Sydney

Sydneysse saabudes oli põhimure, et kas minu vulkaanilised kivid kellelegi ette jäävad. Minu õnneks midagi ei juhtunud ning mina ja kivid saime rahulikult turvakontrolli läbitud. Olin tagasi jõudnud Austraaliasse…

Aucklandis olin ma endale Sydneys ühe hosteli voodikoha kinni pannud ning hostel pidi organiseerima ka sõidu lennujaamast majutuskohta. Päev enne lendu olin saanud ühe numbri, kuhu pidin helistama, kui olin kohale jõudnud. Tingimus oli, et peale kella 7 õhtul enam lennujaamast peale ei võeta. Minu lend pidi paberite kohaselt jõudma kohale 17.45 ning seda ta ka tegi. Kuid probleemid olid lennukist maha minekuga. Nimelt hakkas tõrkuma riistapuu, mis ühendab lennukit ja terminali. Midagi oli kinni kiilunud ning seega venis mahaminek päris pikale. Tuli veel läbida turvakontroll ning siis pidin orgunnima endale transporti hostelisse. Kell oli peaaegu juba 7 ning väga õnnelik ma selle üle ei olnud. Proovisin siis oma mobiiliga helistada, hosteli poolt antud numbrile ning tuli välja, et ainult taksofonidest sai sinna helistada. Eestis ilmselt oleks see kõne tegemata jäänudki, sest teatavasti kaotati meil sellised atribuudid üldse ära. Kuid leidsin siis lennujaamast taksofoni ja helistasin. Lisaks sellele, et kell oli kohe 7 saamas, pidin liinil ootama mingi 15 minutit vähemalt. Lõpuks vastas üks India tüüp! Nendest ei saa ju suurt midagi aru. Väga tugev aktsent oli juures ning taksofoni helikvaliteet polnud ka kiita. Peale mõningast seletamist telefonis, ütlesin tüübile, et öelgu nüüd aeglaselt ja rahulikult kuhu ma minema pean, selle peale ta vist solvus ja pani toru ära. Mina jonni ei jätnud ning proovisin uuesti, lõpuks sain tast aru ning tuli asuda otsima peatust nr. 36. Lennujaamast lõpuks välja astudes, polnud mul õrna aimugi, kus selline peatus asuda võiks. Alguses ei näinud ma üldse mingeid peatuseid, kuid lõpuks leidsin nad üles ja nr. 36 oli muidugi kõige kaugemal. Minu õnneks oli buss veel seal ning jõudsin peale ning lõpuks hostelisse.

Hostel asub sellises linnaosas nagu Potts Point. Ümbrus oli hosteleid täis, aga õnneks oli vaikne. Koha valisin selle järgi, et oli tasuta transport linna, tasuta hommikusöök ning tasuta internet. Lisaks oli üür ka kõige odavam, mis oli kõige tähtsam.

Hostel oli nagu hostel ikka. Köök, kus kõik süüa tegid, tuba, kus magas korraga 8 inimest jne. Lisaks olid toas veel prussakad ja suuremad, kui TTÜ ühikas. Nagu lubatud, oli ka tasuta internet. See aga ei kõlvanud kuskile, sest veebilehe avamiseks kulus ikka mitu head minutit, kui see üldse avanes. Hommiku sööki jagati kuni kella 9ni hommikul. Tuleb tunnistada, et enamus kordadest ma sinna ei jõudnud ning ega seal midagi erilist olnud ka. Paar saiaviilu, üks keedumuna ja teravilja helbed.

Kuna jõudsin hostelisse neljapäeva õhtul, siis tegin endale pika nädalavahetuse ning puhkasin lihtsalt mõne päeva.

