You are not the first and you're not gonna be the last one

Olen Kununurras juba mõned päevad veetnud, kui matemaatika ja kalendritundmine alt ei vea, siis oma 6 päeva. Tuleb tunnistad, et enamus päevad on veedetud mitte midagi tehes. Samas, mis sa selle 40 kraadise kuumusega ikka teed. Hakkan juba enam-vähem harjuma selle kuumusega. Isegi meie magamistuba tundub aegajalt jahe (konditsioneer töötab 24/7 ja umbes 24 kraadi peal). Seltskond siin backbackeris (seljakotirändurite majutuskoht) on ikka väga kirju. Toas, kus mina ja Tanel magame, on peale meie veel jaapanlased, prantslased ja üks sakslane. Paar päeva tagasi oli meiega ka üks aussi, kuid temal sai sellest kuumusest kõrini ning ta rändas edasi. Võib öelda, et Aasia riigid on tugevasti esindatud. Peale jaapanlaste on siin veel, korealanna, filipiinlane, Taist mõned ja osade päritolu ma ei teagi. Väikseid pilusilmseid inimesi jookseb siin igatahes ringi palju. Aussi asemele tuli meie tuppa üks prantslane, kes on ikka väga omamoodi (hea mõttes). Tal on koguaeg kerge muie näol, mitte et naerda teiste üle, aga ta vist ongi koguaeg rõõmus. Isegi magades on tal naeratus näol. Vahel tundub see natuke kriipi, aga ilmselt pole tal hingel ühtegi pattu ning seetõttu saab nõnda rahulik olla. Nagu sellest veel vähe, ta näeb välja nagu jeesus J. Üks teine prantslane meie toast on sõltuvuses deodorandist. Tal ei ole mitte higipulk vaid sprei, mida ta kohe üldse ei häbene kasutada ja ikka ohtralt. Paar minutit peale selle kasutamist on toas natuke raske hingata. Üldiselt on inimesed siin aru saanud, et isegi niisama istudes hakkad suhteliselt kiirelt higistama ning ei vaevu end sellise asjaga, nagu higipulk, vaevamagi.

Kununurra

Ühikas x4

Nagu nii mõnigi juba teab, siis Kununurra on selline mõnus pommiauk. Teha pole siin suurt midagi ning ainsad, kes päeval väljas redutavad, on aborigeenid. Seega võtsin nõuks lõpuks töö otsimisega tegelema hakata. Ütleme nii, et hetkel on töölisi vägagi vaja ning töö leidmisega ei läinud mul kaua aega. Neljapäeval panin oma nime jobshop’i (tööpoodi) kirja ning juba reede viidi farmi tööle.

Geko - uus lemmikloom

Seal on mõnus

Hell yea!

Nüüd tuleb minu jaoks natuke piinlik hetk, aga parem on ikkagi sellest rääkida. Jobshopist teatati mulle, et saan samasse kohta tööle, kus Tanelgi on. Selle üle oli mul ainult hea meel. Tööpäev hakkab siin tavaliselt kell 6 hommikul ja lõppeb 16-17 ajal. Mina jõudsin farmi kuskil 9 ajal ning hakkasin siis, nagu teised juba eest tegid, kõrvitsaid maast korjama. Algul vaatasin, et vast ei olegi väga hull. Mõtlesin, et kui päike väge kõrvetama hakkab, siis määrin mingit kreemi peale ja kõik on korras. Kahjuks ei jõudnudki asi mingi kreemi määrimiseni või üldsegi millegini. Olles töötanud vaevalt 2 tundi, tundsin, kuidas pilt hakkab eest ära kiskuma ning jõudu jääb järjest vähemaks. Isegi kõige väiksemad kõrvitsad tundusid rasked juba. Kuna vao lõpp paistis, siis mõtlesin, et pingutan selle lõpuni ära ikkagi. Lõpus saab ohtralt vett juua ja vast hakkab parem. Saabus siis kauaoodatud vao lõpp ning asusin koheselt veekanistri kallale. Tundsin juba, kuidas kõht on eelmisest joomisest vett täis ning juurde küll ei mahtunud midagi. Kallasin siis ka mütsi mõnusalt jahedat vett ning panin selle koos veega pähe. Tollel hetkel oli juba normaalsem olla. Istusime kõik rõõmsalt traktori peale ning kimasime vao algusesse tagasi. Selle sõidu ajal käis minust läbi rida külmavärinaid ning kohale jõudes hakkas jälle hirmus kuum. Mõtlesin, et see asi ei saa normaalne olla ning kõrvitsakorjamine ei ole tervisega riskimist väärt. Ütlesin siis meie kamba bossile, et mulle aitab. Õnneks oli tüüp mõistlik ja ütles, et saab täiesti aru. Mõni päev tagasi oli neil keegi seal korjamas olnud, kes lõpetas haiglas ja pärast ei mäletanud oma nimegi mõnda aega. See tüüp lihtsalt ei rääkinud midagi ja kukkus kokku lõpuks. Pidin siis mõnda aega ootama, kuni lõuna läbi sai, sest siis pidi farmi omanik mu tagasi linna viima. Muidugi oli mul enesetunne halb, nii füüsiliselt, kui vaimselt. Vabandasin omaniku ees ka veel, et raiskasin tema aega jne. Siis ütles ta mulle „You are not the first and you're not gonna be the last one“ ehk siis, sa ei ole esimene ega jää ka viimaseks. Farmeritel on hetkel ikka suhteliselt keeruline, saak on kohe valmis ning vaja ära korjata, aga pole töölisi. Inimesi jääb siinkandis aga aina vähemaks kuumuse ja niiskuse tõttu.

