Surfers Paradise - Byron Bay - Sydney

Jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin. Koristaja amet sai maha pandud ja edasi liikusin Surfers Paradise’i poole. Kohale jõudes ootasid mind ees suured kõrghooned ning meeletult pikk rannajoon. Inimesed hullasid rannal ning suplesid ookeanis. Oli näha, et siia tööd tegema ei tulda. Ega suurt midagi polegi lisada, kui aus olla. Aastaringselt ilus ilm, soe vesi, mõnusad lained. Lasen piltidel enda eest rääkida.

Üks huvitav seik oli ka ikka. Kui olin jõudnud bäkkerisse, siis esimene inimene, keda oma toas kohtasin oli eestlane. Ta küll eksis toaga, aga ikkagi. Eestlasi on siinkandis ikka väga palju. Lisaks sain kokku veel Kadrina sõbra, Rennatiga. Tegime kohustusliku pildi ära, käisime ujumas ja vedelesime niisama rannas. Üldiselt ega Surfersis polegi muud teha, kui rannas olla. Kas siis surfata või niisama puhata. Pean kahjuks tunnistama, et Surfama ma ei jõudnud seekord. Kuid kindlasti tahaks ära proovida millalgi. Kokku olin Surfersis 4 päeva ning siis liikusin edasi Byron Baysse.

Byron Baysse oli algselt plaan jääda ka ööseks, kuid kahjuks või siis võib-olla isegi õnneks olid kõik bäkkerid täis. Seega pidin oma plaani väikese muudatuse tegema ning samal päeval Sydneysse sõitma. Byron Bay on Austraalia kõige idapoolseim koht. Üle tuli vaadata kohalik vaatamisväärsus, milleks oli majakas. Kuna ma bäkkerisse oma asju seekord jätta ei saanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Õnneks oli bussijaam piisavalt kaua lahti ning peale väikest läbirääkimist sain oma suure seljakoti sinna jätta. Majakas oli bussijaamast päris kaugel ka, oma 4 km-i kaugusel ning mäe otsas. Kuid võib öelda, et retk tasus kindlasti ära.

Byron Baysse jõudsin umbes kella 2 ajal päeval ning bussijaama hoiti lahti kella poole 7ni, seega polnud mul eriti aega niisama ringi vahtida ning asusin kohe majaka poole teele. Jalatsi valikuga läksin natuke alt, jätsin jalga oma varbavaheplätud, mille põhi oli päris õhukeseks kulunud. Seega andsid mõnes kohas teravad kivid endast tublisti märku.

Majaka juurest jõudsin tagasi umbes 5 ajal ning seega oli mul aega väike lõunasöök teha, enne kui oma koti pidin bussijaamast ära korjama. Kui bussijaam suleti, siis oli Sydney bussini aega mul umbes 5 tundi. Kuna ma suure kotiga enam rändama ei viitsinud minna, siis passisin terve aja rõõmsalt bussijaama esisel platsil, et siis Sydneysse sõita 13 tundi. Seega oli ikka päris palju niisama passimist. Õhtupoole hakkas linna peal ringi liikuma igasugu huvitavat rahvast. Pidulised, hipid, kodutud, seltskond oli päris kirju. Õnneks oli bussijaama kõrval üks Noodle Box ehk siis hiinakas, kus sai hiljem väike õhtusöök teha. Lõpuks, peale keskööd, tuli buss ning sai asuda Sydney poole teele. Hiljem järele mõeldes on natuke hea meel, et kauemaks sinna ei jäänud. Peale majaka seal suurt midagi vaadata polnudki. Kena koht küll, aga kuna ma rannasvedeleja tüüp pole, siis natuke igav.

Sydneysse jõudsin umbes pool 1 päeval ning asusin oma bäkkerit otsima. Seekord oli eelnevalt endale bäkkerisse koha kinni pannud. Ei tahtnud, et korduks samas asi, mis Byron Bays. Õnneks olid nii bäkker, kui ka bussijaam piisavalt kesklinnas ja üpris lähestikku. Bäkkerisse jõudes juhtus midagi imelist. Nimelt ei olnud eelmised inimesed sealt toast välja läinud veel, kuhu mina minema pidin. Seega pakuti mulle sama hinna eest ühest tuba. Loomulikult võtsin ma pakkumise vastu ning see oli esimene kord Austraalias, kui ma ei pidanud kellegagi tuba jagama! Peale kolme kuud oli ikka päris hea olla natuke rahus ja üksi. Lisaks sellele oli voodi ka üks mõnusamaid selle reisi jooksul.

