Tuesday, March 20, 2012

Perth – Geraldton - Perth


Olen nüüd tubli ning kirjutan viimase aja sündmustest. Ei taha väga pikka pausi sisse enam jätta.

Nagu ma siin juba nii mõnelegi kurtnud olen, siis olin ma tööta pea 2 kuud. Puhkus on hea asi küll, aga kui raha otsa hakkab saama ning pea iga päev niisama vedelema peab, siis viskab ikka kopa väga ette. Olen siin suhelnud ka teiste eestlastega ning võib öelda, et ma pole ainus, kes niimoodi vireleb. Ida-rannikul on olukord hoopis hullem ning võin öelda, et tegin õige otsuses, et sealt jalga lasin.

Ükspäev helistasin sõber Tanelile ning ta ütles, et on vangis. Kõik pidavat ujutama ning maja uksed, aknad on kinni teibitud. Lambad on märjad ning villa ei saa lõigata. Ühed teised Eesti sõbrad rääkisid, et Melbourne on bäkkereid täis. Kõik hostelid, karavan pargid, isegi rannaäärsed parklad on rändureid täis ning enamus neist passivad niisama. Tööd pole. Pole see elu siin Austraalias nii roosiline midagi.

Eelnevalt olin juba kirjutanud, et sain Perthis odava öömaja tänu ühele eestlasele. Eestlase, Ivariga, kohtusin Surfers Paradises. Ilmselt peab tänama juhust, et ta, minuga ühes hostelis olles, toaga eksis, muidu poleks ma Perthi jõudnud. Üüri maksan siin 50 dollarit nädalas, mis on ikka sigaodav. Tavaliselt peaks hostelites maksma nädala eest nii umbes 150-200 dollarit ning siis saad tuba jagada vähemalt nelja inimesega (mõnel juhul ka 32-ga), magada naris, jagad kööki kümnete inimestega jne. Siin on mul aga oma tuba, suur madrats, normaalne köök.

Kahjuks on asjal ikka ka teine pool. Nimelt elan ma siin ühe 45 aastase gei mehega. Mitte, et ma oleks mingi homofoob vms, aga vahepeal viskab vanamees kergelt üle. Igal õhtul joob ta ära mõned õlled, tõmbab kanepit ja siis hakkab mingit jama suust välja ajama. Mina ja Ivar peame seda jura siis kuulama. Ei meeldi talle, kui me räägime eesti keeles, kuigi ta ise on teises toas. Kord on tal elu liiga julm, raske lapsepõlv jne. Korra või isegi kaks võin ju seda juttu kuulata, aga kui igal õhtul samad teemad on, siis viskab natuke üle. Kuid nagu ma juba mainisin on mul oma tuba ja siis lähen lihtsalt sinna minema. Eks siis ole natuke solvumist, aga mul suva. Õnneks läks ta nüüd tööle ning seega ei joo ega suitseta nii palju enam. Päevasel ajal ajab ta muidu täiesti normaalset juttu.

Ivar ja majaomanik Andrew

Tagahoov


Teine asi mille kallal viriseda tahaks on väljast kostuvad hääled. Esimestel päevadel küsisin Ivari käest, et mis siin käib päevad läbi kassipulm? Kuid siis tuli välja, et siin on ühed ronga moodi linnud, kes teevad täpselt sama häält, kui isased kassid (võib olla ka emased, pole kassiekspert) kaklevad omavahel. Tõsiselt imelikud linnud ikka.

Kuna see rajoon, kus ma elan, ei ole just kõige jõukam, siis on siinne ümbruskond igasuguseid huvitavaid inimesi täis. Kui ma hommikul just „linnulaulu“ peale üles ei ärka, siis hoolitsevad selle eest naabrid. Ilmselt käib naabermajades pidevalt üks seatapp, sest midagi sellist sealt igatahes kostub. Vahel käib ka naabrimutt külas ja tahab kanepit osta, seda muidugi hommikul vara ja siis ikka nii et kõik kuuleksid, et ta majas viibib.

Ning see ei ole veel kõik! Helistades kohe, saate kaasa ka ühed mürgised ämblikud! Nii ongi, aias passivad red-back, white-tail ja muud toredad ämblikud. Igaks juhuks uurisin nende kohta ka. Red-back on põhimõtteliselt võimeline inimese ära tapma, kuid viimasest sellelaadsest juhtumist on möödas mitmeid aastaid. On õnneks olemas vastumürk ning seega ma eriti ei põe, enam … Alguses olid kerged paranoiad küll. Siin on veel kärbsed ja sääsed ning kui midagi tundus olevat keha peal, siis järgnes sellele kerge ärevus ja paar kiiret käe liigutust.

