Ja veel rohkem all paremas nurgas...

3. juulil sõin oma viimase hommikusöögi Sydneys. Meenutasin veel kord Austraalias veedetud aega, selle suure maa imelist loodust, kõiki lahedaid inimesi keda kohtasin. Kuid nüüd ees ootas Uus-Meremaa lõuna saar!

Tegin hostelis check-outi, sõitsin lennujaama, tegin check-in, sõin oma viimase Sydney Stacki (aussi McDondalds’i spets burger) ning läksin lennuki peale. Lennuk oli suhteliselt rahvast täis, kuid minu üllatuseks oli terve minu rida tühjaks jäänud. Seega sain mõnusalt laiutada.

Lõpuks Christchurchi jõudes, tuli kõigepealt läbida toll. Kui viimane kord Uus-Meremaalt Aussi lennates jätsin oma vulkaanilised kivid mainimata, siis seekord tunnistasin kõik ausalt üles. Nimelt peab deklareerima kõik kivimid, toidud, taimed ja muud sada asja veel. Lisaks kividel oli mul kaasas ka paar latti salaamit, mis vajas samuti ülevaatamist. Minu õnneks midagi ära ei võetud ning sain rahuliku südamega riiki siseneda.

Ma nüüd kindlalt ei mäletagi, kas olen seda maininud, kuid ka lõuna saarel tripisin koos oma endise klassiõe Liinaga. Umbes mõned kuud tagasi hakkasin talle rääkima, et tahan kindlasti ka lõuna saarel ringi vaadata ning talle see plaan sobis. Meie lennukid jõudsid lennujaama peaaegu samal ajal, tema oma umbes 15 minutit varem. Kuna mul oli ka tollis asjaajamist, siis ootas ta mind juba värava juures. Temaga oli ühinenud Jonathan, Liina sõber, kellega ta oli Aucklandis tuttavaks saanud.

Esimese öö veetsimegi Jonathani juures. Ta elas ühes suures majas, kus pesitses kokku umbes 7-8 inimest, täpses arvus ma kindel pole. Meie saime enda valdusesse magamistoas asuvad diivanid. Õhtul sai veidi vanu aegu meenutatud, arutada tulevasi plaane ning lobised majaelanikega.

Jonathan ise on päris Inglismaalt, kuid enamik majaelanikest oli kiivid (uus-meremaalased). Lisaks neil oli sinna ära eksinud ka üks Soome tüdruk. Üks kiividest, Mike, oli väga abivalmis ning andis häid juhtnööre kuhu minna ning kust kaudu minna. Lisaks sellel, et ta üldse väga muhe vend oli, on ta käinud ka Põlvas! Täpselt nii, uus-meremaalane, kes on käinud Eestis ja vähe sellest, veel Põlvas! Sellist asja iga päev ei kuule ikka. Talle Eestis väga meeldis ning tahtis kunagi veel sinna minna.

Järgmisel päeval läksime autot rentima. Jonathan viskas meid kohaliku rendi kohta, mille nimi oli Wicked. See sai juba eelnevalt neti teel välja valitud soodsate hindade tõttu.

Kohale jõudes selgus, et meie soovitud auto on kinni. Kuid õnneks oli tüüp, kes töötas seal, väga vastutulelik ning saime parema auto odavama hinnaga. Autoks oli siis Nissan El Grand, olemas oli seal köök ja voodi. Vahetult enne ärasõitu jäi mulle silma kohalik ülevaatuse kleps, just sellepärast, et sellekuupäev oleks järgmine päev läbi saanud. Õnneks sellest mingit probleemi ei tulnud. Autos käis kiirelt kuskil ära ning oli uue klepsuga tagasi.

Kõik asjad autosse pandud, hakkasime liikuma bensukasse, sest paak oli praktiliselt tühi. See oli siis esimene kord, kui sai päevavalguses Christchurchi näha. Ilmselt on enamus kursis maavärinatest, mis siin paari viimase aasta jooksul toimunud on. Vaatepilt ei olnud just eriti kena. Iga võimaliku nurga peal käis, kas siis majade lammutus või ehitus. Kahjuks, tuleb paljud majad siiski ära lammutada, sest nende kordategemisel ei ole mõtet. Nagu majad, nii on ka teed üpris halvas korras. Terve Christchurch on teetöid täis ning Jonathan mainis, et pea iga päev on uus liikluskorraldus. Võib olla natuke imelik, aga need korrast ära teed tuletasid mulle Eestit meelde. 