Bäkkeri nimi oli Maze Backpackers (labürint) ning võib öelda, et nimi vastas tegelikkusele. Alguses oli mul raskusi oma toa leidmisega ning hiljem suutsin ära ka eksida. Loomulikult saan selle väsimuse süüks ajada J, päriselt olin ka ikka surmväsinud. Kuid seiklushimu sai võitu ning otsustasin vähemalt ooperimaja juures ära käia. Kohale jõudes kubises koht turistidest, kes igas asendis endast pilti lasid teha, ooperimaja taustaks. Tegin minagi mõned pildid ning käisin ka sees uurimas, kuid kahjuks päris saali sisse ei saanud. Kui nüüd aus olla, siis piltidel tundub hoone ikka palju valgem. Ligemalt vaadates on ta natuke kollakam ning minu üllatuseks oli katuse osa väikestest plaatidest tehtud. Kuid lahe oli ikkagi ning Sydney jättis mulle üldse väga hea mulje. Ütleks, et midagi New Yorki ja Londoni vahepealset ning need kaks on siiamaani minu kaks lemmiklinna olnud. Väga mõnus igatahes.

Käisin tagasiteel läbi toidupoest ning soetasin endale mõned kiirnuudlid ning purgi ube. Selline toit on olnud minu menüüs viimased nädal aega juba. Kuid raha peab säästma ning see on kõige odavam viis kõht täis saada. Jõudsin tagasi bäkkerisse umbes 5 paiku õhtul ning siis vajusin kohe magama ära ka. Lootsin algul, et magan hommikuni välja, kuid uni läks ning seega olin kell 3 öösel üleval. Õnneks oli Euroopas siis normaalne kellaaeg ning sai Taaviga natuke juttu aetud. Tegelikult, kui nüüd meelde tuletada, siis ajas mu üles üks purjus tüüp. Nimelt oli ta oma õega kõrvaltoas ööbinud ning tüübi õde oli ilmselt magama läinud ja tuppa läinud. Tüübil polnud aga võtit. Seega kobistas ta seal ukse taga ikka päris kõvasti ja kaua, kuni mul lõpuks siiber sai ning voodist välja kobisin ja sellele tüübile paar sõna ütlesin. Hiljem mul enam und ei tulnudki.

Kell 10 hommikul oli check-out, nagu enamustes bäkkerites ikka. Jällegi ei viitsinud ma oma suure seljakotiga rändama minna, seega otsustasin kohe lennujaama minna. Nagunii tulen hiljem Sydneysse tagasi ja plaanin kauemaks sinna jääda. Siis saab linnale pilgu peale visata korralikult. Õnneks viidi bäkkerist otse inimesi lennujaama ning peale 12 dollari maksmist oli minagi väikeses bussis ja teel lennujaama. Check-in oli kell 15.35 ning seega pidin ennast kuidagi viisi lõbustama umbes 5 tundi. Õnneks leidsin vaba pistikupesa ning vaatasin terve aja filme. Lend jäi hiljaks ning vahetult enne lendu vahetati ka lennuväravat. Kuid lõpuks jõudsin vihmasesse Uus-Meremaale! Niipalju võin öelda, et Uus-Meremaa võtab suu lahti küll! Kuid sellest juba järgmises sissekandes.

Tundub, et blogi vastu huvi on ikka jätkuvalt suur. 2000 vaatamist on täis saanud. Üritan ikka samas vaimus jätkata.

Staarkoristaja

Tundub, et jään blogi kirjutamises aina laisemaks. Viimase blogi sündmustest on möödas enam-vähem üks kuu juba. Kuid nagu eelmise blogi lõpus lubatud,  annan ülevaate Brisbanest ja oma tegemistest siin.