Esmaspäeval alustasin varakult tööotsingutega ja jõudsin esimest korda ka hommikusöögile. Olin eelnevalt juba uurinud, et Sydneys peaks olema piisavalt vabu IT töökohti. Täiendasin veel oma CV-d ning kirjutasin valmis kaaskirja. Saatsin siis vähemalt 15 erinevasse kohta oma CV ning jäin ootama. Kahjuks pidin pettuma, sest ainult ühest kohast mulle üldse vastati ning ka see oli negatiivne. Ausalt öeldes, lootsin ma, et midagi ikka peaks saama, kuid ei hakka siinkohal spekuleerima, miks läks teisiti. Igatahes ei jäänud mul muud üle, kui hakata otsima teisi tööotsi. Iga päev helistasin mõnda kohta või saatsin e-maili. Kuid üllatus-üllatus, keegi ei vasta telefonile ning e-mailidele. Väga imelik, nagu need kuulutused oleksid niisama üleval. Kirjutasin ka samale tööotsimise agentuurile, kellele Brisbanes olles kirjutasin, kuid isegi nemad ei vasta. Saatsin põhimõtteliselt samasisulise kirja ja oma CV. Brisbanes vastati juba kahe tunni möödudes ja sooviti kokku saada, siin aga ootan vastust juba teist päeva.

Hostelis olles tutvusin jälle uute inimestega ning nende hulgas oli ka üks eestlane. Ühel õhtul olin oma toas ning siis kuulsin väljas, kuidas kaks inimest juttu räägivad. Tundsin ära tuttava eesti aktsendi ning läksin vaatama, kes seal on. Oligi üks eestlane. Tema vestluskaaslaseks oli üks väga kummaline sakslane, kes polnud millegagi rahul. Ma ei saanud eriti üldse aru, et miks ta Austraaliasse oli tulnud. Siin olla talle ei meeldinud ning siis räägib, et plaanib olla Sydneys 14 päeva. Nagu milleks??? Sydney vaatamiseks kulub maksimaalselt 3-4 päeva.

Sydneys viibimise ajal juhtus olema ka Austraalia päev ehk siis midagi meie iseseisvus päeva moodi. Sellel puhul pakkus hosteli omanik kõigile hot doge ning väga imeliku maitsega jooke. Üks oli väidetavalt õlu ja teine viina koks. Kõige jubedam õlu ja viina koks, mis ma kunagi üldse saanud olen. See kõik oli tasuta, aga mõlemat suutsin mekkida ainult ühe väikese topsitäie. Edasi läksime, eestlase Priiduga, linna peale. Kuuldavasti pidi olema Darling Harbouris ilutulestik ning sinna sai ka suund võetud. Rahvast oli murdu ning ilutulestik oli väga kena. Nägin siiski ilutulestiku Sydneys ära, pidin ju aastavahetuse seal vahele jätma. Hiljem läksime tegime Hard Rock’is ühed õlled, jutustasime itaallastega ning õhtu sai läbi. Väga mõnus oli. Ühtegi kaklust ei näinud ning inimesed käitusid kõik korralikult. Peale suure rahvahulga laialiminekut oli ainult hunnikute viisi prügi maas, mida ka kohe usinasti koristama hakati.

Hosteli poole jalutades, tuli läbida linnaosa nimega Kings Cross. Seda kutsutakse ka siinseks „punaste laternate“ tänavaks. Võib öelda, et Amsterdamile jäi ikka alla, kuid igasugu veidrusi nägi küll. Kõige veidram oli vast see, kui üks vanamees aitas, peale teenus kasutamist ilmselt, ühte lõbutüdrukut riidesse, või nuh nii palju, kui tal neid üldse oli. Väga koomiline pilt oli igatahes.

Kings Cross

Järgmisel päeval läksime veel niisama linna peale ning tegime mõned pildid. Varem ma pole seda vist maininud, kuid vahel jääb väga segaseks, millest need asiaadid pilti teevad??? Jäävad suvalistes kohtades seisma ja siis teevad mingist seinast pilt jne. Väga kummaline.