Jätsin ennem mainimata ka majapidamise koduloomad. Neid on siin hetkel kolm. 2 koera ja üks kass. Varasemalt oli majas kolm koera, aga kuna üks koer läks teisele koguaeg kallale ja üldse oli minu arvates natuke segane, siis saadeti ta asumisele. Ilmselt oli tegemist mingi alfa emase teemaga, sest mõlemad koerad olid emased ning üks pidi teisele oma võimu näitama. Igatahes lähevad koerad segaseks, kui keegi on uks taga ja tuppa sisse tuleb. Kass ilmub enamasti välja alles õhtul ja siis näugub  paar korda. Tundub, et ma olen suur koerte sõber. Kui vanamees on täis ja räuskab, siis koerad tulevad kõik minu juurde, ronivad külje alla varjule.

Pildil siis need kaks emast koera ning see tagumine saadeti minema


Ühel päeval võttis minuga ühendust Mirjami sõbranna Annika. Ta oli kuulnud, et minagi olen Austraalias ning hetkel mitte just kõige paremas seisus, seda siis töö mõttes. Temal ja tema kahel sõbrannal oli just töö lõppemas Perthist kagu pool ning seega mõtlesid nad edasi minna põhja poole, viinamarju korjama. Seega sai kokkulepitud, et võtavad siis minu ka peal ning lähme koos kohta nimega Geraldton. Kuid enne, kui Geraldtoni minek teoks sai, tuli tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva! Tüdrukud olidki 24ndal veebruaril platsis ning algas tähistamine. Oli päris tore pidu, millele järgnes kahjuks ka pohmakas, kuid igati tore oli. Lisaks sellele suutsin ma ära kaotada oma pangakaardi. Raha seal mul eriti peal polnud muidugi, kuid Austraaliale kohaselt, tuli uue kaardi kätte saamiseks päris palju aega raiskama. Tundub lihtsalt ebanormaalne, et miks ei või pangakaarti kätte saada pangast? Tuleb kõigepealt igal pool pangas oma aadressid ära muuta, mis polnud ka just kergete killast ülesanne ning siis lõpuks saadetakse see sulle nädala aja jooksul koju. Nüüd on mul pangakaart käes lõpuks, kuid raha seal ikkagi suurt pole.

Minu käsi peale 24nda, sai väljas ka käidud üle tüki aja.


Tüdrukud panid mulle huvitava hüüdnime. Rapsija Rasmus, seda siis sellepärast, et olen selle lühikese aja jooksul Austraaliale enam-vähem tiiru peale teinud ja vahepeal Uus-Meremaalgi käia jõudnud.

Mõned päevad peale 24ndat hakkasime sõitma põhja, Geraldtoni poole. Mind pandi kohe rooli ning sai harjutada jälle autosõituJ. Tee peal juhtus ka üks õnnelik õnnetus. Loomulikult oli vaja autoroolis tegeleda muude asjadega, näiteks valida muusikat vms ning selle tulemusena oleksin äärpealt kraavi sõitnud. Kuid peale paari äkilise manöövri ja tüdrukute kiljatuse midagi ei juhtunud. Teele jäi ette ka üks huvitav koht nimega Pinacles. Seal oli siis mingi kõrbe moodi pinnas ning hunnik kive. Kivide vahele oli rajatud sõidutee, mis oli ikka suhteliselt kitsas.



Autotee



Edasine tee kulges piki India ookeani äärset rannikut. Võib öelda, et päris kena oli. Õhtuks jõudsime Geraldtoni. Seal ootas meid ees 3 Saaremaa kutti, kes pidid meid järgmine päev viinamarja istandusse juhatama. Kuna meil öömaja polnud, siis läksime Saarlaste hostelisse. Päris hostel see küll polnud, kuid midagi sarnast. Võib öelda, et olime seal illegaalselt, aga see selleks.

Olin suhteliselt elevil ning ootused olid suured, sest olin kuulnud, et viinamarjade korjamisega võib päris palju teenida. Kahjuks oli reaalsus teine. Saime teada, et on tükitöö ehk siis palka saab iga korjatud viinamarja karbi pealt. Olles mõnda aega korjanud ning mõned arvutused teinud, sai selgeks, et see palk ei kõlba kuskile. Tunnipalgaks tuli umbes 7 dollarit ja isegi, kui korjaks kaks korda kiiremini, oleks see palk ikkagi naeruväärne. Natuke aru pidades otsustasime samal päeval Perthi tagasi sõita. Hiljem selle peale mõeldes, oli see ikka üks väga õige otsus.

Tagasi sõites suutsin ma õige teeotsa maha magada ning viisin tüdrukud kuskile pommiauku. Selle tulemusena jõudsime Perthi alles peale südaööd. Süüd ma muidugi omaks ei saa võtta, sest mu iPhone aku sai tühjaks ja enam ei saanud kaarti vaadata.