Brisbane jõudes sain kokku oma kunagise Kadrina klassiõe Heleriga. Kokkusaamine oli ikka varem kokku lepitud ning oleks väga ulme olnud, kui see oleks juhuslik olnud. Nagu ikka uues kohas, on kõigepealt vaja leida endale elamiskoht. Eelnevalt sai natukene uurimistööd ka teha ning valituks osutus koht, kus oli TASUTA internet! See on siinkandis ikka väikest laadi ime. Bäkker asus suhteliselt mõnusas kohas. Kesklinnas, toidupood üle tee, bussijaam ka ligidal – mulle sobis.

Childersist lahkudes mul väga palju raha polnud, seega pidin hakkama kohe tööd otsima. Puhkasin ühe päeva ning järgmine päev läksin uurima, mis võimalused linnas on. Õnneks oli samal päeval väike presentatsioon töökohtadest, agentuuridest jne. Võtsin siis ühe agentuuri kontaktid, mis tegeleb rohkem kontoritööga. Saatsin neile oma CV ja väikese jutt ning läksin poodi. Eelmisel päeval bäkkerisse jõudes, andsin kohe oma nr. ka retseptsiooni, et kui mingi tööpakkumine neile tuleb, siis helistaks mulle. Poes olles tuligi mulle kõne bäkkerist, et tahavad minuga kokku saada. Tööks oli koristamine bäkkeris. Kuna ma eriti valiv olla ei saanud tollel hetkel, siis olin kohe nõus. Hiljem kontrollisin oma e-maile ning avastasin, et agentuurist kirjutati mulle ka kohe, et nad on vägagi huvitatud minust. Taheti kokku saada, kuid kahjuks pidin tollel päeval tööl olema. Seega proovisin uut aega kokku leppida. Vastati, et probleemi pole, saab ikka teisel ajal kokku saada. Lühidalt öeldes, ootan ma siiamaani neilt vastust uue kohtumise kohta. Võimalik, et pühade lähenedes, et ei hakata uusi töötajaid võtma kontorisse, aga võib olla olid nad lihtsalt ebaviisakad ja ei suvatsenud vastata enam. Seega sai minust koristaja.

Ütlen juba ette ära, et koristamise tööd tegin kokku 5 nädalat. Nüüdseks olen juba meister harja käsitlemises ning konide korjamises. Tööpäev algab mul hommikul kell 6 ning lõppeb kell 3 päeval. Vahepeal on ette nähtud 2x15 min. paus ja siis üks 30 min. paus. Üldiselt ma neid väikeseid pause ei tee ning teen ühe pikema lõunapausi, mis nüüd venib juba 1,5 tunnini. Eks iga päevaga lähen kiiremaks ning saan varem oma asjad tehtud. Esimestel päevadel ma ikka nurisesin bossiga, et kas tööde nimekiri pole liiga pikk  jne, kuid nüüd tundub see täiesti normaalne. Boss jälgis alguses mind ka kaamerast, et kuidas ma tööd teen. Nüüd ta ilmselt seda ei tee enam, sest ma teen korraliku tööd, vähemalt nii mulle öeldi ja isegi suur boss pidi minuga rahul olema. Seega saan ma natuke rohkem viilida nüüd. 

Koristamine

Koristamisel on isegi positiivne pool minu üllatuseks. Saab igast tasuta kraami. Inimesed on ikka hooletud ning kuna meil on majas ka baar, siis purjus inimesed ikka kaotavad päris palju asju ära. Ilmselt kõige hinnalisem asi oli Samsung Galaxy S. Loomulikult selliseid asju ma enda taskusse ei pane, vaid viin retseptsiooni. Üldiselt lähen ma esimese asjana hommikul baari aardejahile. Ütleme nii, et keskmiselt leian 2 dollarit päevas. Rekord oli kuskil 5 dollarit. Köögi koristamine on ka tore, saab tasuta toidukraami J. Üldiselt pean ma siiski möönama, et harja ma peale seda enam kätte võtta ei tahaks, kuid kui olukord sunnib, siis tuleb ka seda teha. Siin olles, kas siis põllul või koristades, mõtlen mõnusale kontoritööle, köögi nurgale ja kohviautomaadile. Kuid ringi reisides need ununevad jälle. Tunnen, et olen natuke liiga kauaks siia jäänud juba, kuid hetkel teen seda kõike Uus-Meremaa nimel. Koristaja karjääri jooksul olen ma pidanud korjama 3 korda okset, umbes 200 koni päevas ning hunnik klaasikilde. Kui asi mind väga öökima ei aja, siis elan selle üle ning siiamaani pole piir veel vastu tulnud. Lisaks saan ma baaris oma töötajana õlut odavamalt J

Brisbane bäkker on üks suuremaid, kus ma olnud olen. Seega on siin palju inimesi ning mõtlesin nendest väikese ülevaate anda.

Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis suurema osa ränduritest moodustavad sakslased ja prantslased. Siinses bäkkeris on päris palju ka britte, iirlasi ning minu üllatuseks rootslasi. Minuga ühes toas on hetkel 3 rootslast, sakslane, prantslane, iirlane. Varem oli ühe rootslase asemel soomlane. Kõik peale minu on muide tüdrukud. Ütlen kohe ära, et prantslastes olen pettunud. Teadsin ka varasemast ajast mõnda prantslast ning siis jätsid nad küll hea mulje, kuid siin kahjuks mitte. Võib öelda, et pea kõik prantslased suitsetavad ning jääb mulje, et koolis õpetatakse neile ainult aktsendiga rääkima või siis üldse mitte. Igatahes on nendest raske aru saada ning kahjuks oskavad nad väga vähe inglise keelt. Farmis olles sain aru, et kõige paremad viilijad on, üllatus-üllatus – prantslased. Tänu vähesele inglise keele oskusel hoiavad nad rohkem omaette ning suhtlevad peamiselt omavahel. Enda kaitseks võin öelda, et ma pole ainus, kes nii arvab. Osades farmides isegi püütakse prantslasi mitte tööle võtta ning Cairnsis olles küsis politsei meie käest, et ega me prantslased ole (kui pargis napsitasime). Loomulikult ei väida ma, et kõik prantslased sellised on, aga kahjuks on siin olles selline mulje jäänud.

Nüüd pean ma kahjuks ette võtma britid. Tundub, et siia on jõudnud natuke vähem taibukamad elanikud ühendkuningriigist. Üldiselt meeldib mulle väga briti kultuur, ajalugu, monarhia, tavad, muusika ning loomulikult jalgpall. Kuid paljud siinviibijad on lihtsalt lärmakad töllmokad. Umbes sama kontingent nagu Tallinnas vanalinnas ringi liigub. Jällegi pean ütlema, et loomulikult olen kohanud ka väga lahedaid britte, aga soovin, et neid oleks märksa rohkem.

Tundub, et kõige mõnusamad inimesed siin on sakslased. Ilmselt läheb mulle peale nende rahulikkus ning arusaamised asjadest. Eks oma osa ole ka selles, et vast igas eestlases on natuke saksa verd. Sama võib öelda ka Rootslasete kohta - rahulik põhjamaa rahvas. Selle rahulikkuse all ei mõtle ma muidugi seda, et kõik koguaeg toas passivad, vaid et osatakse piiri pidada.

Üldiselt on suurem osa ränduritest Euroopast ja Aasiast. Ilmselt seab viisa saamine omad piirid. Kuid ära on eksinud siia ka mõned kanadalased ja brasiillased.

Sellel nädala tuli siia bäkkerisse juurde veel kaks eestlast, nüüd on meid siin kokku juba 5, mis on suurim hulk eestlasi, kellega koos olen olnud. Minu teisel Brisbane nädala tuli siia kaks noort eesti tüüpi. Esimesed päevad oli neid natuke nukker vaadata. Raha polnud eriti, tööle ka kohe ei saanud, aga Austraalia on kallis ning ilma tööta siin kaua olla ei saa. Tegin neile õhtusöögi ka välja ning nad rääkisid, et pole ammu nii head toitu saanud. Õnneks kaua ei pidanud nad käed rüpes passima ning nüüd on neil piisavalt raha, et rahulikumalt tunda ning edasi liikuda. Hea meel selle üle, ei tasu siin olles kauaks ühte kohta jääda.

