RoadTrip osa 2

... kuid kõige hulle hetke saabus öösel, kuskil 3-4 paiku. Meie juba magasime, kui järsku äratas meid üles ühe abo koputamine telgile. Tegi ta seda nii umbes 5-10 minututi, igatahes tundus see väga pikalt kestvat. Meie sellest välja ei teinud ning telgist välja ei roninud. Lõpuks hakkas rääkima, et neil auto katki ja väljas on külm. Ei tea, mis ta lootis, et võtame nad oma telki. Igatahes lõpuks nad lahkusid ning minule jäi küll mulje, et nende autol pole midagi viga. Liikus teine vabalt edasi. Peale seda leppisime Kerdiga kokku, et enam suvalistes paikades ei ööbi, kurat seda teab, mis öösel juhtuda võib.

Hommikuks oli madrats jälle tühjemaks läinud. Tundub, et nii kui lapid ühe augu ära, tekib uus asemele. Ega loodus tühja kohta salli. Kuid nagu ikka, ajasime ennast vara valges välja, pakkisime asjad, sõime hommikust ning liikusime edasi.

Järgmiseks sihtkohaks oli kauaoodatud Uluru ehk valgete keeles Ayers Rock. Kui GPS-i peal näitas, et Uluruni on oma 130 km-i veel, siis hakkas meile juba silma üks suur kivi lahmakas. Algselt arvasime, et tegemist ongi Uluruga, kuigi GPS-i järgi tundus teekond veel liiga pikk olevat, et seda näha. Hiljem asja uurides, selgus, et tegemist on Mount Conneriga, mis oma suuruselt üldsegi palju Ulurule alla ei jää. Sinna kahjuks mingit teed juurde ei viinud ning seega jäi mägi lähemalt uurimata.

Mt. Conner

Lõpuks, kui GPS näitas juba 30 km Ulurni, hakkas Austraalia kuulsaim kivi ka meile silma. Võimas tunne oli küll!

Uluru lähedal asub keskus nimega Yulara. Seal oli olemas kõik eluks vajalik. Lisaks sellele ka veel paar karavanparki, kuhu end siis lõpuks sättisime. Kuna Uluru ise asub rahvuspargi alal, siis seal oli telkimine rangelt keelatud. Yulara asus ise kivist umbes 15 km kaugusel. Kui oma plats karavanpargis leitud ning telk üles seatud, siis oligi aeg minna Uluru enda juurde. Võib öelda, et päris pirakas kivi on ikka küll. Sai ikka iga nurga pealt pilti tehtud ning lõpuks jäime ootama päikeseloojangut, et jäädvustada endale üks korralik postkaardi pilt.

Koopamaalingud

Päikeseloojangul pidi Uluru minema eriti punakas-oranziks, mida ka ta tegi. Minu jaoks oli kivi terve aja juba õiget värvi olnud. Nimelt ostsin ma Perthis endale ühed päikeseprillid, mis teevad ümbritseva ikka eriti vägevaks. Nagu oleks Photoshop prillides sees. Seega ei saanud ma algselt aru, et mida need inimesed kõik ootavad ja nende inimest all mõtlema ma ikka päris suurt rahvahulka. Vedas, et me varakult omale koha välja vaatasime ja päikeseloojangut ootama jäime. Hiljem oli koha leidmisega ikka parajalt tegu. Siin siis päikeseloojangu pilt.

Nagu tavaks juba saanud, siis õhtul toimus söögi tegemine ja magama minek ning seekord oli karavanpark täis jäneseid.

Jänesed

Hommikul otsustasime minna vaatama Kata Tjutat ehk valge inimese keeles The Olgas. Kivimite moodustis asus Ulurust umbes 30 km-i kaugusel ning hakkas silma juba Uluru juures. Kohale jõudes ei saanud ma eriti aru, miks kõik ainult Ulurust räägivad. Kata Tjuta oli vähemalt sama võimas vaatepilt või isegi võimsam. Oma absoluutkõrguselt on ta isegi kõrgem, kui Uluru.

Kata Tjuta

Vaatasime mõnda aega seda võimast kivide hunnikut ning siis liikusime tagasi Yularasse, et enne Kings Canyonisse minekut tankida. Saime kätte oma reisi bensiinihinna rekordi – natuke üle 2 dollari liitri kohta! Võrdluseks võin kohe ära öelda, et Melbourne jõudes oli hinnaks 1,23. Lisaks sellele, et kütuse hind üüratult kalliks oli muutnud, ütlesid üles ka auto spidomeeter ja odomeeter. Spidoka osuti natuke veel tõmbles, kuid siis väsis täielikult ära. Ilmselt Uluru andis endast märku. Igatahes suurt numbrit ma sellest ei teinud, sest õnneks oli olemas ka GPS, mis näitas väga edukalt ka kiirust. Muideks GPS-i ostsin ma Perthist ja selle oli olemas ka eesti keel!