Käisime veel kohalikus poodides shoppamas, sest mul olid ainult teksad ja tennised. Ilmateade lubas juba miinuskraade ning seega pidasin vajalikuks mingid soojemad riided hankida. Hiljem väike peatus toidupoes ning siis hakkasimegi linnast välja sõitma.

Kohe alguses sai teelt natuke kõrvale kaldutud, sest panin GPS-i vale sihtkoha. See meid ei heidutanud ning sõit Arhtur’s Pass’i poole jätkus.

Ilm oli sombune ning võisime ainult aimata, kus kohas mäed olla võiksid. Lõpuks ilm selgines ning nähtavale ilmnesid esimesed lumised mäetipud!

Nissan - El Grande

Arthur’s Pass on kitsas ning mägine tee, mis ühendab lõunasaare ida- ja läänerannikut. Vahetult enne teele minekut kontrollisime igaks juhuks ka ilmateadet, sest vahel võib juhtuda, et  Arthur’s Pass'i ei ole võimalik läbida. Meie õnneks oli antud roheline tuli, tee oli sõidetav.

Arthur's Pass'i algus

Õhtupimeduses jõudsime tee algust tähistava sildini, tegime paar pilti ning hakkasime otsima kohta, kus ööbida. Leidsime siis midagi puhkeala sarnast. Ümbrikusse tuli jätta raha ööbimise eest. Kuid ausalt öeldes, polnud see koht seda raha väärt. Suvel oleks asi ilmselt parem, kuid talvel olid seal kõik võimalikud torud jääs. WC torud, köögis kraanid jne. Ühtegi asja kasutada ei saanud. Mis seal ikka, ilmselt polnud koht talvel kasutamiseks mõeldud. Teine asi, mis meid ka edaspidi häiris oli jama autouksega. Nimelt meie minibussi küljeuks ei tahtnud avaneda ning väljumiseks tuli kasutada esimesi uksi.

Järgmise päeva lõunaks olime välja jõudnud lääne rannikule. Taevas oli selge ja saime nautida päikest ning imelist vaadet. Meist vasakule jäid mäed ning paremale Tasmani meri.

Järgmisteks sihtkohtadeks olid liustikud, Franz Joseph ning Fox. Kõigepealt külastasime Franz Josephi liustiku. Tunnistan, et ei mõistnud täielikult selle võlu. Arvan, et põhjus oli lihtsalt selle, et sinna ei pääsenud piisavalt ligidale ning tänu sellele ei olnud liustiku täielikult näha. Kuid mõne nurga alt siiski sillerdas vastu helesinine jääkiht.

Franz Joseph

Edasi liikusime Foxi liustiku suunas. Selle liustiku nimesaamise lugu tundub natuke naljakas küll, nimelt otsustas üks kunagi Uus-Meremaa peaminister selle lihtsalt enda järgi nimetada, kelleks oli Sir William Fox.

Kuna käes oli juba õhtu, siis otsustasime Foxi juures ööbimiskoha leida ning jätta liustik järgmiseks päevaks. Ööbimiskohaks sai üks karavanpark, kõige kenam, kus ma üldse olnud olen, oma reisi jooksul. Teleka toas nägime igasuguseid voldikuid ümbruskonna kohta ning silma hakkas üks järv,  mida otsustasime kohe hommikul külastada.

Vaade karavanpargist

Hommikul nöökis jälle autouks, kuid seekord avastasin nipi, kuidas uks avad. Väga jabur oli see ikka küll. Uks läks lahti, kui korraga sisemist ja välimist linki tõmmata, vähemalt nii näis see toimivat. Nüüd hiljem järele mõeldes, tundub, et viga oli kesklukustuses, sest iga kord, kui juhiukse kaudu kõik uksed lukustasin, hakkas jama pihta. Kui korra küljeuks lahti saadud, siis probleemi enam polnud. Igatahes luban, et enam seda uks jama ei maini, keda see nii väga ikka huvitab.

Hommikused toimetused seljataga, läksime Mathesoni järve äärde. Järv on tekkinud Foxi liustiku sulamise tagajärjel. Otsustasime siis järvele tiiru peale teha ning rohkem ei oskagi midagi öelda…

Järvelt peegldavad Mt. Tasman ja Mt. Cook

Hiljem järve juures asuvasse kohvikusse sisse põigates, saime teada, et mäed, mis järvel vastu peegeldavad on Mt. Tasman ning Mt. Cook. Viimane on ka Australaasia (ehk Austraalia ja Uus-Meremaa, pole aimugi, miks see aasia seal lõpus on) kõrgeim mägi.