Räägin nüüd natuke enda toast. Nagu eelnevalt mainitud sai, elan toas koos 5 tüdrukuga - 3 rootslannat, iirlanna, sakslanna. Varem oli ka üks prantslanna ning 2 rootslanna asemel sakslanna ja soomlanna. Igatahes, ei ole meeldiv sellise naisekarjaga koos elada. Mitte et ma vahepeal seksuaalset orientatsiooni muunud oleks, aga tuba on nagu suur riidegarderoob. Samuti ei osata arvestada teiste inimestega. Ilmselt on enamus nendest trammis sündinud, sest ust hoitakse pidevalt lahti ning tuppa kostub lärm baarist. Iiri tüdruk ei ole üldse kitsi oma deodorandi ja lõhnaõliga. Pärast nende kasutamist on toast võimatu hingatavat õhku leida. Kergem oleks ennast lihtsalt puhtaks pesta, aga see on ainult minu arvamus. Kuna mina pean kõige varem tööle hakkama, kell 6 hommikul, siis lähen üldiselt ka kõige varem magama. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Üldiselt aga võib öelda, et polnud hullu midagi, vahel on vaja natuke vinguda lihtsalt. Enamus aega oli ikkagi tore ning sai lahedaid tuttavaid juurde.

Garderoob

Meie hosteli töötajatel oli võimalus käia tasuta koaalapargis ning seda võimalust ei saanud loomulikult kasutamata jätta. Minu toas ühel rootslannal oli samuti vaba päev ning otsustasimegi siis ära käia. Selleks tuli ette võtta umbes 40 minutiline bussisõit. Kohale jõudes selgus, et hostel oli unustanud meie andmed parki saata ning seega pidime ootama umbes tund aega, et territooriumile siseneda. Võib öelda, et asjad liiguvad siin ikka väga aeglaselt. Meie andmed tuli kohale saata faksiga – kes kurat enam faksi kasutab??? Faks vist lõpuks kohale ei jõudnudki, aga telefoni teel saadi asjad aetud lõpuks. Sissepääs tavainimestele maksis umbes 30 dollarit ning pilt koaalaga 16, see kõik oli meile aga tasuta. Pargis olid kõik võimalikud Austraalia loomad – koaalad, kängurud, emud, nokkloom, tasmaania kuradid, opossumid, vombatid ning mingid linnud. Kahjuks osad loomad olid kadunud ning seega ei kohanud ma suurt punast kängurud, kes peaks olema 2 meetri pikkune umbes. Samuti jäi nägemata krokodill ning veel mõned loomad, kes päeval lihtsalt kuskil torus või urus redutasid. Kuid pilti teha koaala ja püütoniga oli lahe. Lootsin küll, et püüton on natuke suurem, kuid ka see uss ajas asja ära. Igatahes oli üks tore vaheldus koristamisele.

Emu

Nokkloom

Tasmaania kuradid

niisama ussiga

Nüüd natuke Brisbane linnast ka. Linnas peaks elama umbes 2 miljonit inimest ning see on suuruselt kolmas linn Austraalias. Minu üllatuseks elavad enamus inimesed eramajadest ning seega ei jätta linn väga suurt muljet. Muidugi on linna keskuses suured kõrghooned, aga üks korralik Lasnamägi või Mustamägi on ikka puudu. Nagu Austraalia puhul ikka, siis vanu hooneid ja muud huvitavat siin eriti ei ole ning seega saab linnast 1-2 päevaga täieliku ülevaate.

Tanel leidis sõbra

Kirik

Hiinalinna algus

Mingi pühamu

Nagu enamus maailm, tähistas ka Austraalia jõule (üllatus-üllatus). Kuid ausalt öeldes, siin mingit jõulutunnet pole. Kui väljas on ikka pidevalt 25 kraadi sooja ning käid ringi ainult lühikestes pükstes, siis on jõulutundest asi väga kaugel. Baari pandi üles mingi plastmassist kuuse moodi asi ning linna keskel oli ka mingi kuuse moodi asi. Minu üllatuseks tegi hostel oma töötajatele suure kingipaki ning pakuti tasuta süüa ja juua. Töötajad tegid ka üksteisele kingitusi. Tuli meelde keskkool, sest igaüks tõmbas korvist kellegi nime, kellele kingi pidi tegema. Pean tunnistama, et väga palju ma selle kingiga vaeva ei näinud. Läksin kohalikku poodi ning ostsin paki Raffaellot. Ise sain ma digitaalse võtmehoidja.

