Töö, töö ja veelkord töö

Eelmise blogi alguses kirjutasin, et olen tubli ja pikka vahet enam sisse ei lase. Enam ma midagi sellist lubama ei hakka, sest viimasest blogist on rohkem, kui kaks kuud möödas ning ilmselgelt pole ma mingi tubli blogipidaja olnud. Mingit juttu ma niisama välja imema ma ei hakka ning kirjutan siis, kui midagi kirjutada on ja kui viitsin.

Viimased kaks kuud on möödunud tööd tehes, 5-6 päeva nädalas. Eks seegi ole üks põhjuseid, miks pole blogi kirjutada viitsinud. Esiteks, pole midagi huvitavat juhtunud ja teiseks ei viitsi ma peale tööd eriti kirjutamisega tegeleda.

Kuid siiski olen mõnel nädalavahetusel saanud kodust välja ning külastanud huvitavaid kohtasid.

Kõigepealt siiski tööst. Eelmise blogi lõpus sai sellest natukene ka kirjutatud, kuid siis olin ma seal veel küllaltki roheline ning kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Nüüd on tekkinud juba rutiin ning asi pole enam nii huvitav, kuid aeg möödub õnneks endiselt kiirelt, mis on iga päevaga üha olulisem. Endiselt panen kokku alkoholi tellimusi. Vahel tööpäeva lõpus ka koristan, teen õllekaste või siis on päevakorras flip the kegs ehk siis pööran tühjad õllevaadid tagurpidi.

Kegs

Mõtlesin, et annan kerge ülevaate oma tavaliselt tööpäevast, sest nii on ilmselt kõige lihtsam aru saada, mida ma siin iga päev teen.

Äratus on kas kell 2.30 või 4.30 olenevalt sellest, kas pean tööle minema 3.30-ks või 5.30-ks. Seda siis hommikul vara.

Tööle jõudes tuleb kõigepealt ennast kirja panna ning siis ette valmistada ennast tööks. See tähendab, et pean endale BT ehk rokla võtma, millega euroaluseid ringi vedada. Teine asi on headset ehk kõrvaklapid koos mikrofoniga ja väike saatja. Selle abil saan ma oma tellimusi täita. Loen alguses oma tellimuse koodid sisse ning siis vastuseks saan asukohad, kust oma kraam kokku korjata. Ühe euroaluse peal on keskmiselt 60-80 õlle- või veinikasti ja tööpäeva jooksul panen ma kuskil 30-40 tellimust kokku.

BT - sellise asjaga kärutan laos ringi

Tööpäeva jooksul on kaks pausi, esimene umbes 30 minutit ja teine 45-60 minutit. Oleneb sellest, kuidas tööd on.

Viimasel ajal on kahjuks tööd vähem ning seega alustan enamasti 5.30, eelmisel nädalal oli ka üks vaba päev, mis mulle üldse ei meeldinud. Tunnistan, et hetkel olen siin ainult raha peal väljas ning maja peremees kustub mind juba juudiks, sest ma ei kuluta millegi üleliigse peale raha. Samas ei näe ma mõtet siin kulutada, sest mujal on asjad palju odavamad ja sama summa eest saab palju rohkemat lubada endale.

Päeva kõige parem osa on loomulikult kell 13.30, siis kui tööpäev on lõpuks läbi! Siis passivad kõik tüübid kella juures, et oodata kuni kell saab 13.36, et ennast välja kirjutada töölt. Väidetavalt pidi, see 6 lisaminutit rohkem raha andma ning seega kasutan ka mina seda juhust. Lõpuks on aeg minna autosse panna mängima Jamiroquai – Seven Days In Sunny June! Seda lugu kuulan ma igal ilusal päeval koju sõites.

Koju jõudes lähen pesema, valmistan süüa järgmiseks tööpäevaks ja passin arvuti või teleka taga. Magama lähen ma hiljemalt kell 21.00 ajal. Kui vaja 3.30-ks tööle minna, siis üritan juba 6-7 ajal õhtul magama minna. Tavaliselt sellest midagi välja ei tule, sest üldjuhul teen ma iga päeva ühe ja sama vea ning mõtlen, et pikutan natuke peale tööd, kuid hiljem avastan, et olen paar tundi maganud juba. Selline näebki välja minu tavaline tööpäev, midagi põnevat siin pole, aga neljapäeviti tiksub minu kontole keskmiselt 850-900 dollarit ja see on ainus asi, mis mind hetkel motiveerib. Hetkeseisuga on minu viimane tööpäev siis 8. juuni ning siis tuleb 2-3 kuud puhkust ja reisimist! Kuid sellest juba mõni teine kord.

Mõtlesin, et nüüd peaks Perthi ka näitama. Mina ise elan Perthi äärelinnas nimega Lockridge. Linnas käin ma tavaliselt rongiga, sest see tundub odavam ja mõistlikum. Sõidan autoga rongijaama, jätan auto selle kõrval asuvasse parklasse ja istun rongi peale. Siin on sama süsteem nagu Tallinnaski oli – Pargi ja sõida, kui ma õigesti mäletan.

Perthis elab wikipedia andmetel 1.74 miljonit inimest, mis on suuruselt 4 linn Austraalias. Vaieldamatult on Perth ja kogu lääne Austraalia üks rikkamaid Austraalia osasid, seda eelkõige tänu kaevandustele.

Midagi rohkemat Perthist kirjutada pole, seega lasen piltidel ülejäänud töö teha.