Ei läinud kaua, kui olime juba Foxi liustiku juures. See liustik oli omal ajal ikka korralikult ümbritsevad muutnud.

Foxi liustik oli suurem, kui Franz Josephi oma ning sinna sai ka natuke ligema minna. Suurema summa eest sai ka endale tuuri lunastada, mis viis giidi saatel sind otse liustikusse. Kahjuks nii rikkad me Liinaga ei olnud ja seega sai liustiku ainult kaugelt imetleda.

Kui pilti lähemalt vaadata, siis on seal ka väikeseid inimesi näha.
Kunagi oli see org ainult jääd täis olnud.

Edasine tee kulges mööda läänerannikut, kuni pidime tagasi keerama sisemaale. Järgmine sihtpunkt oli Wanaka. Mul vist ei ole mõtet enam rääkidagi, kui kena kõik välja nägi. Uus-Meremaa on seda metsikut loodust ja ilu ikka mõnusalt saanud. Sisemaal lookles tee kahe järve, Wanaka ja Hawea, vahel. Kahjuks rikkusid pilved natukene vaadet.

Veel lääne-rannikul

Lõunasöök lääne-rannikul

Teel sisemaale hakkas talv!

Lake Wanaka

Praegu blogi kirjutades hakkas mul playlistis mängima Ruja – Eile nägin ma Eestimaad. Aina rohkem tahaks juba tagasi olla… Kuid ilmselt ei saa arugi, kui juba kodus olen. Aeg on viimasel kuul lennanud meeletu kiirusega, alles see oli, kui Perthis õllekaste tõstsin...

Ok, aga tagasi Uus-Meremaa juurde. Jõudsime siis õhtu pimeduses Wanakasse, panime kirja ennast karavanpargis ning läksime linnapeale ringi vaatama. Kahjuks olid juba kõik kohad kinni ning seega suurt teha polnudki, pealegi oli väljas juba pime ka. Sai veel autol paak täidetud, et hommikul sellega tegelema ei peaks enam.

Kahjuks meie reis nii roosiliselt ei kulgenud. Liina oli juba enne Wanakasse jõudmist kergelt tõbine, kuid järgnevatel päevadel läks asi ikka palju hullemaks. Oli näha, et ta oli palavik ning köhis teine ka hirmsasti. Päevasel ajal isegi polnud kõige hullem, kuid õhtul oli olukord ikka paha.

Hommikul Wanakas ärgates arvas Liina, et asi läheb vist paremaks. Seega sõitsime edasi Queenstowni. Teel sinna, kogesin ma esimest korda, kuidas mul puudus auto üle kontroll. Ühest mäest alla sõites, hakkas auto lihtsalt libisema ning suurt midagi teha ei saanudki. Õnneks oli teel piisavalt killustiku ja see peatas auto lõpuks. Siiski ei saa ma aru, miks kuradi pärast ei võiks siin talverehve kasutada? Isegi väikse lume peal hakkas autol ratas all ringi käima. Jõudsime elusalt Queenstowni!

Kaugel järve ääres paistab Queenstown

Queenstown on üks vingemaid kohti üldse. Mägede vahel, suur järv linna ääres. Muidugi saab seal ka lumelauaga sõita, mida ma juba pikisilmi ootasin! Kuna Queenstowni jõudsime suhteliselt varakult, siis uurisin, kuidas Liinal tervis on, kas kannatab mäele ka minna. Ega ta vist mind eriti alt ka vedada tahtnud ja ütles, et on korras kõik. Seega hakkasime otsima ööbimiskohata, mida ei olnud kerge sellel aastaajal teha. Alles 5-6 katse tõi edu. Hind oli küll natuke soolasem, aga varianti ka eriti polnud. Hostel oli väga mõnus,  kena vaade järvele ning vaikne. Asjad tuppa pandud, läksime varustust rentima. Sellega õnneks kaua ei läinud, saime esimesest kohast kohe kõik vajaliku ning panime mäe poole ajama.