Järgmisel päeval alustasin ma jällegi tööotsinguid ning minu õnneks vastati seekord ka telefonile. Olin helistanud firmale, mis tegeleb kontorite ümberkolimisega. Järgmine päev, ehk siis reedel kutsuti vestlusele, mis oli pigem paberite vormistamine. Juba reede õhtul sain tööle asuda. Kliendiks oli üks suur kaevandusfirma, mis kolis ühest ärimajast teise. Tööd sai teha reede õhtul ja laupäeval terve päeva. Hea tunne oli kohe tööd teha üle tüki aja. Kahjuks ei jätkunud seda pidu kauaks. Need kaks päeva jäidki viimaseks seal firmas. Sest rohkem pole sinna tööle kutsutud.

Laupäeval, töölt koju sõites, kohtasin väga huvitavaid inimesi. Kõigepealt tuli sõita Perthi kesklinnast rongiga umbes 20 minutit väljapoole. Rongis oli üks paarike, kes kitkusid kulme üksteisel. Algul poiss tüdrukul ja siis vastupidi. Võib olla olen liiga vanamoodne, aga miks on vaja rongis seda teha? Poiss kandis meiki ka muidugi. Rongist maha tulles, pidin sõitma edasi bussiga. Kuna oli laupäev, siis sain seda buss päris kaua oodata. Lõpuks bussisõit läbitud jäi veel natuke jalutamist teha. Poolel teel ühines minuga üks noor tüdruk ja hakkas küsima, et kas ma siin kandis mõnda cracki diilerit ei tea või et kas mul endal ei ole midagi. Küsis veel, et kas ma ka süstin ja rääkis, et talle väga meeldib süstida. Karp jäi natuke lahti küll sellise jutu peale. Õnneks tuli varsti kodu ja siis sai sellest narkomaanist lahti. Mõned päevad hiljem nägin sama tüdrukut ka toidupoes, ei olnud väga tore vaatepilt. Suhteliselt nussakas nägi ikka välja ning käel olid süstimise jäljed ka olemas. Jube ikka, kui inimesed sellise tee valivad.

Järgnes jälle nädal aega passimist. Kuid lõpuks sain heale tööle! Vähemalt ma ise olen väga rahul. Kõik algas selles, et majaomaniku tuttav oli talle tööd pakkunud, kuid kuna tal endal oli juba töö olemas, siis andis ta mulle kontaktid edasi ning järgmisel päeval tõmbasin traati. Jällegi võeti esimese korraga telefon vastu!!! Kohe samal päeva läksin ka vestlusele, täitsin hulgaliselt pabereid, läbisin ohutuse kohta käiva koolituse, mille lõpus oli test ning saingi tööle.

Tänaseks päevaks olen juba poolteist nädalat tööl käinud ning selle üle on mul ainult hea meel! Aeg läheb palju kiiremini ning teadmine, et ei pea niisama vaesena virelema on ikka hea. Kuna töökoht on natuke lollakas kohas, siis pidin endale auto soetama. Raha ma veel selle eest maksnud pole, aga esimesel palgapäeval maksan ära. Sain majaomanikuga kaubale, et ostan tema vana Ford Laseri ära 500 dollariga. Pole küll päris Mazda 6, aga sõidud saab tehtud, mis on siiski põhiline.

Töökohast ka siis natuke. Töötan ühes logistikafirma laos. Täpsemalt siis Fostersi õllelaos. Minu ülesandeks on täita tellimusi ehk siis pean paberi järgi panema kokku õllelaadungi. Töö on isegi veel põnev ja tööpäevad mööduvad kiirelt. Palka ma veel saanud pole ja kui aus olla, siis ma päris täpselt ei teagi, mis see tulla võiks, aga ma loodan, et ei pea pettuma.

Vahepeal olid meie juures veel kaks eestlast, vennad Heinar ja Hendrik. Nad olid just jõudnud Perthi, oma matkabussi maha müünud ning valmistusid sõiduks Eestis, kus nad nüüdseks ka juba on.

Tahaks veelkord tänada kõiki õnnesoovide eest! Ise tähistasin oma sünnipäeva esimese tööpäevaga J
Paar päeva varem otsustasid tüdrukud mind siiski üllatada ning tegid mulle üllatuspeo, mis oli igati vahva!

Pildil 7 eestlast ja üks aussi


Thursday, March 1, 2012

Viimane nädal Sydneys


Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud, olen jõudnud otsaga Perthi. Kohta, kuhu tavaliselt eestlased esimesena maanduvad. Enne, kui Perthist kirjutama hakkan, pean veel natuke Sydneyst kirjutama.