Vaade Kununurrale

Sõbralik juhend WC-s

Kuna siinkandis on plaan olla ainult 2-3 nädalat, siis ei hakka ma enam farmitööga jamama. Kuna ilmselgelt pole ma hetkel selleks suuteline. Suur respekt nende ees, kes sellega toime tulevad päevad läbi, aga mina oma tervisega riskima ei hakka. Päris tühja ma ka kindlasti ei kavatse passida. Ning juba pühapäeval mõtlesin, et hakkan tööotsimisega tegelema. Algul oli plaan oodata esmaspäevani, sest jobshop ja kõik muu on nädalavahetusel siiski kinni. Tanel aga rääkis, et kuna on hooaja lõpp, siis otsitakse töötajaid ikkagi igapäevaselt. Eelnevalt oli ta tulnud Cole’si kaubamajast tagasi ühe telefoni numbriga ning arvas, et see võiks mulle huvi pakkuda. Leppisin siis esmaspäevaks töövestluse aja kokku. Siinkohal ei hakka pikalt jahuma, sinna tööle ma ei saanud. Töökohale otsiti inimest pikemaks ajaks, aga mina oleks 2-3 nädala pärast minema pannud juba.

Tänane päev siiski päris raisku pole läinud, sai käia ühe mäe otsas ronimas. Rännak kestis oma 1-2 tundi. Ja endiselt on väljas 40 kraadi ning nüüd on aeg basseini minna…

Bali – Darwin – Kununurra

Hetkel on tunne nagu oleksin sattunud põrgusse. Väljas temperatuur alla 30 kraadi ei lange ning peale lõunat on +40 kraadi pidevalt soolas. Jõudsin lõpuks oma sihtpunkti – Kununurrasse.

Enne veel, kui Kunurrast rääkima hakkan, teen lühikokkuvõtte ka oma päevast Balil ja ööst Darwini lennujaamas. Balil hotellis oli mul check-out kell 12 lõunal, mille aga kenasti üle lasin. Hullu aga polnud midagi, maksin hotelli omanikule veel umbes 8€ (100000 kohalikku) ja magasin edasi kuni kella neljani. Lõpuks mõtlesin, et peaks sealt hotellist nüüd jalga laskma. Jätsin omanikuga hüvasti ning sain veel hotelli visiitkaardi, et järgmine kord neid ikka uuesti külastada. Võtsin ette tee lennujaama. Eelnevalt olin Google mapsist järgi uurinud, et lennujaam peaks hotellist oleme kuskil 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel ning seega ei näinud ma mõtet takso peale raha kulutada enam.

