Tomatifarm ja Fraser Island

Eelmises postitusese lõpus oli jõutud sõber Taneliga Bundabergi ning nagu varasemalt mainitud, siis kauaks me sinna ei jäänud. Paar päeva vaatasime seal ringi ning siis sõitsime edasi. Järgmiseks sihtkohaks oli koht nimega Childers. See asus Budabergist umbes 50 km-i kaugusel ning inimesi elas seal umbes samapalju, kui Kadrinaski. Kohale jõudes tundus päris mõnus väike koht olevat. Rahulik, vähe liiklust, kõik käe-jala juures. Nagu ikka, asusime otsima kohe kohta kuhu ööbima minna ning kohalikust infopunktist saimegi paari bäkkeri kontaktid. Valisime siis ühe välja ning läksime kohale. Sattusime neljainimese tuppa, koos kahe soome neiuga, kes olid paar päeva varem sinna jõudnud. Kuna vahepeal sai päris palju reisitud, siis oli vaja nüüd natuke raha teenida. Meie õnneks oli tegemist töö-bäkkeriga ehk siis omanikud muretsesid selle eest, et saaks kuskile tööle. Kaua ei pidanud ootama, juba järgmiseks päevaks saime tööotsa tomatifarmis. Bäkkeri ise oli suhteliselt normaalne, seal oli bassein, korralik köök ning tubades oli konditsioneer olemas. Olles asjad ära pannud, mõtlesime Childersile pilgu ka peale visata. Koht ise meenutas mõnda Peipsi äärset küla. Kõik elumajad, poed ja muud teeninduskohad asusid suure maantee ääres. Ring peale tehtud, tuli sättida magama, sest väljasõit tomatipõllule oli 4.30 hommikul.

Toas ootas mind selline loom

Hommikul oli väga raske ennast voodist välja ajada, sest eelnevatel päevadel sai ikka tunduvalt kauem magada, aga teha polnud midagi, raha oli vaja teenida. Hommikul sõitis slavewagon (orjabuss), nagu me seda kutsusime, hoovi ning kõik töölised ronisid uniste nägudega peale. Järgnes umbes pooletunnine sõit farmi. Kohale jõudes avastasime, et meie ülemusteks on mingid tüübid Nepaalist ning siis hakkas jant pihta. Tavaliselt jõudsime kella viie paiku farmi ning pidime ootama oma ülemusi, kes annaksid meile ülesanded kätte. Üldjuhul tulid ülemused 15 minutit hiljem kohale ning alles siis hakkasid arutama, et millisel põllul täna tomateid vaja korjata on. Enne kella 6 keegi tööle tavaliselt ei hakanud. Mis kõige rohkem meele mõrudeks tegi, oli see, et selle passimise eest meile keegi ei maksnud. Samas polnud töölised selles süüdi, et ülemused lambad olid ning oma asju varem selgeks teha ei suutnud. Üldiselt oli tomatikorjamisel kaks valikut. Esimene võimalus oli teha tükitööd ning teiseks oli tunnitöö. Enamus inimesed tegid tükitööd, mis seisnes selles, et vagude vahele paigutati ämbrid ning tomatid tulid lihtsalt sinna korjata. Ühe ämbri eest sai 2 dollarit. Tunnitöö puhul saadeti inimesed masin peale. Selleks oli suur traktor, mis sõitis vao vahel ning selle taga oli hulgaliselt istmeid. Tavaliselt oli ühe masina peal umbes 15 inimest. Masina peal töötamine oli tunduvalt parem sest tomatite korjamine ämbrisse oli ikka eriti nüri töö. Kuid kuulsin, et osad tüübid, kes seda tööd aastaid teinud on, teenivad tükitööga kuni 400 päevas.

Childers (Movember käis veel)

Nii ma siis tegin seda tööd umbes nädal aega ning igal hommikul oli nagu loterii, kas saab masina peale või ei. Lõpuks viskas mul see asjaajamine kopa ette, sest kuulsin, et ülemused püüavad töötajaid igat pidi nöörida. Kui ise arvasid, et tegid päevas kuskil 10 tundi tööd, siis tegelikult läks kirja umbes 8 tundi. Aega arvestati maha näiteks ka siis, kui traktor sättis ennast järgmisele vaole, kuigi kõik pidid sellel ajal oma vagusid kontrollima ja tomateid korjama! Samuti kuulsin, et inimestel oli probleeme palga kättesaamisel. Seega ei mõelnud ma pikalt ja otsustasin, et selline asi ei ole ikka normaalne ning tuleb edasi liikuda.

