Viimane nädal Sydneys

Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud, olen jõudnud otsaga Perthi. Kohta, kuhu tavaliselt eestlased esimesena maanduvad. Enne, kui Perthist kirjutama hakkan, pean veel natuke Sydneyst kirjutama.

Viimane nädal Sydneys möödus kahe itaalia tüübi juures – Alessandro ja Filippo. Tuttavaks sain nendega tänu Maskale (tänud sulle veelkord!) ning sain nende juures oma viimase Sydney nädala veeta.

Paar nädalat tagasi, kui veetsin oma viimaseid päevi Sydney hostlis, olin dilemma ees, et kas minna kohe Perthi või siis olla Sydneys natuke rohkem. Siis saingi Maskalt itaallaste kontaktid ning nad lubasid mul nende juurde jääda nii nädalaks. Seega otsustasin veel Sydneys viibida.

Samal päeval, kui pidin hostelist ära kolima, otsustasin külastada ka Eesti maja Sydneys. Peamine põhjus sinna minekuks oli, et äkki saan töö kellegi kaudu endale. Kuid kohapeale jõudes seda võimalust mul siiski ei avanenud. Kahel eestlasel oli olnud just sünnipäev ning seega ei pidanud ma viisakaks hakata seal on tööprobleemiga inimesi tüütama. Kuid kindlasti ei pea ma seal käimist ajaraiskamiseks. Kohtusin väga toredate inimestega ning sain väga head Eesti toitu süüa. Inimesi oli seal igas vanuses ning osad olid juba päris kaua Austraalias olnud, kuid oli ka selliseid, kes mõned kuud tagasi alles siia maakera kuklapoolele saabunud. Kahjuks ei ole neid väga palju, erinevalt minust, kes Eestisse tagasi minna tahaksid. Kuid eks see ole iga inimese oma asi, peaasi et rahul ollakse.

Eesti Maja

Kohtusin Eesti majas ka mõne eestlasega, üllatus üllatus

veel eestlasi

Kahjuks pidin Eesti majast lahkuma enne peo lõppu. Oli vaja jõuda viimasele bussile, et itaallaste juurde sõita. Nagu ikka viimastel päevadel Sydneys, sadas ka tollel päeval ning kuna läksin üks peatus varem maha, sain ma päris märjaks. Kuid lõpuks jõudsin kohale ning Alessandro ja Filippo võtsid mu kenasti vastu.

Nende kodu asus Bondi Beachi linnaosas, mis on ühtlasi ka Sydney kõige kuulsama ranna nimi. Okupeerisin siis enda valdusesse ühe diivani ning elasin seal järgneva nädala. Saatsin järgnevatel päevadel veel ka mõned CV-d laiali, aga see oli rohkem ajaviitmise pärast. Erilist usku mul Sydneys tööd saada enam polnud. Õnneks sattus mõni päev ikka ilus ka olema, ning seega pidin ma Bondi Beachi ikka üle vaatama. Tegin ühe korraliku ringi ning võib öelda, et päris kena oli kohe. Rand ise väga suur ei olnudki, aga see-eest omapärane.

Nädalavahetusel otsustasid itaallased tagahoovis väikese grillpeo teha. Juhuslikult oli sama mõte ka ühtedel teistel maja elanikel. Seega kujunes väikesest grillpeost vähe suurem üritus. Mingil hetkel ilmus üritusele ka Justine Bieberi pilt, mis leidis väga kurva lõpu.

Lõpuks soetasin endale lennupileti Perthi, sest aina rohkem hakkasin aru saama, et Sydneysse jääda ei ole mõtet. Kuulsin ka mujalt, et Sydneys on väga palju bäkkereid ning seega konkurents tööturul tunduvalt suurem. Hommikuti üritasin ikka vara üles tõusta ning tavaliselt saatsin paari kohta ka CV, kuid siiamaani pole kuskilt mingit vastust saanud. Oma plaani, kuskile IT kohale saada, olin maha matnud. Perthi mineku põhjus oli ka see, et seal pidi rohkem tööd olema ning üldjuhul sinna nii palju rahvast ei roni. Eestlased millegi pärast alustavad oma Austraalia reisi küll sealt, aga teiste rahvuste seas on populaarsem ikkagi idarannik.

Saabuski siis päev, kui jätsid Alessandro ja Filippoga hüvasti ning sõitsin juba teist korda Sydney lennujaama. Üks põhjus veel, miks ma Perthi minna otsutasin, oli see, et Perthis oli olemas odav öömaja. Kui ma viibisin Surfers Paradises, sain seal tuttavaks ühe eestlasega – Ivariga. Teadsin, et ta on Perthis ning seega võtsin Sydneys olles temaga ühendust ning sain endale seal odava öömaja. Seega hüvasti Sydney ning tere Perth.

Hetkel ma siiski Perthist kirjutada ei viitsi. Jätan selle järgmiseks korraks ja üritan ikka tihedamini kirjutada. Sydneyst tulin ma tegelikult ära juba nii 3 nädalat tagasi. Vahemärkuseks veel, et olen hetkeseisuga 17nes erinevas kohas ööbinud.