Harbor Bridge

St Mary's Cathedral

Commonwealthi kunagini pangahoone

New South Wales'i parlamendihoone

Ooperimaja ja Harbor Bridge

"Under the Bridge" <vajuta

Silla peal oli nagu vangla

Nüüd teate, kust sai SEB oma peamaja idee

Ühel päeval pidin ka tuba vahetama, sest tuba, kus muidu olin, oli välja bookitud. Seega kolisin pidin natuke kallimasse tuppa kolima. Õnneks oli 6 voodi asemel 4 voodit ning prussakaid pole siiamaani märganud veel.

Üldiselt on minu tööotsimine edutult läinud ning raha ka otsakorral. Inimesed lihtsalt ei vasta telefonidele!!! Kuid siiski tuli ka üks tööpakkumine… Nimelt panin ma netti kuulutuse, et otsin tööd. Sain siis ühel õhtul (kell oli 12 umbes) sms-i. Küsiti, et kas ikka otsin tööd. Juba algul mõtlesin, et väga kahtlasel kellaajal küsitakse sellist asja, aga ilmselt on vaja siis hommikuks kedagi kiirelt tööle saada. Kuna ma eriti sms saata ei viitsi, siis küsisin, kas võin ka helistada. Vastuseks sain, et ainult sms-i teel suhtleks. Aina kahtlasemaks läks. Kirjutasin siis, et jah, otsin ikka tööd, kas on midagi pakkuda mulle. Küsiti, et kas koristamine või massaaž. Ütlesin, et massaaži ma eriti teha ei oska, aga koristada mõistan küll. Tegin seda ju Brisbanes 5 nädalat. Tuli vastus, et vajan ka massaaži! Ütlesin, et kahjuks pean siis ära ütlema pakkumisest. Sain vastuseks, et olgu siis ja küsiti, et kui pikk ma olen, mis mu kaal on ja mis värvi juuksed on??? Selle peale vajus küll suu natuke lahti, aga tahtsin ikkagi näha kuhu see vestlus läheb. Ise hakkasin juba vaikselt muigama. Vastasin siis, et mis see siia puutub ja tuli uus vastus, et siis jääb koristamine ainult? Kuna kell oli juba palju, siis hakkasin ära tüdinema ja küsisin, et kas on siis mingi konkreetne tööpakkumine või mitte? Lõpuks öeldi, et vajatakse seksikat koristajat. Kui koristan aluspükstes, siis saan 20 dollarit tunnis, kui paljalt, siis 40 dollarit tunnis… Ma juba suht irnusin ja ei suutnud eriti uskuda, et päriselt ka selline asi toimub. Saatsin siis tüübi viisakalt pikalt ja läksin magama. Vot sellised inimesed elavad Austraalias ning see oli ainus konkreetne tööpakkumine siiamaani.

Kuna ainult toas passida on siiski päris masendav, siis olen vahepeal linna peale jalutanud. Siin olles, olen avastanud enda jaoks nii mõnegi hea Austraalia artisti, keda mõtlesin ka teiega jagada.

Gotye - Somebody That I Used To Know (feat. Kimbra)

Hilltop Hoods - The Nosebleed Section

Seega jätkub tühja passimine ja raha kokkuhoid. Söögi peale kulutan ma keskmiselt 20 dollarit nädalas. Kuid siiski võib öelda, et Sydney mulle endiselt meeldib. Kena ja puhas linn ning inimesed on tänavapildis ka mõnusad ja rahulikud. Kahju ainult, et tööd on nii paganama raske saada, seega pean siit ära liikuma ning järgmiseks sihtkohaks saab ilmselt Perth. 