Edasist teekonda jätkasin ma üksida, sest Tanel jäi veel Childersisse. Ta sai teisel päeval ühte teise farmi tööle ning ei pidanud tomateid korjama enam. Lisaks sellele oli tal vaja ka omale farmipäevi koguda, teiseaasta viisa tarbeks. Minul sellega kiire veel pole ning pole kindel, kas ma seda üldse tahangi enam…

Järgmine sihtkoht oli Hervey Bay. Seda sellepärast, et sealt sai minna Fraser Islandile. Osadelt inimestelt oli kuulnud, et Fraser Island olla isegi parem, kui Whitsunday, seega olid ootused suured.

Hervey bay oli väga kena koht iseenesest. Suuruselt sama nagu Pärnu umbes. Bussijaamast bäkkerisse jalutamine võttis aega kuskil üks tund, valisin ka natuke pikema ja kenama tee, et jalutada ookeani ääres. Olles asjad ära pannud, oli aeg otsida endale tuur Fraser Islandile. Kuna mul rahaga oli suhteliselt kitsas, siis ei tahtnud selle peale väga palju kulutada ka. Ennast ma väga rannas niisama vedelejaks ei pea, seega otsustasin võtta ühepäeva tuuri, millega pidi ära nägema kõik põhilised kohad Fraseril. Pikematel reisidel oli lihtsalt rohkem rannaaeg, aga hind oli ka soolasem. Tuur ostetud, otsustasin jalutada natuke Hervey bays ringi. Bäkkeris kurtis üks sakslane, et tal sõbrad läksid kõik saarele juba ning ta peab üksi istuma mitme veinipakiga. Suutsin kiusatusele vastu panna ning loobusin veiniõhtust. Järgmine päev oli nagunii vaja vara üles tõusta ning ei tahtnud pohmakaga saart avastama minna.

McDonalds's, KFC & Pizza Hut
Vihjeks annan ühe lingi: 

http://www.youtube.com/watch?v=GCPSh47gHz8

Saabus hommik ning saarele minek. Buss korjas mind bäkkerist peale ning sõitsime sadamasse. Sadamasse jõudes, kui seda üldse nii saab kutsuda, pidin natuke imestuma. Päevas käib saarel sadu inimesi, aga sadam oli ikka suhteliselt lahja ning praamid polnud ka suuremad asjad. Ilmselt see polegi siin kõige tähtsam, aga siiski. Hakkas autode pealelaadimine. Kuna parajasti oli mõõn, siis parkis praam ennast väga naljakalt kai äärde. Autod pidid kuidagi poolviltu peale sõitma ning pea igal autol käis põhi vastu maad. Peale lubati ainult maasturid ning suuremad masinad.

Peale tunnist sõitu jõudsime saarele. Meie sõiduvahendiks oli bussi ja rekka ristsugutis, mida juhtis üks mõnus vanamees, kes oli meile ka giidi eest. Nüüd sain aru, miks väiksemaid autosid Fraserile ei lubatud, kõik teed olid liivast ning ilmselt oleks mõni väiksem masin sinna kohe kinni jäänud. Üldiselt on terve saar ainult liivpinnasega. Hämmastav ongi see, et milline loodus ja mets selle peal kasvab.

Bussveok

Meie teekonna esimene peatus oli Lake Mckenzie. Järv oli suhteliselt suur ning mis peamine väga ilus ja puhas. Oma puhtuselt meenutas kodust Äntu järve. Loomulikult pidi vees ikka ära käima ja tunne oli värskendav. Giid rääkis, et see pidi tegema 10 aastat nooremaks, nii et nüüd olen siis 15. 