Kahjuks ei teinud ma Bali tänavatest pilti, kuid olukord, mis seal valitses oli ikka omamoodi müstika. Igal pool oli mingit prahti ja sodi maas. Tänavad olid äärmiselt kitsad ja sisaldasid pidevalt 90 kraadiseid pöördeid. Seega pidin nii mõnigi kord küsima üle, et kas olen õigel teel ikka. Põhilisteks liiklusvahenditeks olid taksod ja rollerid ning igakord, kui mõni kohalik mind märkas, pakkus ta ka lahkelt transporti. Tundus, et igal kohalikul oli tagahoovis varuks üks roller, millega raha teenida. Kohati tundus liiklus väga kaootiline, mingeid liiklusmärke ja foore ma tähele ei pannud. Igatahes peale mõningat seiklemist jõudsin ma lõpuks lennujaama.

Tuleb tunnistada, et lennujaam ja selle ümbrus erinesid eelnevalt nähtust ikka tublisti. Kõik oli ilus ja kena, et turistile ikka võimalikult hea mulje jätta. Kõndides mööda lennujaamaesist teed pakuti ikka ja jälle mulle taksosõitu. Mida lähemale jõudsin väljuvate rahvusvaheliste terminali poole, seda vähem oli näha kohalikke. Tegelikult pole neil seal midagi teha, sest turist läheb minema ju. Vahepeal oli kõht juba päris tühjaks läinud, seega otsustasin mõne kohaliku toidukoha leida ja seal ennast jälle üllatada lasta. Võtsin siis esimese ettejuhtuva toidukoha ja söögi, selleks osutus kana, riis, mingid kartulikrõpsu moodi asjad ning salat. Kõik oli ilus ja tore, kuni võtsin ampsu salatit. Mõtlesin, et annan kohe otsad. Toit lendas kiirelt suust välja, taldrikule tagasi. Uurisin siis natuke seda asja ning avastasin, et salatis sees olid mingid rohelised kaunad. Korjasin need kõik välja, panin taldriku ühte äärde ning lasin toidul edasi hea maitsta. Rohkem üllatusi ei tulnud. Kuna mul oli check-in’i tegemiseni veel tublisti aega, siis läksin ühte kohvikusse, kus oli olemas Wifi. Tellisin mõne joogi ning hakkasin uurima Eesti uudiseid. Õnneks oli Eestis ka juba normaalne kellaaeg ning seega oli palju sõpru Skypes või Msnis olemas. Sai nii mõnegagi lobisetud ja sellega aega surnuks löödud.

Balil nööritakse turisti ikka mõnusalt. Kui sa veel eriti kaubelda ei taha ja oled esimeses hinnaga nõus, siis võid päris palju raha tuulde lasta. Kohvikus, kus ma wifit kasutasin, läks arve mul natuke liiga suureks ning mul ei olnud enam piisavalt kohaliku raha. Küsisin, et kas USA dollarid sobivad – muidugi sobisid, eriti kui ma pea kaks korda rohkem maksan nendega. Sellega ma kohe üldse nõus ei olnud. Andsin kõik oma kohaliku raha ära ja siis paar dollarit peale ning kõndisin minema. Tundub, et see sobis neile ja probleeme ei tulnud. Edasi järgnes veel passimist lennujaamas ning siis check-in. Kui sul ei ole 20 usa või aussi dollarit, 20 eurot, 200000 kohaliku sularahas, siis sa Balilt või Indoneesiast üldse minema ei saagi. Kohe peale check-in’i tuleb trepist üles minna ning siis tuleb üllatus. Vahepeal on mingid putkad ehitatud ja peale kirjutatud passenger service charge vms. Igatahes tahavd nad raha, muidu ei saa mööda. Kuna ma olin kasutanud USA dollareid vahepeal, siis oli mul rahakotis neid järgi 17. Eurosid oli küll 20, aga seda oli natuke kahju ära anda. Siinkohal pean ma tänama Maskat, kes mulle, ise Austraalias olles, sünnipäevaks 20 aussi dollarit saatis. Tänu sellele aussi rahale sain edasi liikuda, kuni järgmise kontrollini. Kokku oli neid kontrolle umbes 5 või 6, lugemine läks mingi hetk segamini.

Bali lennujaam on nagu üks suur kaubamaja, ei teagi kas Eestis mõni saaks sellele vastu. Süsteem on korralikult läbi mõeldud ikka. Inimesed peavad võimalikult paljudest poodidest mööda ja läbi kõndima, midagi ikka äkki ostavad. Lõpuks jõudsin lennuki peale ja algas sõit Darwinisse.

