Surfers Paradise - Byron Bay - Sydney

Jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin. Koristaja amet sai maha pandud ja edasi liikusin Surfers Paradise’i poole. Kohale jõudes ootasid mind ees suured kõrghooned ning meeletult pikk rannajoon. Inimesed hullasid rannal ning suplesid ookeanis. Oli näha, et siia tööd tegema ei tulda. Ega suurt midagi polegi lisada, kui aus olla. Aastaringselt ilus ilm, soe vesi, mõnusad lained. Lasen piltidel enda eest rääkida.

Üks huvitav seik oli ka ikka. Kui olin jõudnud bäkkerisse, siis esimene inimene, keda oma toas kohtasin oli eestlane. Ta küll eksis toaga, aga ikkagi. Eestlasi on siinkandis ikka väga palju. Lisaks sain kokku veel Kadrina sõbra, Rennatiga. Tegime kohustusliku pildi ära, käisime ujumas ja vedelesime niisama rannas. Üldiselt ega Surfersis polegi muud teha, kui rannas olla. Kas siis surfata või niisama puhata. Pean kahjuks tunnistama, et Surfama ma ei jõudnud seekord. Kuid kindlasti tahaks ära proovida millalgi. Kokku olin Surfersis 4 päeva ning siis liikusin edasi Byron Baysse.

Byron Baysse oli algselt plaan jääda ka ööseks, kuid kahjuks või siis võib-olla isegi õnneks olid kõik bäkkerid täis. Seega pidin oma plaani väikese muudatuse tegema ning samal päeval Sydneysse sõitma. Byron Bay on Austraalia kõige idapoolseim koht. Üle tuli vaadata kohalik vaatamisväärsus, milleks oli majakas. Kuna ma bäkkerisse oma asju seekord jätta ei saanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Õnneks oli bussijaam piisavalt kaua lahti ning peale väikest läbirääkimist sain oma suure seljakoti sinna jätta. Majakas oli bussijaamast päris kaugel ka, oma 4 km-i kaugusel ning mäe otsas. Kuid võib öelda, et retk tasus kindlasti ära.

Byron Baysse jõudsin umbes kella 2 ajal päeval ning bussijaama hoiti lahti kella poole 7ni, seega polnud mul eriti aega niisama ringi vahtida ning asusin kohe majaka poole teele. Jalatsi valikuga läksin natuke alt, jätsin jalga oma varbavaheplätud, mille põhi oli päris õhukeseks kulunud. Seega andsid mõnes kohas teravad kivid endast tublisti märku.

Majaka juurest jõudsin tagasi umbes 5 ajal ning seega oli mul aega väike lõunasöök teha, enne kui oma koti pidin bussijaamast ära korjama. Kui bussijaam suleti, siis oli Sydney bussini aega mul umbes 5 tundi. Kuna ma suure kotiga enam rändama ei viitsinud minna, siis passisin terve aja rõõmsalt bussijaama esisel platsil, et siis Sydneysse sõita 13 tundi. Seega oli ikka päris palju niisama passimist. Õhtupoole hakkas linna peal ringi liikuma igasugu huvitavat rahvast. Pidulised, hipid, kodutud, seltskond oli päris kirju. Õnneks oli bussijaama kõrval üks Noodle Box ehk siis hiinakas, kus sai hiljem väike õhtusöök teha. Lõpuks, peale keskööd, tuli buss ning sai asuda Sydney poole teele. Hiljem järele mõeldes on natuke hea meel, et kauemaks sinna ei jäänud. Peale majaka seal suurt midagi vaadata polnudki. Kena koht küll, aga kuna ma rannasvedeleja tüüp pole, siis natuke igav.