Lake Mckenzie

Edasi sõitsime laagriplatsile, mida kasutasid kunagi puuraidurid. Fraseril tehti vanasti kõva raietööd, kuna saarel on kõvasti vihmametsa. Nüüdseks on tööd lõppenud ning saar on turistide päralt. Laagriplatsil tegime väikese rännaku vihmametsas, kuid jällegi ei õnnestunud näha mõnda madu või muud elukat. Ilmselt hirmutavad suured rahvamassid loomad ära v.a dingod. Keda õnnestus näha juba Lake Mckenzie juures, dingosid pidi saarel olema umbes 400-500, kuid kõik nad nägid suhteliselt kõrendid välja. Sõitsime edasi piirkonda, kus asusid hotellid ning restoranid. See oli ainus koht saare, kus oli asfalt maha pandud. Seal sõime lõunat ning sõitsime edasi rannale. Rand tundus olevat nagu üks suur maantee. Maasturid ning bussid sõitsin edasi-tagasi. Varasemalt oli seal kiirusepiirang 100, kuid kuna liiga palju õnnetusi juhtus, siis alandati see 80le. Rand oli iseenesest kena, kuid ujuda seal kahjuks ei saanud, sest see pidavat haisid ja raisid täis olema. 

Näljane Dingo

Saare keskosast said alguse mitmed ojad ning terve rand oli täis väikeseid niresid, mis ookeani suubusid. Olles maha sõitnud ligi 70 km-i rannal, jõudsime ühe laevavraki juurde. See oli kunagi olnud üks tolle aja suurimaid kruiisilaevu. 

S.S. Maheno

Millimallikas

Kõik läksid bussist maha, tegid pildid ära ning siis hakkasime tagasi liikuma. Kuna õhtul pidi veel suurem mõõn olema, siis oli meil vähem aega saarel. Vastasel juhul poleks praam enam tagasi saanud sõita. Tagasiteel tegime peatuse saarel suurimal ojal, kus vesi oli põlvini ning rahvast täis. Peale seda oligi aeg tagasi praami peale minna.

Inimesed ojas

Fraser Islandilt ootasin ma natuke rohkem, kuna seda oli kiidetud palju. Võimalik, et oleks pidanud jääma sinna mitmeks päevaks, kuid nüüd on hilja juba. Ilmselt oli Whitsunday tripp ikka liiga hea olnud, koos kiirpaadi, snorgeldamise ja helesinise veega. Kuid minekut ma kindlasti ei kahetse, sest saar, mille pinnaseks on ainult liiv on ka omaette nähtus. Veetsin veel ühe öö Hervey Bay bäkkeris ning järgmisel hommikul läksin bussi peale, et sõita Brisbane.

Teel Brisbane nägin kängurut

Brisbanest kirjutan mõni teine kord edasi…

5500 km-i hiljem ehk ida-ranniku avastamine, osa 2

Jätkan nüüd sealt, kus eile pooleli jäin. Sõit Townsvillest Cairnsi. Mida lähemale Cairnsile, seda ilusamaks läks loodus. Rohkem mägesid, rohkem vihmametsasid. Nüüd hakkasin aru saama miks Austraaliat roheliseks mandriks kutsutakse.

Teel Cairnsi

Kuna meil oli veel üks päev aega oma bussiga ringi kärutada, siis otsustasime Cairnsis mööda panna ning võtsime suuna sellisesse kohta nagu Kuranda. Sõber Maska soovitas küll minna Wangasse, kuid see jäi liiga kaugeks. Oleksime oma lubatud kilomeetrite limiidi ületanud. Kuranda tunnuslause on „Linn keset vihmametsa“, mida ta ka oli. Läksime siis kohaliku infopunkti, kus üks agar tädi meile hunniku igasuguseid voldikuid ja kaarte andis. Häbi küll tunnistada, aga enamus sellest hunnikust lendas kohe prügikasti, kuid oli ka asjaliku infot. Saime teada, et kõigest mõne kilomeetri kaugusel asub Austraalia veerohkeim juga. Kohale jõudes pidime natuke pettuma. Kahjuks on just kuiv hooaeg lõppemas ning igasugused jõed ja järved suhteliselt kuivad. Kuid ikkagi oli tore läbi džungli jalutada ja midagi ilusat näha.