Valida olid kahe mäe vahel, The Remarkables või Coronet Peak (jep, facebookis tegin vea ja kirjutasin Mt. Coronet). Kuna eelnevalt olime kuulnud, et The Remarkables’ile on raskem ligi pääseda, siis jäigi üle Coronet Peak. Kuna teisest mäest ettekujutus puudus, siis ei tea ka nüüd öelda, kas sai tehtud õige otsus. Kuid kahetsema seda küll ei pidanud. Kui tihti ikka saab juuli kuus lumelauaga sõita?! Väga chill, mäed olid lumised, jääd polnud kuskil näha. Ilus ilm, päike paistis. Super päev oli! Alguses ma polnud väga kindel, kuidas sõitmine välja tuleb. Viimasest Slovakkia reisist just kõige paremad mälestused mäe osas ei jäänud. Seal oli ikka parajalt jäine ning tekkis hirm kukkuda, seega sai väga ettevaatlikult sõita. Siin oli ikka teine lugu. Sai asjast ikka täiega mõnu tunda. Isegi päris osav olin enda arvates J. Alguses proovisin Liinat ka õpetada, kuid kaua ei suutnud ma seda teha. Vaja oli ikka kiiremini mäest alla lasta. Seega hülgasin ta mingil hetkel ning lasin tal ise õppida.

Kuna mul ikka vahel juhtub igasuguseid asju, siis ei olnud erand ka see päev. Nimelt otsustasime mäe tippu minna ning seal paar pilti teha. Panin siis enda laua maha ja tähelepanu ei pööranud, kuidas see sinna lumepeale jäi. Hetk hiljem oli laud juba liikuma hakanud ning pani nõlvalt alla. Kerge paanika tuli! Mis siis, kui see kellelegi otsa sõidab ja vigastab kedagi. Varem ma ei mõistnud, kui ohtlik lumelaud olla võib, kuid mõned aastaga tagasi, sõbra Andreiga juhtunud õnnetus andis mulle päris selge ettekujutuse. Seega lasin kiirelt tagumiku pealt mäest alla. Ma ei teagi, mis ma sellega saavutada üritasin, sest ilmselgelt poleks ma lauale järgi jõudnud. Heal juhul oleks äkki kuskil mäe jalamilt mingid riismed leidnud, sest poole mäe pealt lõppes lumi ka ära ning edasi oli ainult kivine pind. Õnneks vedas mul ikka täiega! Laud oli jäänud kohe esimese nõlva taga olnud lumepuhuri taha kinni. Ma algul ei suutnud seda üldse uskuda, väga õnnelik juhus ikka. Ilmselt on mul endiselt hea karma (see on minu ainus uskumus: tee head, siis juhtuvad ka sinuga head asjad).

Sõitsime seni, kuni liftid lõpuks kinni pandi. Viisime oma varustuse tagasi, sõitsime hostelisse ning puhkasime veidi, et õhtul linnapeale minna. Nii hostelis, kui ka suusapoes soovitati kindlasti järgi proovida kohalik burger. Läksime siis vaatama, et kus seda saaks ning jõudsime söögikoha ette. Saime kohe aru, et oleme õiges kohas, järjekord oli lihtsalt meeletu. Kõik tahtsid seda burksi proovida ilmselt. Kuna meil olid kõhud juba piisavalt tühjad, siis otsustasime, et peab midagi muud siiski vaatama, läksime kohaliku Tai restorani.

Endamisi mõtlesin, et väga lahe oleks, kui suvel elaks Melbournes ning talvel Queenstownis. Muidugi võiks mu pere ja sõbrad ka samades kohtades olla. Need on lihtsalt kaks väga mõnusat linna.

Queenstown

Queenstown

Egas midagi, järgmine sihtpunkt – Milford Sounds!

Liina tervisele see lauaga sõitmine hästi igatahes ei mõjunud. Õhtul oli tal tervis halvemaks läinud ning seega magas ta terve tee Queenstownist Milford Sounds’i. Vahepeal ikka ajas end üles, et pilti teha, kuigi käskisin tal autosse jääda.

Päris talveks kiskul jälle.

Teel Milford Soundsi kestis viimane 50 km-i nii natukene üle tunni. Teed läksid aina kitsamaks ja mägisemaks. Ühel hetkel tuli lihtsalt suur mägi vastu ja tekkis küsimus, et kust see tee siis ka läheb. Natuke läheme jõudes tuli nähtavale tunnel, mis oli samuti paraja kalde all. Ütleme nii, et igav sellel teel ei hakanud.

