äkilise manöövri ja tüdrukute kiljatuse midagi ei juhtunud. Teele jäi ette ka üks huvitav koht nimega Pinacles. Seal oli siis mingi kõrbe moodi pinnas ning hunnik kive. Kivide vahele oli rajatud sõidutee, mis oli ikka suhteliselt kitsas.

Autotee

Edasine tee kulges piki India ookeani äärset rannikut. Võib öelda, et päris kena oli. Õhtuks jõudsime Geraldtoni. Seal ootas meid ees 3 Saaremaa kutti, kes pidid meid järgmine päev viinamarja istandusse juhatama. Kuna meil öömaja polnud, siis läksime Saarlaste hostelisse. Päris hostel see küll polnud, kuid midagi sarnast. Võib öelda, et olime seal illegaalselt, aga see selleks.

Olin suhteliselt elevil ning ootused olid suured, sest olin kuulnud, et viinamarjade korjamisega võib päris palju teenida. Kahjuks oli reaalsus teine. Saime teada, et on tükitöö ehk siis palka saab iga korjatud viinamarja karbi pealt. Olles mõnda aega korjanud ning mõned arvutused teinud, sai selgeks, et see palk ei kõlba kuskile. Tunnipalgaks tuli umbes 7 dollarit ja isegi, kui korjaks kaks korda kiiremini, oleks see palk ikkagi naeruväärne. Natuke aru pidades otsustasime samal päeval Perthi tagasi sõita. Hiljem selle peale mõeldes, oli see ikka üks väga õige otsus.

Tagasi sõites suutsin ma õige teeotsa maha magada ning viisin tüdrukud kuskile pommiauku. Selle tulemusena jõudsime Perthi alles peale südaööd. Süüd ma muidugi omaks ei saa võtta, sest mu iPhone aku sai tühjaks ja enam ei saanud kaarti vaadata.

Järgmisel päeval alustasin ma jällegi tööotsinguid ning minu õnneks vastati seekord ka telefonile. Olin helistanud firmale, mis tegeleb kontorite ümberkolimisega. Järgmine päev, ehk siis reedel kutsuti vestlusele, mis oli pigem paberite vormistamine. Juba reede õhtul sain tööle asuda. Kliendiks oli üks suur kaevandusfirma, mis kolis ühest ärimajast teise. Tööd sai teha reede õhtul ja laupäeval terve päeva. Hea tunne oli kohe tööd teha üle tüki aja. Kahjuks ei jätkunud seda pidu kauaks. Need kaks päeva jäidki viimaseks seal firmas. Sest rohkem pole sinna tööle kutsutud.

Laupäeval, töölt koju sõites, kohtasin väga huvitavaid inimesi. Kõigepealt tuli sõita Perthi kesklinnast rongiga umbes 20 minutit väljapoole. Rongis oli üks paarike, kes kitkusid kulme üksteisel. Algul poiss tüdrukul ja siis vastupidi. Võib olla olen liiga vanamoodne, aga miks on vaja rongis seda teha? Poiss kandis meiki ka muidugi. Rongist maha tulles, pidin sõitma edasi bussiga. Kuna oli laupäev, siis sain seda buss päris kaua oodata. Lõpuks bussisõit läbitud jäi veel natuke jalutamist teha. Poolel teel ühines minuga üks noor tüdruk ja hakkas küsima, et kas ma siin kandis mõnda cracki diilerit ei tea või et kas mul endal ei ole midagi. Küsis veel, et kas ma ka süstin ja rääkis, et talle väga meeldib süstida. Karp jäi natuke lahti küll sellise jutu peale. Õnneks tuli varsti kodu ja siis sai sellest narkomaanist lahti. Mõned päevad hiljem nägin sama tüdrukut ka toidupoes, ei olnud väga tore vaatepilt. Suhteliselt nussakas nägi ikka välja ning käel olid süstimise jäljed ka olemas. Jube ikka, kui inimesed sellise tee valivad.

Järgnes jälle nädal aega passimist. Kuid lõpuks sain heale tööle! Vähemalt ma ise olen väga rahul. Kõik algas selles, et majaomaniku tuttav oli talle tööd pakkunud, kuid kuna tal endal oli juba töö olemas, siis andis ta mulle kontaktid edasi ning järgmisel päeval tõmbasin traati. Jällegi võeti esimese korraga telefon vastu!!! Kohe samal päeva läksin ka vestlusele, täitsin hulgaliselt pabereid, läbisin ohutuse kohta käiva koolituse, mille lõpus oli test ning saingi tööle.

Tänaseks päevaks olen juba poolteist nädalat tööl käinud ning selle üle on mul ainult hea meel! Aeg läheb palju kiiremini ning teadmine, et ei pea niisama vaesena virelema on ikka hea. Kuna töökoht on natuke lollakas kohas, siis pidin endale auto soetama. Raha ma veel selle eest maksnud pole, aga esimesel palgapäeval maksan ära. Sain majaomanikuga kaubale, et ostan tema vana Ford Laseri ära 500 dollariga. Pole küll päris Mazda 6, aga sõidud saab tehtud, mis on siiski põhiline.

Töökohast ka siis natuke. Töötan ühes logistikafirma laos. Täpsemalt siis Fostersi õllelaos. Minu ülesandeks on täita tellimusi ehk siis pean paberi järgi panema kokku õllelaadungi. Töö on isegi veel põnev ja tööpäevad mööduvad kiirelt. Palka ma veel saanud pole ja kui aus olla, siis ma päris täpselt ei teagi, mis see tulla võiks, aga ma loodan, et ei pea pettuma.