Darwinisse jõudsin kohaliku aja järgi natuke peale 4 öösel. Lennuk Kununurrasse väljus 10.45, seega oli mul jälle aega ühe lennujaamaga tutvust teha. Darwini lennujaam on ainult natuke suurem, kui Tallinna oma, seega pole seal suurt midagi teha. Hommiku poole käisin ka lennujaamast välja ning siis tundsin, kuidas Austraalia kuumus tunda annab. Kaua ei saanud väljas olla ning kui lennujaama tagasi läksin oli tunne nagu siseneks külmkappi. Seega ma siis passisin seal Darwini lennujaamas. Seal oli ainult üks söögikoht, üks WC, üks infotöötaja, kes oli ära koguaeg. Lennujaamas lootsin ma kohe leida konverterit, millega saaksin oma läpaka Austraalia vooluvõrku ühendada. Kahjuks oli selline pood ainult tax-free tsoonis. Tasuta avalik wifi oli ka ainult tax-frees, seega polnud mul mitte kui midagi järgmised 6 tundi teha. Kuid lõpuks sai ka seegi aeg läbi ning asusin oma viimasele lennule. Nagu saatuse kiuste hilines lend kuskil tund aega. Kui lõpuks lennukisse sain, vajusin kohe ära. Ma lihtsalt magasin õhkutõusu maha ja kui silma lahti tegin lendasime juba.

Lõpuks Kununurra! Ei saa öelda, et ma just väga vaimustatud oleks, aga siiski olin kohal. Lennukist väljudes tabas mind selline kuumus, mida ma varem polnud õues olles kohanud. Mõtlesin, et Darwinis on kuum, aga see polnud veel midagi. Seisin seal lennujaama ees nagu loll ja ei teadnud kuhu minna või mida teha. Lõpuks tuli natukenesengi mõistust pähe ja pöördusin ühe kohaliku poole, kes parasjagu taksot tellis. Sain temaga kaubale, et võtab mu peale ja saan ööbimiskohta.

Hetkel olen Kununurras olnud juba 3 päeva ning sellest kirjutan ka varsti. Siis saab pilte ka näha

Tallinn - London - Kuala Lumpur - Bali

Otsustasin ka siis, et hakkan blogi pidama. Eks näis mis sellest välja tuleb ja kui tihedalt viitsin sissekandeid teha.

Hetkel olen Balil ja asun hotellis oma voodis, kell on kohaliku aja järgi 1.30. Ilmselt peaks ammuilma juba magama, sest viimase 36 tunni jooksul pole seda teha eriti saanud, kuid mõtlesin, et peaks värsked mõtted kirja panema. Alustame siiski Eestist. Oma suureks üllatuseks sattusin ühte lennukisse perekond Sõnajalgadega. Tundub, et isiklik helikopter on oma jälje jätnud, sest ega muidu sõidaks selline prominentne perekond Easyjetiga. Võimalik, et teen neile ülekohut ja lihtsalt mõni teine aeg neile ei sobinud, aga naljakas ikkagi. Enamus aega Lononisse sõites veetis vähemalt üks pereliige vahekäigus tähtsalt kellegagi juttu ajades ja üks naisliige lõi vähemalt 2 korda pea vastu käsipagasihoidlat ära. Olgu veel öeldud, et peale igat lendu pidin ma oma pagasi välja võtma ning siis uuesti check-in’i tegema!!!

Londonis ootasin oma 4 tundi ning siis asusingi oma seni pikimale lennureisile, mis kestis umbes 12,5 tundi. Tuleb tunnistada, et istekohaga, kui sellisega, mul ikka vedas. Sain sellisesse ritta, kus oli ainult kaks istet ning veel akna äärde ka. Seega olen rahul, et ei maksnud mõttetult 2 või 3€ netis istmekoha bronni eest. Kuid naljakaks osutus minu reisikaaslane. Välimuselt oleks võinud arvata, et tegemist on Chakie Chani emaga, selline väiksemat kasvu aasia naine. Ei hakka spekuleerima tema tegeliku päritolu üle. Kuid mida reis edasi, seda imelikumalt hakkas ema Chan käituma. Kõigepealt vaatasin, et ilmselt on tegemist usklikuga, sest mammi võttis välja oma Piibli ja hakkas seda lugema. Siis oli tal olemas mingi abileht, tundus ka piibliga seotud olevat, kus mammi hakkas igasuguseid jooni alla sõnadele tõmbama. Vaatasin, et eks ta teeb mingeid märkmeid lihtsalt. Kuid mingi aja möödudes hakkas ta väga äkiliselt käega vehkima nagu mingil riitusel vms. Võib julgelt öelda, et see piibli värk kestis umbes 50% reisist. Luges kõigepealt, siis tõmbas jooni ja hakkas käega vehkima.