Lõpuks kohale jõudes pidime välja mõtlema mida teha. Kuna Liinast eriti elulooma polnud, siis võtsin vastu otsuse, et otsime kohe öömaja ning Liina läheb kenast, ilma vastuvaidlemata, magama. Leidsime lähedalt ühe koha ning saime neljases toas kaks voodit. Meie õnneks hiljem keegi sinna juurde ei tulnudki. Võimalik, et vaadati, kui tõbine Liina on ning ei hakatud kedagi rohkemat sinna panema. Igatahes sai ta päris pikalt magada ja tundus, et sellest oli tervisele kasu.

Järgmisel päeval bookisin meile ühe paadituuri ning läksime Milford Soundsi lähemalt uurima.

Kohalik sõjaväe paat

Puudelaviini tagajärg

Hülgeid oli seal päris palju

Peale Milfordi hakkasime liikuma Dunedinisse. See linn jääb juba idarannikule ning peamine põhjus miks sinna läksime oli see…

Baldwin Street

Maailma kõige järsem tänav - Baldwin Street.

Lisaks sellele pidi linna läheduses asuma ka üks suurimaid albatrosside kolooniaid. Kuskilt oli mulle meelde jäänud, et albatrossidel on lindudest kõige suurem tiiva siruulatus. Nii kui kohale jõudsime, lendas üks isend üle meie pea. Pildile muidugi teda saada ei õnnestunud, peate lihtsalt uskuma mind, aga päris suur lind oli ikka küll.

Kuskil seal majaka juures peaks albatrosside pesema olema...

Veel üks huvitav tähelepanek tagasiteel.

Sildi peal on kirjas Ujula ja paremal pool on surnuaed

Edasi sõitsime Dunedinist Mt. Cooki poole. Mainisin ka varem Mt. Cooki juba, kuid siis nägime seda mäge teiselt poolt ja kaugemalt, nüüd oli plaan ligemale sõita.

Mõni hetk hiljem oli tunne nagu "Siil udus", midagi polnud näha.

Keskel paistab Mt. Cook

Mt. Cooki juures sai ka öö veedetud. Järgmisel päeval hakkasime tagasi Christchurchi sõitma. Teel Christi ostsin ma ühest teepealsest putkast lõhe, mis maitses väga hästi. Lisaks avanes ka selline vaatepilt.

Viimsed päevad veetsime Christchurchis. Jonathan näitas meile linna ning kõike seda, mis maavärin korda saatnud oli. Majad, mis olid ehitatud kuskile kaljuservale, oli ikka päris kõvasti kannatada saanud. Oli näha, kuidas kellegi elutuba oli lihtsalt pooleks läinud. Teine pool oli siis kaljult alla kukkunud.

Christchurch

Päev enne ärasõitu sai veel viimast korda lumelauaga sõita. Tahtsime alguses minna Mt. Huttile, kuid kuna seal olid liiga halb ilm ning kõik töötajad olid eelmisel päeval kärakat pannud, siis mägi oli suletud. Selle asemele läksime Porters’i mäele. Kahjuks ei olnud sealgi kõige paremad ilmaolud ning mägi oli ainult poolenisti avatud. Mingil hetkel tehti mägi ka üleni lahti. Sõitsin liftiga siis tippu välja ja hakkasin vaikselt kuskile poole kulgema. Eriti mul aimu polnud, kuhu minna, jälgisin märke ainult. Ühel hetkel hakkasid tulema märgid nagu: ainult proffidele, ees on kivid jne. Lisaks sellele saabus üks suur pilv ning nähtavus muutus pea olematuks. Seega otsustasin laua jalast võtta ja siis lihtsalt lifti juurde tagasi kõndida. Olin sellest ainult umbes 200-300 meetrit eelmale läinud. Lifti juures olin nõlva varem näinud ning tundus normaalne olevat. Isegi, kui ainult mõned meetrid enda ette nägi.

see on veel hea nähtavus

Ainus lauataja

Üldiselt oleks võinud ilm parem olla. Vahepeal sadas vihma ning oli kõva tuul. Lumi oli lörtsine, kuid siiski oli seda piisavalt ning mis põhiline, see polnud jäine rada. Sellest hoolimata oli üks lahe päev!

Selleks korraks saigi mu Uus-Meremaa tripp läbi. Kellele võimalus, minge ja vaadake maailmas ringi, kuid siis Eestisse tagasi! Ei ole vaja hulkuma jääda.