Austraalia jõulud

Kuna Austraalia kultuur on suuresti mõjutatud Briti kultuurist, siis oli ka jõuluõhtu vastav. Rohkelt pidu ja alkoholi. Järgmine hommik, kell 7 tööle minnes, oli ikka natuke raske ka. Kuid õnneks oli mul tollel päeval abiks üks saksa tüdruk ning seega ei olnud nii keeruline ja töö sai kiiremini tehtud.

Peale jõule tuli aastavahetus, millest ma eriti rääkida ei tahaks. Võin nii palju öelda, et Austraalia odav vein on kurjast. Jällegi pidin ma peale suurt pidupäeva tööl olema. Seekord ei lubanud boss hiljem ka alustada, kuna eelmine kord ma talt selleks luba ei küsinud ning ta sai teada sellest. Kuna 1. jaanuar oli minu viimane tööpäev, siis oli seekord mul abiks üks saksa tüüp. Temast sai minu mantlipärija ning seega pidin talle ette näitama, kus koristama peab. Õnneks oli ta 1. jaanuaril vägagi agar ning ma kasutasin seda natuke ära – lasin tal natuke rohkem tööd teha enda eest.

1. jaanuaril käisin ma esimest ja viimast korda Brisbanes klubis. Kuna kõik kiitsid ühte pubi-klubi moodi kohta, siis oli vajalik see ikka üle vaadata. Minu toa tüdrukud on seal pidevad külalised ning läksin siis nendega kaasa. Ise kutsusin ka kaks eesti kutti kaasa. Tundus, et aastavahetus oli oma töö teinud ning koht oli üpriski tühi, võrreldes sellega, mis seal tavaliselt olema pidi. Kuid koht iseenesest oli lahe, bänd mängis ning inimesed tantsisid.

2. jaanuaril jätsin kõigiga hüvasti ja sõitsin edasi Surfers Paradise…

Tomatifarm ja Fraser Island

Eelmises postitusese lõpus oli jõutud sõber Taneliga Bundabergi ning nagu varasemalt mainitud, siis kauaks me sinna ei jäänud. Paar päeva vaatasime seal ringi ning siis sõitsime edasi. Järgmiseks sihtkohaks oli koht nimega Childers. See asus Budabergist umbes 50 km-i kaugusel ning inimesi elas seal umbes samapalju, kui Kadrinaski. Kohale jõudes tundus päris mõnus väike koht olevat. Rahulik, vähe liiklust, kõik käe-jala juures. Nagu ikka, asusime otsima kohe kohta kuhu ööbima minna ning kohalikust infopunktist saimegi paari bäkkeri kontaktid. Valisime siis ühe välja ning läksime kohale. Sattusime neljainimese tuppa, koos kahe soome neiuga, kes olid paar päeva varem sinna jõudnud. Kuna vahepeal sai päris palju reisitud, siis oli vaja nüüd natuke raha teenida. Meie õnneks oli tegemist töö-bäkkeriga ehk siis omanikud muretsesid selle eest, et saaks kuskile tööle. Kaua ei pidanud ootama, juba järgmiseks päevaks saime tööotsa tomatifarmis. Bäkkeri ise oli suhteliselt normaalne, seal oli bassein, korralik köök ning tubades oli konditsioneer olemas. Olles asjad ära pannud, mõtlesime Childersile pilgu ka peale visata. Koht ise meenutas mõnda Peipsi äärset küla. Kõik elumajad, poed ja muud teeninduskohad asusid suure maantee ääres. Ring peale tehtud, tuli sättida magama, sest väljasõit tomatipõllule oli 4.30 hommikul.