Air Asial on ka kummaline söögijagamise poliitika. Suhteliselt reisi alguses antakse toiduports kätte ehk siis paar tundi peale õhkutõusmist ning siis nälgi ülejäänud 10 tundi. Sõit sujus üldjoontes väga rahulikult ning toolid olid ka mugavad, kuid und siiski eriti ei tulnud.

Lõpuks saabus kauaoodatud maandumine. Lennukist välja astudes oleks peaaegu kuumarabanduse saanud, sest väljas oli ikka tublisti üle 30 kraadi sooja. Siis haigutasin kõrvad lukust lahti ning asusin jälle oma pagasit ootama. Pagasit oodates tegin tutvust ühe Austraalia tüübiga, kes oli umbes kuu aega Euroopas reisinud ning nüüd naases kodumaale. Tuli välja, et ka temal tuli oodata Kuala Lumpuris oma 7 tundi, et järgmisele lennule minna. Seega hängisime lennujaamas koos ja rääkisime niisama juttu. Kuala Lumpuri lennujaam jättis ka suhteliselt kentsaka mulje. Hoonel otseselt uksi ja seina ees polnudki ning kui sa kuskil check in’i järjekorras polnud, siis valitses ümberring mõnus kuumus. Mõtlesin siis, et oleks aeg natuke süüa midagi, läksin siis lennujaamas asuvasse kohalikke roogasid pakkuvasse kohta ja võtsin pildi järgi mingi roa. Tuli välja, et see oli mingi supi moodi asjandus, kuhu olid pandud nuudlid, liha ja muna. Kuna see vedelik seal ümberring oli väga vürtsikas, siis seda ma ei suutnud sisse lürpida. Aussi tüüp läks kindlamat teed pidi ning võttis endale bigmäki. Kuna lennujaama hoonel puudusid välimised seinad, siis oli sinna lennanud kari varblase suuruseid linnukesi, võimalik, et olidki varblased. Need lasid libedal põrandal liugu ning otsisid toitu.

Eriliselt tore oli Malaysia turvameeste tegutsemine check-in’is. Kõigepealt oli passikontroll, kus turvamees templeid passi pannes, ise samal ajal raadiost või kuskilt kõlanud laulu kaasa laulis. Seejärel tuli käsipagasikontroll, kus järgmine turvamees pagasikontrolli asemel telefoniga jändas ega jälginudki monitori. Seal kontrollis unustasin seljakotist läpaka ka välja võtta, aga see ei läinud kellelegi korda.

Järgnes lend Bali saarele, mis oli senistest lendudest kõige turbulentsi rohkeim. Vahepeal käisid ka mingid kolinad ja paugud, aga õnneks midagi hullul ikkagi ei olnud. Lend Balile hilines oma 30 minutit. Varem Kuala Lupuris olin helistanud hotelli ja igaks juhuks üle küsinud, et kas ikka öösel kella 12 ajal ka sisse lastakse. Vastati, et jaa ikka saab. Bali lennujaamas tuli kõigepealt osta viisa, mis maksis 25 dollarit ning peale seda tuli pöörduda tuimade nägudega tüüpide poole, kes passi templi panid selle alusel.