Teel Kurundasse oli selline tüüp

Kõige suurema veehulgaga kosk, kahjuks mitte praegu

Vaade Cairnsile

Peale Kurandat oli aeg hakata otsima ööbimiskohta. Ennem mõtlesime Cairnsis poes läbi käia ning otsida mingit infot ööbimiskohtade kohta. Poes käidud, leidsime mingi sildi, mis näitas puhkekoha poole. Võtsime siis suuna sinna. Vahepeal tuli paar ristmiku ja kuna muid märke polnud, siis loogika ütles, et tuleb otse minna. Lühidalt kokkuvõttes eksisime ära ehk siis ei leidnud seda kohta ülesse. Otsustasime linnast välja sõita rohkem ning ühest tanklast küsida ööbimise kohta. Sealt öeldi, et varsti tuleb üks puhkekoht, kuid pole kindel, kas seal ka ööbida tohib. Sõitsime siis sinna ning kuna mingit keelavat märki polnud, siis sellest meile piisas. See puhkeala oli ühe pargi ääres, kus inimesed käisid söömas ja niisama istumas, tundus vähe kahtlane. Igatahes oli meil pudel kvaliteet-veini ja kopp ees sõitmisest, seega jäime kindlalt sinna. Öösel saime teada, et seal siiski ööbida ei tohi. Paar korda käis politsei meid ähvardamas, kuid kuna me olime juba veini joonud väheke, siis polnud plaaniski kuskile sõita. Lõpuks tüütas politsei meid ära ning tuli neid lihtsalt ignoreerida, tõmbasime bussile kardinad ette. Ilmselt oli neil lihtsalt igav, sest midagi nad meile ei teinud lõpuks. Meil oli kindel plaan minna välja selle peale, et keelavat märki polnud. Osades kohtades olid märgid kohe väljas, et ööbida ei tohi, kuid seal polnud midagi. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Meie saime välja magada ja politsei ka natuke igavust peletada. Hommikul ärgates oli kuidagi tuttav pilt, ainult et kängurude asemel olid tervisejooksjad. Panime bussile viimast korda hääled sisse ja sõitsime rendikeskusesse, kus buss lõpuks olema pidi. Õnneks oli bussiga kõik korras ja Tanel sai tagasi 1000 dollarit, mis läks tagatiseks.

Reis jätkus nüüd jala. Leidsime ookeani ääres ühe odava öömaja ning puhkasime päeva, et järgmine päev värsked olla. Cairns on üks lahe koht, käib ööelu, palju teha, ümberringi ilus loodus. Järgmisel päeval tegime linna keskusele tiiru peale. Juhtusime ka ühte muuseumi, millest sai üks veider kogemus. Nimelt oli seal muuseumis üks vanamees, nii 70 umbes. Jutt vanal jooksis ning teadis palju asjadest, aga olid juures ka mõned veidrused. Võttis ta siis lahti ühe kaustiku, kus olid pidid püütonitest. Hakkas rääkima, et siin on püüton just koera ära söönud, siin kassi, siin kana jne ning peale iga looma nimetamist tegi ta ka selle häält. See polnud veel kõik. Lisaks häältele, meeldis talle ka inimeste näppimine. Jäi väheks lihtsalt öelda, et kuhu mingi looma rünnata võiks või kuidas abode oda visata, kõik tuli puust ja punaseks teha. Ühesõnaga tundus vana natuke veider. Muuseumisse sisenedes vaatasime, et umbes 10-15 minutiga peaks tiiru peale tegema, sest ajalugu ju siin eriti pole. Vanamees suutis meid aga kinni hoida üle tunni. Lõpuks saime sealt minema ning jätkasime oma tiiru linnas. Hiljem panime endale kinni ka reisi suurele korallrahule koos sukeldumiskursusega ning käisime kinos.

puu Cairnsis

veider vanamees

hai lõuad

Cairns

Linnavalitsus ja raamatukogu 

Õhtuti oli meil kombeks minna alati ühte pubisse. Seal saime 5 dollariga prae ja õlle. Peale sööki tuli tavaliselt happy-hour, mis tähendas, et sai veel odavat õlut. Esimesel päeval kohtusime seal järjekorras ühe saksa tüübiga, kellega saime ka järgnevatel õhtutel pubis kokku.