Toas ootas mind selline loom

Hommikul oli väga raske ennast voodist välja ajada, sest eelnevatel päevadel sai ikka tunduvalt kauem magada, aga teha polnud midagi, raha oli vaja teenida. Hommikul sõitis slavewagon (orjabuss), nagu me seda kutsusime, hoovi ning kõik töölised ronisid uniste nägudega peale. Järgnes umbes pooletunnine sõit farmi. Kohale jõudes avastasime, et meie ülemusteks on mingid tüübid Nepaalist ning siis hakkas jant pihta. Tavaliselt jõudsime kella viie paiku farmi ning pidime ootama oma ülemusi, kes annaksid meile ülesanded kätte. Üldjuhul tulid ülemused 15 minutit hiljem kohale ning alles siis hakkasid arutama, et millisel põllul täna tomateid vaja korjata on. Enne kella 6 keegi tööle tavaliselt ei hakanud. Mis kõige rohkem meele mõrudeks tegi, oli see, et selle passimise eest meile keegi ei maksnud. Samas polnud töölised selles süüdi, et ülemused lambad olid ning oma asju varem selgeks teha ei suutnud. Üldiselt oli tomatikorjamisel kaks valikut. Esimene võimalus oli teha tükitööd ning teiseks oli tunnitöö. Enamus inimesed tegid tükitööd, mis seisnes selles, et vagude vahele paigutati ämbrid ning tomatid tulid lihtsalt sinna korjata. Ühe ämbri eest sai 2 dollarit. Tunnitöö puhul saadeti inimesed masin peale. Selleks oli suur traktor, mis sõitis vao vahel ning selle taga oli hulgaliselt istmeid. Tavaliselt oli ühe masina peal umbes 15 inimest. Masina peal töötamine oli tunduvalt parem sest tomatite korjamine ämbrisse oli ikka eriti nüri töö. Kuid kuulsin, et osad tüübid, kes seda tööd aastaid teinud on, teenivad tükitööga kuni 400 päevas.

Childers (Movember käis veel)

Nii ma siis tegin seda tööd umbes nädal aega ning igal hommikul oli nagu loterii, kas saab masina peale või ei. Lõpuks viskas mul see asjaajamine kopa ette, sest kuulsin, et ülemused püüavad töötajaid igat pidi nöörida. Kui ise arvasid, et tegid päevas kuskil 10 tundi tööd, siis tegelikult läks kirja umbes 8 tundi. Aega arvestati maha näiteks ka siis, kui traktor sättis ennast järgmisele vaole, kuigi kõik pidid sellel ajal oma vagusid kontrollima ja tomateid korjama! Samuti kuulsin, et inimestel oli probleeme palga kättesaamisel. Seega ei mõelnud ma pikalt ja otsustasin, et selline asi ei ole ikka normaalne ning tuleb edasi liikuda.

Edasist teekonda jätkasin ma üksida, sest Tanel jäi veel Childersisse. Ta sai teisel päeval ühte teise farmi tööle ning ei pidanud tomateid korjama enam. Lisaks sellele oli tal vaja ka omale farmipäevi koguda, teiseaasta viisa tarbeks. Minul sellega kiire veel pole ning pole kindel, kas ma seda üldse tahangi enam…

Järgmine sihtkoht oli Hervey Bay. Seda sellepärast, et sealt sai minna Fraser Islandile. Osadelt inimestelt oli kuulnud, et Fraser Island olla isegi parem, kui Whitsunday, seega olid ootused suured.

Hervey bay oli väga kena koht iseenesest. Suuruselt sama nagu Pärnu umbes. Bussijaamast bäkkerisse jalutamine võttis aega kuskil üks tund, valisin ka natuke pikema ja kenama tee, et jalutada ookeani ääres. Olles asjad ära pannud, oli aeg otsida endale tuur Fraser Islandile. Kuna mul rahaga oli suhteliselt kitsas, siis ei tahtnud selle peale väga palju kulutada ka. Ennast ma väga rannas niisama vedelejaks ei pea, seega otsustasin võtta ühepäeva tuuri, millega pidi ära nägema kõik põhilised kohad Fraseril. Pikematel reisidel oli lihtsalt rohkem rannaaeg, aga hind oli ka soolasem. Tuur ostetud, otsustasin jalutada natuke Hervey bays ringi. Bäkkeris kurtis üks sakslane, et tal sõbrad läksid kõik saarele juba ning ta peab üksi istuma mitme veinipakiga. Suutsin kiusatusele vastu panna ning loobusin veiniõhtust. Järgmine päev oli nagunii vaja vara üles tõusta ning ei tahtnud pohmakaga saart avastama minna.