Hakkasin jälle oma pagasit otsima. Avastasin, et kõik meie lennuliini pagasid on juba lindilt maha tõstetud ning vedelevad lindi kõrval maas. Hakkasin oma matkakotti selga ajama ning suundusin viimase kontrolli poole. Minu juurde tuli mingi mees, kes väitis, et on politsei. Mingisugune silt oli tal kaelas ka, aga igaks juhuks küsisin seda näha. Tuli välja, et ta tahtis lihtsalt aidata mul asju tassida, kuigi ka see tundus kahtlane. Olen igasuguseid juttu kuulnud, kuidas tavalised inimesed on järsku narkomuulad. Igatahes lasin tal oma koti tassida viimasesse pagasikontrolli. Seal kontrolliti kõik asjad üle ning jälle oli seesama politseinik vastas ning tahtis uuesti mind aidata. See tundus juba vähe imelik, sest lennujaama välisuks oli sealsamas. Võtsin oma koti talt viisakalt käest ära ja ütlesin, et saan ise hakkama. Natuke solvunud ja imeliku näoga ta must sinna maha siis jäigi. Enne väljumist oli terve koridori täis rahavahetuspunkte. Kõik olid nagu Kreisiraadios, et tulge meie boksi. Eriti ma sellest asjast aru ei saanud, sest kõik olid ühesugused ning kursid olid ka samad. Vahetasin mõned dollarid kohaliku valuuta vastu ära ja sain päris rikkaks kohe. Mõned sajad tuhanded taskus läksin taksot otsima. Ka taksojuhid olid moodustanud omamoodi koridori ja stiilis tulge meie boksi kutsusid kundesid just neid valima. Läksin siis ka esimese ettejuhtuva juurde ning viskasin talle hotelli aadressi ette. Küsisin siis, et kui palju sinna sõit maksab. Enda jaoks olin välja mõelnud, et üle 10 dollari ma maksta ei kavatse. Esimese hooga ütles tüüp kohe mingi müstilise summa, ütlesin et 10 on maksimum, sest hotell asus suhteliselt ligidal. Seejärel vaatasin, et asja ei saa ning läksin teise taksojuhi juurde. Kohe kui olin hakanud rääkima, tuli esimene vend kohale, patsutas minu uuele väljavalitule õlale, ütles talle midagi ning kokkuvõttes viis ta mu 10 dollariga ikkagi kohale.

Öösel mööda linna ringi sõites, et pidin natuke pettuma, sest kõik tundus suhteliselt räpane. Lõpuks jõudes oma hotelli juurde küsis taksojuht, et kust ma pärit olen. Ütlesin siis, et Eestist. Loomulikult polnud tal õrna aimugi, kus see asub ning ma seletasin, et Soome all. Ta küll noogutas, aga ma polnud päris kindel, kas ta ikka teadis, kus Soome on. Jõudsin lõpuks siis hotelli sisehoovi, kus valitses täielik vaikus. Leidsin siis mingi uks, kuhu oli peale kirjutatud reception ning koputasin sellele uksele. Keegi ei vastanud. Koputasin veel mõned korrad ja vaatasin, et vist ei ole kedagi. Helistasin seejärel hotelli numbrile, mis mu broneerimislehel oli. Esimene kord ei vastatud, teine kord ei vastatud. Olin juba oma 5-6 korda helistanud ja keegi ei vasta. Mõtlesin, et nüüd on küll veidi jama. Käisin ümber hotelli, aga ei leidnud midagi, mis oleks võinud mind sisse aidata. Tuli natuke meeleheitlik mõte, et lähen siis lennujaama tagasi ja veedan öö seal. Astusin hotelli sisehoovist välja tänavale. Seal märkasin mingeid tüüpe oma rollerimoodi asjadega ja ühte kolmejalgset koera. Ei kutsunud just eriti sinna tänavale seiklema minna, sest ega ma päris kindel ka polnud, et mis teedpidi lennujaama täpselt saab. Proovisin siis veel korra sellele hotelli numbrile helistada ning õnneks lõpuks vastati. Vabandati veel mõned korrad ja paluti oodata. Lõpuks tuli mingi vanem proua ühe ukse peale ning küsis midagi. Kahjuks ei saanud ma temast midagi aru ning tema minust ka mitte. Ta vist oskas umbes kahte sõna inglise keeles ja minu indoneesia keel pole ka just kiita. Õnneks tuli sealt samast uksest välja üks vanem härra, kes ikka natuke rohkem asja jagas ning lõpuks mulle mu toa kätte juhatas. Küsis mult veel hommikusöögi kohta, aga sellekohapealt oskas ta öelda ainult, coffe, tea ja bread. Ütlesin küll, et tahaks mahla vms. Eks hommikul näis, mis söögiks tuuakse siis.