Pubi

Saabus oodatud päev. Oli aeg minna korallrahule sukelduma. Väljasõit ookeanile oli kell 7. Olime siis hommikul platsis, asjad korda aetud istusime paati ja sõit algas. Sellest tuli mu elu kõige jubedam veesõit ja ilmselt ma polnud ainus. Võib öelda, et ligi kolmveerand reisijatest jäid merehaigeteks. Loksutas päris kõvast ning nii mõnigi kasutas laevas olevaid paberkotte. Ka minul tekis mõte, et peaks seda äkki kasutama, kuid pidasin vastu ja jõudsin elusalt kohale. Korallrahul jagati inimesed gruppidesse ja mindi 4 liikmeliste gruppidena sukelduma. Samal ajal said teised snorgeldada. Lõpuks tuli minu ja Taneli kord minna sukelduma. Raske varustus selga aetud, astusime vette. Tuli pidada meeles, et kõige tähtsam on pidevalt hingata. Algus oli ikka väga raske. Harjuda mõttega, et nina ei saa kasuta ja hingata tuleb ainult suuga. Lisaks oli tunne, et õhku on vähe. Hirmutas ikka ära küll! Lõpuks hakkasin asjaga harjuma ning püsisin vee all. Hakkasime siis instruktoriga sügavamale laskuma. Andis kohe tunda, kuidas vesi muutub väga raskeks ning kõrvad lukku lähevad. Tuli paar korda ninast kinni võtta ning puhkuda, et kõrvad tasakaalustuksid. Põhja jõudes ning seal vähe ringi vaadates hakkas asi aina rohkem meeldima. Hirm oli üle läinud, kõrvad enam-vähem korras, sai asja nautima hakata. Päris nii värviline asi ei paistnud, kui telekas mõni korda näinud olen, kuid lahe ikkagi. Vee all olime umbes 30 minutit ning kuskil 10 meetri sügavusel. Kogemus oli super! Mõnda aega oli natuke halb veel olla, kuid peale mõningast snorgeldamist läks asi paremaks. Tuleb tunnistada snorgeldamisega nägi korallrahu paremini, ilmselt seepärast, et siis paistis rohkem päikest ja korallid olid veepinnale ligemal. Laevas pakuti veel sööki, mis minu arvates ei kõlvanud kuskile.

Järgmine punt läks ujuma

Suur Korallrahu, need laigud seal on korallid

Merikilpkonn

Sellise laevaga käisime sukeldumas

Kahjuks polnud mu kaamera veekindel ning seega ei saanud veealuseid pilte teha. Kilpkonn kes pildil on, tuli liiga hilja veepeale ning temaga koos ujuda ei saanud seekorda.

Cairnsis kohtusime veel lahedate inimestega, kellega sai ookeani ääres grillida ja pubides õlut juua, maitsesin ära ka känguruliha, mis oli üllatavalt hea. Lõpuks oli aeg siiski edasi liikuda.

BBQ

Järgmine sihtkoht oli Airlie Beach ning seal läheduses olevad Whitsunday saared. Ostsime Creyhound bussipiletid Cairns – Sydney suunaga, mis kestavad 3 kuud ning sellel ajal võis maha ja peale hüpata igas linnas, mis jäi tee peale. Teekond Airlie Beachi kestis umbes 10 tundi ning sõit toimus öösel. Bussipeale läksime otse baarist, sest loomulikult oli vaja veel uute sõpradega hüvasti jätta ning tuli kindlustada, et bussis jääks võimalikult ruttu magama.

Lõpuks jõudsime Airlie Beachile. Otsisime jälle kõige odavama koha kus ööbida ning siis tegime linnas väikese tiiru. Plaan oli minna kindlasti Whitsunday saartele, seega oli vaja mingit paadireisi sinna. Kõik soovitasid võtta 2-3 päevaseid reisi, kuid kuna Cairnsis sai piisavalt loksuda, siis me seda eriti ei tahtnud. Pealegi olid nende hinnad kuskil 300 dollarit. Võtsime ühepäevase reisi, mis maksis 130 dollarit. Juba ette võin öelda, et see oli parim päev Austraalias siiamaani! Ööbimiskohas saime jällegi mõned tuttavad juurde, kellega õhtul baaris aega sai veedetud.

Airlie Beach

Papagoid puu otsas

Parim päev algas hommikul bussi oodates, mis meid sadamakaile sõidutas. Vastas oli meil meeskond, kes kontrollis pileteid, pakkus kohvi jne. Kummiülikondi jagas umbes 45 aastane eksootilise välimusega mees, ilmselt oli Brasiiliast. Oli kohe näha, et palju rännanud ja näinud mees ning ilmselt suuremat sorti gigalo. Igatahes ei jätnud ta võimalust naistele silma teha, laule laulda, meelitada kalasid veest välja jne. Väga lahe tüüp oli.