McDonalds's, KFC & Pizza Hut
Vihjeks annan ühe lingi: 

http://www.youtube.com/watch?v=GCPSh47gHz8

Saabus hommik ning saarele minek. Buss korjas mind bäkkerist peale ning sõitsime sadamasse. Sadamasse jõudes, kui seda üldse nii saab kutsuda, pidin natuke imestuma. Päevas käib saarel sadu inimesi, aga sadam oli ikka suhteliselt lahja ning praamid polnud ka suuremad asjad. Ilmselt see polegi siin kõige tähtsam, aga siiski. Hakkas autode pealelaadimine. Kuna parajasti oli mõõn, siis parkis praam ennast väga naljakalt kai äärde. Autod pidid kuidagi poolviltu peale sõitma ning pea igal autol käis põhi vastu maad. Peale lubati ainult maasturid ning suuremad masinad.

Peale tunnist sõitu jõudsime saarele. Meie sõiduvahendiks oli bussi ja rekka ristsugutis, mida juhtis üks mõnus vanamees, kes oli meile ka giidi eest. Nüüd sain aru, miks väiksemaid autosid Fraserile ei lubatud, kõik teed olid liivast ning ilmselt oleks mõni väiksem masin sinna kohe kinni jäänud. Üldiselt on terve saar ainult liivpinnasega. Hämmastav ongi see, et milline loodus ja mets selle peal kasvab.

Bussveok

Meie teekonna esimene peatus oli Lake Mckenzie. Järv oli suhteliselt suur ning mis peamine väga ilus ja puhas. Oma puhtuselt meenutas kodust Äntu järve. Loomulikult pidi vees ikka ära käima ja tunne oli värskendav. Giid rääkis, et see pidi tegema 10 aastat nooremaks, nii et nüüd olen siis 15. 

Lake Mckenzie

Edasi sõitsime laagriplatsile, mida kasutasid kunagi puuraidurid. Fraseril tehti vanasti kõva raietööd, kuna saarel on kõvasti vihmametsa. Nüüdseks on tööd lõppenud ning saar on turistide päralt. Laagriplatsil tegime väikese rännaku vihmametsas, kuid jällegi ei õnnestunud näha mõnda madu või muud elukat. Ilmselt hirmutavad suured rahvamassid loomad ära v.a dingod. Keda õnnestus näha juba Lake Mckenzie juures, dingosid pidi saarel olema umbes 400-500, kuid kõik nad nägid suhteliselt kõrendid välja. Sõitsime edasi piirkonda, kus asusid hotellid ning restoranid. See oli ainus koht saare, kus oli asfalt maha pandud. Seal sõime lõunat ning sõitsime edasi rannale. Rand tundus olevat nagu üks suur maantee. Maasturid ning bussid sõitsin edasi-tagasi. Varasemalt oli seal kiirusepiirang 100, kuid kuna liiga palju õnnetusi juhtus, siis alandati see 80le. Rand oli iseenesest kena, kuid ujuda seal kahjuks ei saanud, sest see pidavat haisid ja raisid täis olema. 

Näljane Dingo

Saare keskosast said alguse mitmed ojad ning terve rand oli täis väikeseid niresid, mis ookeani suubusid. Olles maha sõitnud ligi 70 km-i rannal, jõudsime ühe laevavraki juurde. See oli kunagi olnud üks tolle aja suurimaid kruiisilaevu. 

S.S. Maheno

Millimallikas

Kõik läksid bussist maha, tegid pildid ära ning siis hakkasime tagasi liikuma. Kuna õhtul pidi veel suurem mõõn olema, siis oli meil vähem aega saarel. Vastasel juhul poleks praam enam tagasi saanud sõita. Tagasiteel tegime peatuse saarel suurimal ojal, kus vesi oli põlvini ning rahvast täis. Peale seda oligi aeg tagasi praami peale minna.

Inimesed ojas

Fraser Islandilt ootasin ma natuke rohkem, kuna seda oli kiidetud palju. Võimalik, et oleks pidanud jääma sinna mitmeks päevaks, kuid nüüd on hilja juba. Ilmselt oli Whitsunday tripp ikka liiga hea olnud, koos kiirpaadi, snorgeldamise ja helesinise veega. Kuid minekut ma kindlasti ei kahetse, sest saar, mille pinnaseks on ainult liiv on ka omaette nähtus. Veetsin veel ühe öö Hervey Bay bäkkeris ning järgmisel hommikul läksin bussi peale, et sõita Brisbane.

Teel Brisbane nägin kängurut

Brisbanest kirjutan mõni teine kord edasi…