Liikusime siis oma katkise spidokaga edasi kanjoni poole. Kahjuks polnud ka sellest suurt midagi varem kuulnud. Kui aus olla, siis ma sain sellest teada tänu Andyle, kes soovitas mul vaadata filmi „The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert“, kus kolm drag-queen’i sõidavad Alice Springsi, et seal üks etendus anda. Soovitan vaadata! Seal läksid peategelased Kings Canyonisse ning sellest hetkest teadsin, et pean ka sinna minema.

Tee Kings Canyonisse oli võrreldes eelneva teekonnaga küllaltki kurviline ja kitsas. Lisaks ajas teel kanjonisse marru mu üks väikebuss, kes sõitis väga ebastabiilselt. Esimese korraga läksin tast mööda ning sõitsin eest ära, siis jõudis ta mulle järgi, sõitis mööda ning jäi ette jokutama. Ei olnud just eriti meeldiv, kuna meil päikeseloojanguni aega ka väga palju enam ei olnud. Lõpuks sõitsin tast jälle mööda ning siis nägin, et roolis oli üks aborigeeni naine. Ütleme nii, et lõpp hea, kõik hea.

Jõudsime lõpuks kanjoni juurde. Tuleb tunnistada, et kujutasin seda teistsugusena ette. Filmis oli kanjon ja selle ümbrus täiesti taimestikust vaba, kuid reaalselt kohapeal olles, oli see täis rohelust ning seda vohas igal pool.

Võtsime nõuks ronida mööda kanjoni äärt ülesse ning see tunne ja vaade, mis sealt ülevalt avanes oli lihtsalt ebareaalne! Sõnadesse on seda väga raske panna, kuid võin öelda, et Uluru ei tekitanud kaugeltki sellist tunnet. See oli lihtsalt imeline, võimas, lummav ja mida kõike veel. Üks parimaid, kui mitte kõige parem koht Austraalias üldse! Üldiselt jääb mulle arusaamatuks, miks inimesed ainult Ulurut teavad ning miks ei mainita Kata Tjutat ega Kings Canyonit nii palju. Võib olla on asi ainult minus ning teiste arvates on siiski Uluru kõige imelisem, aga eks see ole rohkem maitse asi. Minule avaldas Kings Canyon kõige sügavamalt muljet.

Kahjuks hakkas päike loojuma ning et terve ja elusana kanjoni otsast alla jõuda, tuli liigutama hakata. Vahetus läheduses leidsime õnneks ühe karavanpargi, kuhu sai ka telkimiskoht soetatud. Kui eelmises kohas piirasid meid ümber jänesed, siis selles kohas olid ümberringi luusimas dingod. See oli kohati ikka päris hirmus, sest meie telk oli kohe põõsaste ääres ning kurat seda teab, mis need dingod pähe võtavad. Õnneks grillisid mujal asuvad asukad liha ning see tundus dingodele palju ahvatlevam. Öösel oli dingode ulgumist ikka ka kuulda, kui lõpuks sai uni võitu ning öö möödus õnneks rahulikult.

Järgnev hommik oli veelgi külmem ning oli teada, et Alices on temperatuur öösel veel madalam, mis tundus juba üle mõistuse olevat. Pesemas käies kasutasin vist ainult soojaveekraani ning pidin ikka väga ennast sundima, et seal alt ära saada lõpuks.

Edasi tuli langetada otsus, kas sõita üle 100 kilomeetri kruusateed, et lühemat teed pidi Alicesse jõuda või siis minna mööda kindlat asfaltteed. Kuna kokkuvõttes tuli vahe ainult umbes 200 km-i siis ei näinud mõtet riskida. Laser on niigi tubli olnud ning ei tahtnud teda rohkem piinata. Eestis olles tunduks 200 km-i vast meeletult pikk maa, kuid siin pole see 200 km-i midagi. Pealegi on siinsed kruusateed võrreldes Eesti omadega ikka tunduvalt hullemad ning ilma maasturita neid avastama minna ei soovitata. Seega, Laserit säästes, tuli teha väike ring ning peale lõunaks jõudsimegi lõpuks Alice Springsi.