Lammas all paremas nurgas

Tuleb üks pikema postitus Uus-Meremaal veedetud ajast. Nüüd mõistan, kust pärineb ütlus „Lammas all paremas nurgas“ – pole küngast Uus-Meremaal, kus lambaid poleks. (maailmakaarti tuleb vaadata Euroopa seisukohast)

Eelmise postituse lõpus olin jõudnud vihmasesse Aucklandi. Nüüd võivad mind paljud küll kiruda, aga kohe mõnus oli vahelduseks ka vihma ja jahendust tunda. Kuna ma eriti päikese lembeline pole, siis viskas see laitmatult kena ja soe ilm natuke üle ka juba. Väike muie näol, hakkasin otsima bussipeatust, millega linna poole liikuda. Olles juba nii mõneski välisriigi linnas ja lennujaamas käinud, võin öelda, et Tallinna Lennujaam on ikka väga heas kohas. Pole mingit muret ka jala kesklinna kõmpida.

Enne, kui edasi lähen, siis peaks ilmselt mainima, miks ma üldse Uus-Meremaale otsustasin minna. Nii pool aastat tagasi, suve paiku, rääkisin oma vana klassiõe Liinaga juttu, et mis plaanid tal ka tulevikus on jne ning jäi meelde, et ta pidi Austraaliasse tagasi minema (korra ta seal juba käinud). Nii ma siis otsustasingi, Brisbanes olles, temaga ühendust võtta. Minu õnneks oli ta otsustanud hoopis Uus-Meremaale minna. Töötas ta Aucklandis ühe pere juures lapsehoidjana. Kuna siin maailma poolel on praegusel ajal suvi, siis oli lastel alanud suve vaheaeg ning pere, kelle juures Liina oli, otsustas minna nii umbes kolmeks nädalaks reisile. Seega oli maja täiesti tühi ning tasuta ööbimiskoht olemas. Kaua ma ei mõelnud ning varsti olidki lennupiletid ostetud. Uus-Meremaa nimel pidin ohverdama aastavahetuse Sydneys, sest mõlema jaoks poleks raha olnud. Tagantjärgi ma oma otsust kindlasti ei kahetse.

Tagasi Aucklandi juurde nüüd. Lennuki pealt maha minnes võtsin kohe Liinaga ühendust ja sain vajalikud juhtnöörid, kuhu ja millise bussiga minema pean. Terve bussisõidu polnud mul aimugi, kuhu suunas lähen ja kus olen. Väljas oli juba pime ning vihma kallas. Lõpuks ütles bussijuht, et minu soovitud peatus on siin ja tuli maha astuda. Läksin siis peatuse läheduses asuvasse McDonaldsisse varju ning jäin ootama, et keegi mu peale korjaks. Lõpuks tulid Liina ja ta sõber Hyung ning võtsid mu peale.

Tegelikult pidid nad päris palju minu pärast ootama, sest lennuk hilines ning lennujaamas oli mul väike intsident. Nimelt võttis mu vahele narkokoer. Lennukis sõin ma natuke porgandeid ning tuli välja, et narkokoerale need ka meeldisid. Mul paluti siis kott avada ning leiti, et mu tossud olid liiga mustad. Asi on selles, et Austraalia ja Uus-Meremaal on väga range kontroll, mingeid võõrkehi teistest riikidest sisse ei tohi tuua. Kuna ma olin oma tossudega põllu peal tööd teinud, siis oli nende küljes Austraalia mulda, mis aga oli lubamatu. Minul oli aga meelest ära juba läinud, et mul sellised asjad üldse kuskil kotipõhjas olid. Polnud ju vahepeal põllul tööd teinud. Igatahes saadeti mind ühte järjekorda, mis koosnes inimestest, kes olid igast puu nikerdisi, taimi, loomseid ehteid jne sisse toonud. Need tuli kõik üle kontrollida. Nii ma siis seisingi seal, tossud näpus ning kopp ees. Kuna järjekord oli päris pikk, mis koosnes peamiselt hindudest, ning öisel ajal polnud eriti töötajaid, siis läks seal mul päris tublisti aega. Seina peale nägin ka silti, et trahv sellise asja eest võib olla 400 dollarit. Õnneks trahvi ma ei saanud, vaid puhtaks pestud tossupaari. Peale uut kogemust lennujaamas ning väikest sõitu linnas, jõudsin lõpuks Liina juurde. Natuke sai lobisetud ja siis magama.