Vahepeal olid meie juures veel kaks eestlast, vennad Heinar ja Hendrik. Nad olid just jõudnud Perthi, oma matkabussi maha müünud ning valmistusid sõiduks Eestis, kus nad nüüdseks ka juba on.

Tahaks veelkord tänada kõiki õnnesoovide eest! Ise tähistasin oma sünnipäeva esimese tööpäevaga J

Paar päeva varem otsustasid tüdrukud mind siiski üllatada ning tegid mulle üllatuspeo, mis oli igati vahva!

Pildil 7 eestlast ja üks aussi

Viimane nädal Sydneys

Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud, olen jõudnud otsaga Perthi. Kohta, kuhu tavaliselt eestlased esimesena maanduvad. Enne, kui Perthist kirjutama hakkan, pean veel natuke Sydneyst kirjutama.

Viimane nädal Sydneys möödus kahe itaalia tüübi juures – Alessandro ja Filippo. Tuttavaks sain nendega tänu Maskale (tänud sulle veelkord!) ning sain nende juures oma viimase Sydney nädala veeta.

Paar nädalat tagasi, kui veetsin oma viimaseid päevi Sydney hostlis, olin dilemma ees, et kas minna kohe Perthi või siis olla Sydneys natuke rohkem. Siis saingi Maskalt itaallaste kontaktid ning nad lubasid mul nende juurde jääda nii nädalaks. Seega otsustasin veel Sydneys viibida.

Samal päeval, kui pidin hostelist ära kolima, otsustasin külastada ka Eesti maja Sydneys. Peamine põhjus sinna minekuks oli, et äkki saan töö kellegi kaudu endale. Kuid kohapeale jõudes seda võimalust mul siiski ei avanenud. Kahel eestlasel oli olnud just sünnipäev ning seega ei pidanud ma viisakaks hakata seal on tööprobleemiga inimesi tüütama. Kuid kindlasti ei pea ma seal käimist ajaraiskamiseks. Kohtusin väga toredate inimestega ning sain väga head Eesti toitu süüa. Inimesi oli seal igas vanuses ning osad olid juba päris kaua Austraalias olnud, kuid oli ka selliseid, kes mõned kuud tagasi alles siia maakera kuklapoolele saabunud. Kahjuks ei ole neid väga palju, erinevalt minust, kes Eestisse tagasi minna tahaksid. Kuid eks see ole iga inimese oma asi, peaasi et rahul ollakse.

Eesti Maja

Kohtusin Eesti majas ka mõne eestlasega, üllatus üllatus

veel eestlasi

Kahjuks pidin Eesti majast lahkuma enne peo lõppu. Oli vaja jõuda viimasele bussile, et itaallaste juurde sõita. Nagu ikka viimastel päevadel Sydneys, sadas ka tollel päeval ning kuna läksin üks peatus varem maha, sain ma päris märjaks. Kuid lõpuks jõudsin kohale ning Alessandro ja Filippo võtsid mu kenasti vastu.

Nende kodu asus Bondi Beachi linnaosas, mis on ühtlasi ka Sydney kõige kuulsama ranna nimi. Okupeerisin siis enda valdusesse ühe diivani ning elasin seal järgneva nädala. Saatsin järgnevatel päevadel veel ka mõned CV-d laiali, aga see oli rohkem ajaviitmise pärast. Erilist usku mul Sydneys tööd saada enam polnud. Õnneks sattus mõni päev ikka ilus ka olema, ning seega pidin ma Bondi Beachi ikka üle vaatama. Tegin ühe korraliku ringi ning võib öelda, et päris kena oli kohe. Rand ise väga suur ei olnudki, aga see-eest omapärane.

Nädalavahetusel otsustasid itaallased tagahoovis väikese grillpeo teha. Juhuslikult oli sama mõte ka ühtedel teistel maja elanikel. Seega kujunes väikesest grillpeost vähe suurem üritus. Mingil hetkel ilmus üritusele ka Justine Bieberi pilt, mis leidis väga kurva lõpu.

Lõpuks soetasin endale lennupileti Perthi, sest aina rohkem hakkasin aru saama, et Sydneysse jääda ei ole mõtet. Kuulsin ka mujalt, et Sydneys on väga palju bäkkereid ning seega konkurents tööturul tunduvalt suurem. Hommikuti üritasin ikka vara üles tõusta ning tavaliselt saatsin paari kohta ka CV, kuid siiamaani pole kuskilt mingit vastust saanud. Oma plaani, kuskile IT kohale saada, olin maha matnud. Perthi mineku põhjus oli ka see, et seal pidi rohkem tööd olema ning üldjuhul sinna nii palju rahvast ei roni. Eestlased millegi pärast alustavad oma Austraalia reisi küll sealt, aga teiste rahvuste seas on populaarsem ikkagi idarannik.

Saabuski siis päev, kui jätsid Alessandro ja Filippoga hüvasti ning sõitsin juba teist korda Sydney lennujaama. Üks põhjus veel, miks ma Perthi minna otsutasin, oli see, et Perthis oli olemas odav öömaja. Kui ma viibisin Surfers Paradises, sain seal tuttavaks ühe eestlasega – Ivariga. Teadsin, et ta on Perthis ning seega võtsin Sydneys olles temaga ühendust ning sain endale seal odava öömaja. Seega hüvasti Sydney ning tere Perth.

Hetkel ma siiski Perthist kirjutada ei viitsi. Jätan selle järgmiseks korraks ja üritan ikka tihedamini kirjutada. Sydneyst tulin ma tegelikult ära juba nii 3 nädalat tagasi. Vahemärkuseks veel, et olen hetkeseisuga 17nes erinevas kohas ööbinud.