Viimane nädal Sydneys möödus kahe itaalia tüübi juures – Alessandro ja Filippo. Tuttavaks sain nendega tänu Maskale (tänud sulle veelkord!) ning sain nende juures oma viimase Sydney nädala veeta.

Paar nädalat tagasi, kui veetsin oma viimaseid päevi Sydney hostlis, olin dilemma ees, et kas minna kohe Perthi või siis olla Sydneys natuke rohkem. Siis saingi Maskalt itaallaste kontaktid ning nad lubasid mul nende juurde jääda nii nädalaks. Seega otsustasin veel Sydneys viibida.

Samal päeval, kui pidin hostelist ära kolima, otsustasin külastada ka Eesti maja Sydneys. Peamine põhjus sinna minekuks oli, et äkki saan töö kellegi kaudu endale. Kuid kohapeale jõudes seda võimalust mul siiski ei avanenud. Kahel eestlasel oli olnud just sünnipäev ning seega ei pidanud ma viisakaks hakata seal on tööprobleemiga inimesi tüütama. Kuid kindlasti ei pea ma seal käimist ajaraiskamiseks. Kohtusin väga toredate inimestega ning sain väga head Eesti toitu süüa. Inimesi oli seal igas vanuses ning osad olid juba päris kaua Austraalias olnud, kuid oli ka selliseid, kes mõned kuud tagasi alles siia maakera kuklapoolele saabunud. Kahjuks ei ole neid väga palju, erinevalt minust, kes Eestisse tagasi minna tahaksid. Kuid eks see ole iga inimese oma asi, peaasi et rahul ollakse.

Eesti Maja

Kohtusin Eesti majas ka mõne eestlasega, üllatus üllatus

veel eestlasi


Kahjuks pidin Eesti majast lahkuma enne peo lõppu. Oli vaja jõuda viimasele bussile, et itaallaste juurde sõita. Nagu ikka viimastel päevadel Sydneys, sadas ka tollel päeval ning kuna läksin üks peatus varem maha, sain ma päris märjaks. Kuid lõpuks jõudsin kohale ning Alessandro ja Filippo võtsid mu kenasti vastu.

Nende kodu asus Bondi Beachi linnaosas, mis on ühtlasi ka Sydney kõige kuulsama ranna nimi. Okupeerisin siis enda valdusesse ühe diivani ning elasin seal järgneva nädala. Saatsin järgnevatel päevadel veel ka mõned CV-d laiali, aga see oli rohkem ajaviitmise pärast. Erilist usku mul Sydneys tööd saada enam polnud. Õnneks sattus mõni päev ikka ilus ka olema, ning seega pidin ma Bondi Beachi ikka üle vaatama. Tegin ühe korraliku ringi ning võib öelda, et päris kena oli kohe. Rand ise väga suur ei olnudki, aga see-eest omapärane.





Nädalavahetusel otsustasid itaallased tagahoovis väikese grillpeo teha. Juhuslikult oli sama mõte ka ühtedel teistel maja elanikel. Seega kujunes väikesest grillpeost vähe suurem üritus. Mingil hetkel ilmus üritusele ka Justine Bieberi pilt, mis leidis väga kurva lõpu.



Lõpuks soetasin endale lennupileti Perthi, sest aina rohkem hakkasin aru saama, et Sydneysse jääda ei ole mõtet. Kuulsin ka mujalt, et Sydneys on väga palju bäkkereid ning seega konkurents tööturul tunduvalt suurem. Hommikuti üritasin ikka vara üles tõusta ning tavaliselt saatsin paari kohta ka CV, kuid siiamaani pole kuskilt mingit vastust saanud. Oma plaani, kuskile IT kohale saada, olin maha matnud. Perthi mineku põhjus oli ka see, et seal pidi rohkem tööd olema ning üldjuhul sinna nii palju rahvast ei roni. Eestlased millegi pärast alustavad oma Austraalia reisi küll sealt, aga teiste rahvuste seas on populaarsem ikkagi idarannik.

Saabuski siis päev, kui jätsid Alessandro ja Filippoga hüvasti ning sõitsin juba teist korda Sydney lennujaama. Üks põhjus veel, miks ma Perthi minna otsutasin, oli see, et Perthis oli olemas odav öömaja. Kui ma viibisin Surfers Paradises, sain seal tuttavaks ühe eestlasega – Ivariga. Teadsin, et ta on Perthis ning seega võtsin Sydneys olles temaga ühendust ning sain endale seal odava öömaja. Seega hüvasti Sydney ning tere Perth.

Hetkel ma siiski Perthist kirjutada ei viitsi. Jätan selle järgmiseks korraks ja üritan ikka tihedamini kirjutada. Sydneyst tulin ma tegelikult ära juba nii 3 nädalat tagasi. Vahemärkuseks veel, et olen hetkeseisuga 17nes erinevas kohas ööbinud.