Enne Aucklandi minekut viskasin pilgu peale ka ilmaennustusel ning midagi head see ei lubanud. Võib öelda, et väga palju nad ei eksinudki. Järgmisel päeval sadas jälle vihma, kuid sellest hoolimata läksime Liina ja Hyungiga väikesele sõidule. Hyung oli muideks üks Lõuna-Koerast pärit tüüp, kes kolis 7 aastasena Uus-Meremaale. Seega oli ta seal juba piisavalt viibinud ja teadis kohti mida meile näidata. Kuna Hyung ise töötab viinamarja istanduses, siis kõigepealt viis ta meid kahte viinamarja istandusse. Seal sai kuulata juttu veinidest ning mis kõige tähtsam – degusteerida. Võib öelda, et haistmismeeled on mul päris head ning nüüd peaks veinidel rohkem vahet tegema. Senimaani olin enamasti tarbinud ainult „kvaliteet veini“ ehk siis kõige odavamat veini moodi asjandust üldse, kuid nüüd sai proovitud Uus-Meremaa parimaid veine. Kuna mõlemal istandusel oli päris palju erinevaid veine, siis jäi natuke vindiseks ikka ka. Kuid väga uudne ja mõnus kogemus oli. Ühe veini nimi oli muideks Cat Piss ehk siis kassikusi ning võib öelda, et kergelt sarnane aroom oli täiesti olemas.

Viinamarjad

Edasi suundusime Muriwai rannale ning sellest hetkest hakkasin mõistma, kui ilus ja metsik loodus siin ikka on. Kui rannale jõudsime, jäi õnneks vihm ka järgi ning sai randa uudistama minna.

Lindudel meeldis see kivi väga

Jah, see liiv ongi tegelikult nii tume

Keegi unustas soki maha

Järgmisel päeval viis Hyung meid jälle sõidule, seekord Aucklandi mägedele. Auckland asub ikka huvitavas kohas. Ümberringi on terve hunnik vulkaane ning ookean. Ning isegi linnas, küngaste otsas, olid lambad.

Lamabad keset Aucklandi

... ja nad kõnnivad autoteel

Õhtul tuli mul mõte, et võiks auto rentida. Kuidagi oli vaja põhja-saarel ringi liikuda ning auto tundus selleks parim võimalus olevat. Hyung pidi järgnevatel päevadel tööl olema ning seega puudus meil transport. Hommikul rääkisin oma mõttest Liinale ning talle meeldis see ka. Päeval sai üks Toyota Corolla kinni pandud ning algas plaani tegemine, et kuhu siis sõita võiks. Kuna olen Sõrmuste Isanda fänn, siis ei uurisingi, kus filmis Peter Jackson oma triloogiat. Sain teada, et enamus võtted toimusid lõuna-saarel, kuid Mordori ja  Mt. Doomi võtted olid põhjasaare keskosas, Tongariro rahvuspargis. Google mapsi uurides torkas silma veel üks suur ja võimas vulkaan põhjasaare lääne osas, Egmonti rahvuspargis. 

Teekonna planeerimine

Järgmise päeva hommiku oli pilves ja hall nagu ikka. Vihma õnneks ei sadanud. Auto kätte saanud, käisime kiirelt veel majast läbi ja panime oma asjad peale ning tripp algaski! Kuna varem polnud ma nii tihedas liikluses vasakul pool sõitnud, siis alguses pidin natuke ettevaatlikum olema. Lisaks sellele ei võtnud me rendifirmalt kindlustust, seega igasuguse õnnetuse puhul, polnud tähtis, kes süüdi on, tuli maksta 3000 dollarit.