Lõpuks oli aeg minna paati. Paadid olid suuret sorti kummipaadid võimsate mootoritega, kokku kuskil 500 hobujõudu. Ning siis algaski reis paradiisi! Juba alguses köeti kõik mõnusalt üles, pandi hea muusika mängima ning paat võttis mõnusa kiiruse sisse, merehaigusest pold haisugi. Saabus esimene snorgeldamise koht. Kõik panid maskid ette ning hüppasid vette. Korallid olid veel värvilisemad ja kalad veel kirjumad, kui Cairnsi ligidal. Vot see oli nagu filmis juba. Kõike seda kirjeldada on keeruline ning seda peaks ikka ise nägema. Võib öelda, et asja naelaks oli merikilpkonn. Järsku karjus üks meeskonna liige paadist, et merikilpkonn on nähtaval. Minul ja Tanelil vedas, sest olime just kõige lähemal. Kiirelt sai sinna ujutud ning õnneks oli kilpkonn veel täitsa kohal. Tavaliselt käivad nad veepinnal ainult õhku hingamas ja siis sukelduvad sügavamale tagasi, kuid see loom jäi kauemaks pinnaligidale ning ujus seal edasi. Meie muidugi ujusime temaga kaasa mõnda aega, mis oli väga lahe. Sai katsuda kilpi ka!

Edasi suundusime järgmisesse kohta sorgeldama, kus oli veel rohkem ja suuremaid kalu. Tanel ütles, et nägi sinna sõites ka delfiini, kuid mina seda kahjuks ei näinud. Tuunikalade hüppamist vees oli küll näha, mis tähendas, et ilmselt keegi hai või delfiin on ligidal.

Peale snorgeldamist läksime Whitsunday kõige suuremale saarele ning tegime väikese rännaku sealses džunglis. Öeldi, et seal peaks palju usse ja muid elukaid olema, kuid kahjuks ei näinud midagi. Peale rännakut jõudsimegi paradiisiranda, kus toimus rannal mõnus lõunasöök. Meie kohal tiirles ühel hetkel üks valgepea kotkas. Seda märkas meie giidist showmees ning kohe hakkas kanakintsu õhku viskama. Oli parajalt tegemist, et see kotkani jõuaks, sest vahepeal olid terve hunnik kajakaid. Need aga õnneks olid piisavalt lollid ning valisid vale kõrguse. Kotkas aga sööstis taevast alla ning püüdis kana kinni. Lahe vaatepilt oli. Peale lõunat oli meile aega umbes üks tund, et rannas ringi kolada, pilte teha ning kohalik veeloomadega tutvust teha, kelleks olid väikesed haid ja raid., kes üsnad arad olid ja plehku panid.

Mina ja Tanel niisama

 

Sellise paadiga sai sõidetud

Paadisõit muutis soengut

Raikala

Kui aeg rannas täis sai, oli aeg mandri poole asuda. Istusime kõik paati ning 50 minutiline sõit algas. Hea muusika pandi jälle mängima ning paat kogus kiiresti kiirust. Vahetult enne mandrile jõudmist võttis paadijuht korraks hoo maha ning ütles kõigile, et nüüd võiksid kõik korralikult kinni hoida, näitan mis see paat tegelikult teha suudab. A-rühma tunnusmuusika läks peale ning peale seda järgnes korralik kiirendus, kiirus võis olla kuskil 90 km/h. Mõned kiired pöörded ning lõpus üks väga hull pööre, mille käigus mootorid välja surid. Seda kõike peab lihtsalt ise kogema, raske on kirjeldada. Kõik kelle on võimalus, kasutage seda reisimiseks! Tööd jõuab terve elu teha.

Peale sellist emotsiooni laksu oli aeg sööma minna ning hiljem mõned õlled teha. Samal õhtul lahkusimegi Airlie Beachilt. Seisis ees 11 tunnine bussisõit Bundabergi. Alustuseks jäi buss tund aega hiljaks ning sõidu ajal tundus, et bussijuhil on juba uni. Õnneks poolel teel vahetati juhti ning jõudsime lõunaks Bundabergi, mis pole suurem asi koht ja seega pole siin midagi rääkida eriti. Igatehas sain ma siin oma läpaka laadija kätte ning liigume homme siit juba edasi. 

