Aeg teele asuda!

Ongi käes viimane päev Perthis! Aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Alles see oli, kui alustasin oma laotöölise elu. See kuupäev jääb mulle elulõpuni meelde, 12 märts, täpselt oma sünnipäeval oli minu esimene tööpäev Fostersis. Nüüd, kolm kuud hiljem, saan jällegi Austraaliat avastama minna.

Viimasel nädalal tööl olin oma suureks üllatuseks jälle parim. Kuid ausalt öeldes olin ma tavalisest laisem, ilmselt olid aussid veel laisemad. Reedel, peale tööd, läksime töökaaslastega veel pubisse ja tegime viimased õlled. Ülemus ikka proovis veenda, et ma ära ei läheks, kuid ütlesin talle, et aeg on edasi liikuda ja ilmselt saadan talle ühe teise eestlase sinna tööle. Eestlastel on seal laos väga hea maine ja nad saaksid seal iga kell tööle. Õhtul käisin veel viimast korda viktoriinil ning sealgi pani meie tiim teist korda järjest võistluse kinni. Väga mõnus viimane nädal oli.

Eelnevates logides olen ma päris palju kirunud oma majaomaniku Andrew’d, kuid tegelikult on ta ikka abivalmis ja hea inimene. Eks igal ühel ole oma head ja vead, aga pole just palju ausse, kes enda juurde bäkkerid võtaksid ja neilt ainult 50 dollarit nädalas küsiksid. Ning, kui ta on piisavalt kaine ja mitte väga pilves, saab temaga ka mõnusalt juttu ka ajada. Igatahes loodan, et tal läheb edasipidi kõik hästi, sest hetkel on ta ikka päris tõsises rahahädas ning vaatamata sellele ei hakanud ta minult rohkem raha küsima.

Homme hommikul asun teele Esperance poole, mis peaks terve päeva aega võtma. Kuid see on alles algus. Teekonna sihtpunktiks on Sydney.

Märgistasin Google mapsis ära oma teekonna:

Seega pole mind interneti avarustes mõnda aega näha, sest vaevalt, et kuskil kõrbes levi või internetipunkte väga leidub.

Kõike mõnusta teile!