Kuid nüüd tripi juurde. Esimeseks sihtkohaks oligi Tongariro rahvuspark. Teepeale jäi igasuguseid asulaid, kust me lihtsalt läbi sõitsime. Esimene peatus tuli Uus-Meremaa kõige suurema järve ääres – Lake Taupo. Pikalt seal peatuda ei saanud, sest kohe hakkas vihma sadama.

Lake Taupo

Edasi liikudes läks loodus veelgi ilusamaks ja metsikumaks. Igal pool olid mäed ning nende otsas lambad.

Lake Rotoaira

Vahepeal olime vihmapilve eest ära sõitnud ning jõudsime Tongariro rahvusparki. Kuid meie õnnetuseks jõudis vihmapilv kohe järgi ning pärast lootusrikast autos passimist, otsustasime siiski läheduses mõne hosteli otsida, kuhu ööseks jääda. Vihma lõppemist polnud kuskilt näha. Hostelis ütles meile kohalik tädi, et järgmisel päeval pidi selge olema ning meie õnneks nii ka oligi.

Kohe oli üks suur pilv tulemas

Hommik saabus peaaegu selge taevaga. Otsustasime natuke veel oodata ning meie õnneks läks taevas päris selgeks. Võtsime ette uuesti teekonna Mt. Doomi juurde. Kui nüüd aus olla, siis tee sinna oli meie pisikesele rendiautole päris karm. Oli teine päris auklik ning asfaldist pold jälgegi. Lisaks sellele seisis meie auto rendilepingus kirjas punkt, mis keelas kruusa ja muid kõrvalisi teid kasutamast. See meid ei takistanud! Kohale jõudes kubises parkla autodest ja bussidest. Kõik inimesed valmistusid mäkke ronima. Võib öelda, et natuke tobe tunne tekkis. Kõik inimesed olid ikka valmistunud päris tõsiselt selleks rännakuks, jalas matkasaapad, käed kepid, veepudelid kaasas jne. Meil oli aga üks poolik veepudel ning riides olime suhteliselt igapäevaselt.

Vahemärkusena pean ütlema, et ajasime mäed natuke segamini ning pidasime Mt. Doomiks ühte teist mäge, kuhu otsa me ka ronisime. Alles hiljem avastasime, et mägi, kuhu kõigepealt läksime, oligi Mt. Doom, Sõrmuste Isandast. Kui täpne olla, siis selle prototüüp, sest vastavalt Maoride uskumustele, ei tohi mäge filmida.

Igatahes otsustasime, et lähme ikka meie arvates „õige“ Mt. Doomi juurde, sest rännak pidi kestma 6 tundi ning seega poleks meil aega olnud muudeks asjadeks. Sõitsime siis edasi, kuni jõudsime, meie arvates, Mt. Doomi juurde. Õnneks olid seal olemas suusaliftid ning 25 dollari eest sai päris kõrgele sõita. Edasine rännak toimus jala. Kui aus olla, siis tuli kohe päris Frodo tunne küll, sest ümberringi olid ainult kivid ning vulkaaniline tuhk. Mida tipu poole edasi, seda rohkem hakkas mäge katma ka valge lumekate. Lumi oli selline lörtsi moodi, sest väljas oli piisavalt soe. Umbes 2500 meetri kõrgusel sai Liinal jaks otsa ning ta ei suutnud enam edasi minna. Eks õhk oli ka juba piisavalt hõre ning mägi läks aina järsemaks ning keerulisemaks. Mina olin veel indu täis ning otsustasin edasi minna. Kuid edasi ronimine läks aina raskemaks ning ega mul mingit varustust ka polnud. Mõtlesin siis natuke kainelt ja lõpetasin ronimise. Parem karta, kui kahetseda. Algul arvasin, et allatulek saab palju keerulisem olema, sest kuskilt üles ronida on ju ikka kergem, kui alla ronida. Kuid minu üllatuseks, osutus see väga lihtsaks ja lahedaks. Proovisime lume pealt alla tulla ning seal sai pm suusatades alla tulla, aga ilma suuskadeta. Lõpu poole olid jalad nagu süldid all. Samas oli energiat veel palju ja seda tuli nagu aina juurde, sest madalamale liikudes kasvas õhus hapniku sisaldus. Lõpuks jõudsime tagasi auto juurde ning lahkusime Mordorist. Kõrvad endiselt lukus.