Viimane moeRöögatus - Movember

Arvutasin kokku, et nüüdseks on läbitud umbes 5500 km-i, ilmselt on see alles veerand maast.

5500 km-i hiljem ehk idaranniku avastamine

Loodetavasti pole mind veel maha kantud ja loobutud mu blogi jälgimisest. Seega lootuses, et inimesed ikka seda ootavad ja loevad, teen üle pika aja ühe loodetavasti sisutiheda postituse.

Enda kaitseks tooks kõigepealt välja mõned blogipausi põhjused. Austraalia on suur, läpaka laadija streigib endiselt ning mis kõige olulisem – liiga põnev on endal olnud!

Alustaks 2. novembrist. See oli minu, Taneli ja Viljari viimane õhtu Kununurras ning loomulikult toimus korralik ärasaatmise pidu. Alustuseks oli kohalikus baaris karaoke, seejärel backpackeris (elamiskohas) afterparty ning lõpuks öine suplus basseinis.

Kuna Austraalias on soovitatav sõita ainult päevavalges, siis oli vaja varakult teele asuda. Loomulikult, kui sul juhtub olema suur džiip, rekka, buss vms, siis võid sõita ükskõik mis ajal. Meie juhil, kelleks oli üks saksa tüüp, oli korralikult päevi näinud linnamaasturi moodi asi. Jõudu sellel masinal suurt polnud ja esines ka pisemaid viperusi, aga asja ajas ära. Põhjus, miks ainult päeval sõita saab on loomades. Siinsed loomad on natuke lollakamad, kui Euroopas. Kõige hullemad on muidugi kängurud, sest neid on siin ka kõige rohkem. Kuid rumalusi esineb ka vombatite, lehmade, pullide jne seas. Kohe, kui pimedaks läheb, hakkavad loomad valgust taga ajama ning kõige parem koht selleks on maantee loomulikult. Teine põhjus pidi olema ka kondentsis, mis teele koguneb. Juba hämardudes on näha tihedamat liikumist teeäärsetel.

Viimase hommiku juurde tagasi tulles siiski veel. Loomulikult läks pidutsemine pikale ning magamiseks jäi aega ainult 1-2 tundi. Õnneks läks meie autojuht ikka varem magama. Kuna ees seisis ligikaudu 10ne tunnine sõit, siis oli meil aega autos magada küll. Lahkusime Kununurrast hommikul 7 paiku, sest õhtul 5-6 läheb juba pimedaks. Sõidust enesest suurt midagi kirjutada pole. Meeletult palju tühja maad. Minu jaoks oli siiski huvitavam sõit, kui teiste jaoks, sest nemad olid korra seda teed sõitnud juba. Sõitsime läbi Katherinist, kus sai mäkis käidud. Vahetult enne Darwinit läks hämaraks ning üks hull känguru jõudis ka meie auto eest läbi hüpata. Õnneks jäid kõik terveks.

Darwin

Darwinis veetsime kokku kaks ööd. Lühidalt võib Darwini kohta öelda kena aga igav. Ilmselt, kui oled meeletu peoloom, siis võid vastupidist väita. Tundub, et Darwinis polegi muud teha, kui pidutseda. Teisel päeval tegime Taneliga Darwinile tiiru peale nii 2-3 tunniga. Paar 2. ilmasõja aegset asja, mõned hooned ning seega oligi Darwiniga ühel pool.

Kahur Darwinis

Põhjaterritooriumi valitsuse hoone

Kuna meil oli vaja saada kuidagi odavalt, mugavalt ja ilma suuremate piiranguteta idarannikule, siis tegi Tanel natuke internetis otsimist. Ta leidis, et rendiautofirmad pakuvad võimalust nende sõidukeid tagasi viia algupärasesse linna. Seega saime enda valdusesse ühe karavanbussi – Toyota Hiace. Põhiline oli toimetada buss 6 päevaga Darwinist Cairnsi, mis on umbes 2800 km-i. Meil oli võimalus kasutada 3400 km-i ning maksti kinni veel ka osa kütust. Bussis olid köök ja voodi kahele inimesele.

Päeval, kui Darwinist lahkusime, sain teada, et minu tellitud uus läpaka laadija jõudis Kununurrasse ning seega tuli välja mõelda, kuhu see nüüd edasi saata. Ei hakanud suurt riski võtma ning palusin neil selle edasi Bundabergi saata, kus oli mõte hiljem  pikemalt peatuda ja tööd teha.