Ühel nädalavahetusel sai käidud Rockinghamis ja Pingviinide saarel käidud, mis jääb Perthist lõuna poole. Rockingham meenutas oma tootmishoonete poolest Muugat ja Maardut, kuid oli kordades ilusam.

Selline silt tervitas meid ühe silla juures, mis viis sõjaväeterritooriumile

Pingviini saarel pidavat elama umbes 1000 pingviinipaari, kuid kahjuks ei näinud ühtegi isendit looduses ringi tatsamas. Räägiti, et pingviinid lähevad vara valges kala püüdma ja tulevad vahetult enne pimedat tagasi. Külastusaeg jääb aga päevasel ajal ning seega pole võimalus pingviine looduses näha. Kuid saar oli sõna otseses mõttes mattunud kajakate alla. Sattusime sinna juhuslikult kajakate pesitsuse ajal ning saar oli küllaltki valge, mõnes saare otsas pesitsesid ka pelikanid, kuid nendele ligidale ei pääsenud.

Kajaka poeg

Seal taamal peaksid olema pelikanid

Kajaka pesa

Penguin Island

Viimased reeded olen käinud paari töökaaslasega pubis viktoriini õhtul. Pubi on vist natuke vähe selle koha kohta öeldud, pigem on see restoran, mis asub ühes hotelli moodi asutuses. Igatahes on väga lahe olnud ning meeldiv vaheldus argipäevale. Ühel õhtul oli natuke naljakas juhtum. Küsiti, et kumb on kaugemal Perthist, kas Darwin või Melbourne. Mina vastasin, et Darwin, olen viimasel ajal päris palju Google mapsi külastanud ja tundus, et Darwin peaks kaugemal olema. Kohalikud siiski arvasid vastupidist ning arvake ära kelle oli õigus?!

Ühel korral peale viktoriin otsustas töökaaslane driftima ehk siis autoga rallima minna kuskile kruusateele. Ta oli oma sõbralt saanud Subaru Impreza mõneks päevaks ning pidas õigeks seda ära kasutada. Mina sellest eriti vaimustuse polnud, aga ega mul erilist varianti polnud, sest eelnevalt oli ta mu peale võtnud ja hiljem lubas koju viia. Pikka pidu aga ei olnud, peale paari kurvi avastas ta ennast liiva seest ning see auto ei liikunud enam, ei edasi ega tagasi. Nii me siis passisime, kuskil Perthist paarkümmend kilomeetrit väljas, kuskil tühjal ehitusplatsil ja pilkases pimeduses. Kaasas oli ka üks teine töökaaslane, kes otsustas, et on viimane aega hakata ööseks varjupaika ehitama. Muidugi arvasin algul, et tüüp teeb nalja, aga mõningase aja pärast oli päris korralik putka püsti. Tõeline Bear Grylls! Kahjuks ei jäänud see ehitis kõige paremini pildi peale. Lõpuks leidsid nad kellegi kaine sõbra, kes auto välja tõmbas. Kuna tegemist oli reedega, siis läks ikka aega, enne kui leiti kaine inimene autoga.

Ultimate survival

Üldiselt peaks tunnistama, et eestlastel on liikluskultuuri osas väga palju austraallastelt õppida. Kõik on väga viisakad, näitavad suunatuld, ei sõelu, ei ületa kiirust. Alguses pani mind imestama, et miks on majade vahel lubatud sõita 60-70 km/h, kuid enam mitte. Eestis ilmselt ei tuleks selline kõne allagi. Loomulikult on ka erandeid, kuid neid kohtab ikka väga harva.

Viimastel päevadel on termomeetri näit kukkunud ikka kõvasti ning mõningas kohas Perthi ligidal, pidi see öösel olema isegi alla 0 kraadi. Seega on väga külmaks läinud. Eestis ei ole selline asi probleemiks, sest kõik on harjunud sellise temperatuuriga ja majad on soojustatud, kuid siin on inimeste majad vist papist ehitatud. Majas, kus mina elan, on hommikuti toas umbes sama temperatuur, mis väljaski või siis paar kraadi kõrgemal. Loomulikult hoiab maja peremees mõnusalt tagaust ka lahti, sest äkki koerad tahavad välja minna, kuigi endal on olemas ka eraldi väike uks koerte jaoks. Lisaks hoiab ta mõnda akent ka lahti. Üks päev üritasin talle selgeks teha, et mõne ukse või akna võiks ju kinni panna, aga ilmselt saaks selle ennem seinale selgeks tehtud, kui talle. Ise on ta veel suurem külmavares, kui mina ja hommikuti on kuulda ta kirumist külma kohta. Kuid nagu öeldakse, loll pea on kere nuhtluseks. Kuid õnneks on mul veel siin paar nädalat jäänud ning 9-10ndal juunil lahkun Perthist. Tuleb minu elu pikim roadtripp, seda umbes 8000 km-i jagu.


Ahjaa, nädala tipphetk on tavaliselt teisipäev või kolmapäev. Seda sellepärast, et siis olen endale saanud uue Game of Thrones'i osa! Lihtsalt üks parimaid seriaale üldse. Lisaks avastasin enda jaoks veel ühe seriaali: Raising Hope - mõnus USA komöödia ning mis teeb asja veel paremaks, seal ei naerda peale.


Üldilselt panen ka oma pildid üles Picassasse, seal on neid võimalik vaadata parema resolutsiooniga ning pildimaterjali on seal ka veidi rohkem, kui blogis: https://picasaweb.google.com/rasmuseimla/

Seekord järgmise blogi kohta midagi lubama ei hakka. Tuleb, millal tuleb.