Mordoris, Mt. Doom taamal

Smeagol kükitab eesplaanil

Uus-Meremaa kõige kõrgemal asuv kohvik

Meie Corolla

 

Eelnevalt oli Google Mapsist silmanud ühte veel suuremat vulkaani põhjasaare lääne osas, Egmonti rahvuspargis. See oligi meie järgmine sihtkoht. Kuna taevas oli selge, siis hakkasime juba umbes 40 km-i kauguselt nägema suurt ja võimast vulkaani. Vaade oli võimas!

Meie õnneks viis sõidutee meid poolele teele vulkaani tippu. Tee oli kitsas ning väga kurviline, nagu mägedes ikka. Üks asi pani siiski imestama, ümberringi oli nagu paks sein, mis koosnes tihedast taimestikust. Täpselt selline tunne nagu sõidaks kuskil labürindis. Lõpuks jõudsime suurde parklasse, kust edasi läksid matkarajad. Kuna oli juba õhtu ning ees ootas veel sõit Aucklandi, siis kahjuks eriti kaua me seal aega viita ei saanud. Meie õnnestuseks oli vahepeal üks suur pilv mäe vallutanud ning tippu enam ei näinudki. See vulkaan erines Tongariro rahvuspargi omast vägagi palju. Kui Tongariros olid ainult kivid ja tuhk, siis Egmontis oli vähemalt pool vulkaani kaetud taimestikuga ning see oli ikka väga tihe. Lahe oli veel ka see, et terve see taimestik oli täis jäneseid. Nägime vähemalt 10-15 jänest. Eks neil ole seal hea olla ka, keegi neid ei söö (inimeste kohta ei oska öelda) ning endal neil oli ka süüa piisavalt.

Matkatee algus

Tagasiteel läks selgemaks ja sai vulkaanist pilti ka teha

Pärast Egmonti oli aeg hakata tagasi Aucklandi sõitma. Kilometraaži järgi ei tundunudki tee väga pikk, kuid reaalsuses võttis see ikka päris kaua aega. Siiski võin öelda, et see oli üks lahedamaid teid, kus ma kunagi sõitnud olen. Terve tee oli mägine ja kurviline, seega polnud ärkvel püsimisega probleeme. Lisaks sellele kallas nagu oavarrest ning väljas oli juba pime. Mina sain oma adrenaliini laksu küll kätte. Õnneks olid teed väga heas korras ning enne igat kurvi tuli märk, mis näitas soovitavat sõidukiirust. Asjad olid korralikult läbi mõeldud.

Sõnajala puud

Three Sisters (kolm õde), kivide sees on augud

Siiski oli kaks asja, mis oleks võinud paremad olla. Kõigepealt auto, mis muidu oli täitsa tore, kuid kütusenäidik oli väga imelik. Viimane neljandik paagist kadus nagu tina tuhka. Ning seega oli esimene kord ka väike ärevus sees, et kas ikka jõuab kuskile bensukasse. Õnneks tee peale ei jäänud ning paak sai täis. Teine asi olidki bensukad. Esiteks pole enamus neist öösel avatud ning kuna meil oli teine kord vaja tankida öösel, siis pidi ikka tükk aega otsima bensukat, mis oleks avatud. Teiseks tuli enne tankimist määrata summa, mille eest bensiini võtad. Ütleme nii, et polnud päris harjunud sellega ning enne tankimist oli alati vaja teha väike kalkulatsioon. Keeruliseks tegi asja ka see, et ega ma täpselt teadnud ka, kui suur paak Corollal oli.