Litchfield National Park

5ndal novembril saime oma bussi kätte ning kohe me ka Darwinist lahkusime. Plaan oli minna Litchfieldi rahvusparki, kuna see jäi suhteliselt tee peale.

Tuleb tunnistada, et otsus oli väga õige. Mitmed kosed, džungel ümberringi, loomad, linnud jne. Vapustavad vaated ...

Termiitide pesa

Mingi ämblik

Hommikul olid need tegelased bussi ümber

Litchfieldi parki jäime ka üheks ööks, sest väljas oli juba pime ning igast loomad luusisid ringi. Hommikul, kui karvanpargis ärkasime, olid kängurud meie bussi ümber piiranud. Panime oma asjad kokku ning hakkasime liikuma edasi. Vahepeal tuli veel üks kosk, aga see oli väike. Jõudsime jälle Katherini, käisime kohalikuks tiigis vedelemas ning jällegi mäkis kahjuks.

Sellega sai kokku 3300 km-i läbitud.

Enam meil vaatamisväärsusi ette ei tulnud. Ainsad korrad, millal peatusime olid; tanklad, öömajad või söögipaus. Ei saa öelda, et tee just väga igav oli, vähemalt minu jaoks. Sõitsime läbi preeria, kõrbe, džungli, savanni – maastik vaheldus ikka päris mitu korda. Kuid need lõputult pikad sirged, kus seda lõppu ei tule ja ei tule…

Queensland

Kahjuks nägime ka palju tuld metsas

Lõpuks, kui jõudsime Queenslandi osariik, oli meil väga hea meel. Kui Põhjaterritooriumil seda rahvusparki poleks olnud, siis poleks seal ikka mitte kui midagi teha.

Nii palju veel nendest roadkillidest ehk maanteesurmadest. Kui keegi arvab, et Eestis on palju rebase, kitse või mõne muu laipu tee ääres, siis see pole midagi. Hommikuti maanteel sõites, on kängurulaipu kümnetes ikka. Vahel on mõned lehmad, veised jne, sest nende pidamine käib kuidagi eriskummaliselt. Metsavahel lihtsalt passivad lehmad ja vahepeal jalutavad tee peale.

Queensland

Esimese öö Queenslandis veetsime Mount Isas. See umbes 20000 elanikuga linn asub mägede vahel ning on täis kaevandusi.

Mount Isa

Peale Mt. Isas veedetud ööd hakkasime liikuma ikka ligemale ja ligemale Vaiksele Ookeanile. Õhtuks jõudsime Townsville’i, mis kahjuks erilist muljet ei jätnud. Sõitsime linna sisse, jalutasime oma 30 minutit ja tegime minekut. Ilmselt sellest piisas. 

Townsville

Kuna väljas oli juba suhteliselt pime ning meil polnud veel täpselt aimu, kus võiks järgmine ööbimiskoht olla, tekkis meil väike ärevus. Õnneks Townsville’ist välja sõites juhtusime ühe rekka taha ning nii sõitsime rekka tuules oma 90 km-i kuni järgmise ööbimiskohani, mis oli täis Cane Toade ehk siis vastik võõrkonna liik. Selle konna mürk tapab paeaegu kõik ära, on nähtud krokodille, kes on selle kätte ära surnud. Vastikud elukad, need üldjuhul lüüakse lihtsalt maha.

Road Train ehk Maantee rong. Kuni 54 meetri pikkused

Poolel eel Townsville ja Cairnsi vahel asus Asutraalia kõrgeim juga – 268m. Algul mõtlesime, et kas on ikka mõtet sinna sõita, aga kohale jõudes oli hea meel, et sõit sai ette võetud. Tagasiteel uurisime veel sisaliku. Kõigepealt ei pannud teda teel tähele ning sõitsime üle. Õnneks jäi loom ellu ning vahtis veel tükk aega tee peal, ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks sai tal meist ikkagi siiber ja jooksis kahel jalal minema, mida oli väga koomiline vaadata.

Aussi kõrgeim juga

 Kuna olen laisk ja natuke väsinud, siis hetkel jätan ookeani äärsed seiklused hilisemaks. Loodan need homme kirja panna ja siis juba avaldada koos piltidega. Keda huvitab, siis kaameraks on mul Canon Ixus 220 HS.