Kella 1-2 ajal öösel jõudsime tagasi Aucklandi ning siis oli kohe magama minek. Hommikul, valges, oli vaja auto veel üle vaadata. Tõmbasin tolmuimejaga seest puhtaks ning märja lapiga tõmbasin suurema sita ka maha. Viisime auto ära ning kõik oli korras. Viimase asjana muretsesin, et kütusepaak ikka täis püsiks. Sest viimati tankisin umbes 100 km-i enne Aucklandi, kuid õnneks püsis näidik põhjas, kuni lõpuni.

Paar järgmist päeva suur midagi ei teinudki. Ära tasub kindlasti mainimist kass, kes seal Liina juures elas. Ma täpselt ei tea, mis teema oli, aga see looma asjas mu igal hommikul üles. Pm tuli lihtsalt mu nina ette ja hakkas karjuma. Peale karjumist järgnes tavaliselt lakkumine, et siis kass lakkus mind ikka. Kui mina olin üles tõusnud, läks kass ise magama. Mõni hommik olin natuke kuri ka ta peale ikka.

Ühel päeval viis Hyung meid jälle randa, mille nime ma kahjuks ei mäleta, kuid oli kena.

See adru nägi välja ja tundus nagu kummiriba

mul pole õrna aimugi, mis need on

Nädalavahetusel käisime ka Aucklandi klubis. Klubi nagu klubi ikka ning pean endale aru andma, et eriline klubihunt ma pole. Natuke sai tantsitud ja siis hakkas juba uni tulema. Hea asi oli vähemalt see, et selle õhtu peale ei kulutanud ma sentigi. Igatahes meeldib mulle parem sõpradega pubis istuda. Lisaks aeti Liinale mitu korda jooki ka peale – not cool!

Saabus päev, mil pidin jälle bäkkerisse kolima. Seekord siis Aucklandi omasse. Hüvasti privaatsus, oma vannituba, normaalne köök ja külmkapp. Sattusin tuppa, kus peale minu oli veel 7 inimest. Õnneks oli päris lahe seltskond ning jälle imestati, et olen Eestist. Sama päeva õhtul tuli Liina ka linna ning käisime ära lõunapoolkera kõige kõrgema ehitise otsas, mis juhuslikult asus minu bäkkerist paarisaja meetri kaugusel. Selleks oli Aucklandi teletorn ehk SkyTower. Kõrgust oli tal 328m ehk siis ainult 14m rohkem, kui Tallinna teletornil. Läksime sinna täpselt enne päikeseloojangut. Seega nägi Aucklandi ära nii valgel ajal, kui ka pimedal. Hiljem läksime veel sushit sööma. Ingra sushi on siiamaani kõige parem siiski olnud, kuid ka sellel polnud viga. 

Bäkkeri ees tehtud pilt - SkyTower

Viimasel õhtul käisime Liina ja Hyungiga veel ühel Stand-up Comedyl ehk siis vaatamas, kuidas inimesed laval nalja teevad. Tegemist oli inimestega, kes veel väga tuntud pole, kuid osad olid ikka väga head juba. Südamest sai naerda kohe. Ühel tüübil tekkis huvitav mõte, et kui laevadel on külje peale pisikesed laevad, siis miks ei võiks lennukil olla külje peal pisikesed lennukid??!! Christchurch on uus AIDS (maavärinate pärast)!

Hiljem jätsin Liina ja Hyungiga hüvasti ning läksin tagasi bäkkerisse. Järgmine päev jalutasin natuke veel linna peale ning siis juba sõitsin lennujaama, et lennata tagasi Sydneysse. 

Plaan on külastada ka lõunasaart, kuuldavasti pidi see veel ilusam olema. Kuid enne seda pean Sydneys töö leidma ja raha teenima.