Sydneysse jõudsin umbes pool 1 päeval ning asusin oma bäkkerit otsima. Seekord oli eelnevalt endale bäkkerisse koha kinni pannud. Ei tahtnud, et korduks samas asi, mis Byron Bays. Õnneks olid nii bäkker, kui ka bussijaam piisavalt kesklinnas ja üpris lähestikku. Bäkkerisse jõudes juhtus midagi imelist. Nimelt ei olnud eelmised inimesed sealt toast välja läinud veel, kuhu mina minema pidin. Seega pakuti mulle sama hinna eest ühest tuba. Loomulikult võtsin ma pakkumise vastu ning see oli esimene kord Austraalias, kui ma ei pidanud kellegagi tuba jagama! Peale kolme kuud oli ikka päris hea olla natuke rahus ja üksi. Lisaks sellele oli voodi ka üks mõnusamaid selle reisi jooksul.

Bäkkeri nimi oli Maze Backpackers (labürint) ning võib öelda, et nimi vastas tegelikkusele. Alguses oli mul raskusi oma toa leidmisega ning hiljem suutsin ära ka eksida. Loomulikult saan selle väsimuse süüks ajada J, päriselt olin ka ikka surmväsinud. Kuid seiklushimu sai võitu ning otsustasin vähemalt ooperimaja juures ära käia. Kohale jõudes kubises koht turistidest, kes igas asendis endast pilti lasid teha, ooperimaja taustaks. Tegin minagi mõned pildid ning käisin ka sees uurimas, kuid kahjuks päris saali sisse ei saanud. Kui nüüd aus olla, siis piltidel tundub hoone ikka palju valgem. Ligemalt vaadates on ta natuke kollakam ning minu üllatuseks oli katuse osa väikestest plaatidest tehtud. Kuid lahe oli ikkagi ning Sydney jättis mulle üldse väga hea mulje. Ütleks, et midagi New Yorki ja Londoni vahepealset ning need kaks on siiamaani minu kaks lemmiklinna olnud. Väga mõnus igatahes.

Käisin tagasiteel läbi toidupoest ning soetasin endale mõned kiirnuudlid ning purgi ube. Selline toit on olnud minu menüüs viimased nädal aega juba. Kuid raha peab säästma ning see on kõige odavam viis kõht täis saada. Jõudsin tagasi bäkkerisse umbes 5 paiku õhtul ning siis vajusin kohe magama ära ka. Lootsin algul, et magan hommikuni välja, kuid uni läks ning seega olin kell 3 öösel üleval. Õnneks oli Euroopas siis normaalne kellaaeg ning sai Taaviga natuke juttu aetud. Tegelikult, kui nüüd meelde tuletada, siis ajas mu üles üks purjus tüüp. Nimelt oli ta oma õega kõrvaltoas ööbinud ning tüübi õde oli ilmselt magama läinud ja tuppa läinud. Tüübil polnud aga võtit. Seega kobistas ta seal ukse taga ikka päris kõvasti ja kaua, kuni mul lõpuks siiber sai ning voodist välja kobisin ja sellele tüübile paar sõna ütlesin. Hiljem mul enam und ei tulnudki.

Kell 10 hommikul oli check-out, nagu enamustes bäkkerites ikka. Jällegi ei viitsinud ma oma suure seljakotiga rändama minna, seega otsustasin kohe lennujaama minna. Nagunii tulen hiljem Sydneysse tagasi ja plaanin kauemaks sinna jääda. Siis saab linnale pilgu peale visata korralikult. Õnneks viidi bäkkerist otse inimesi lennujaama ning peale 12 dollari maksmist oli minagi väikeses bussis ja teel lennujaama. Check-in oli kell 15.35 ning seega pidin ennast kuidagi viisi lõbustama umbes 5 tundi. Õnneks leidsin vaba pistikupesa ning vaatasin terve aja filme. Lend jäi hiljaks ning vahetult enne lendu vahetati ka lennuväravat. Kuid lõpuks jõudsin vihmasesse Uus-Meremaale! Niipalju võin öelda, et Uus-Meremaa võtab suu lahti küll! Kuid sellest juba järgmises sissekandes.

Tundub, et blogi vastu huvi on ikka jätkuvalt suur. 2000 vaatamist on täis saanud. Üritan ikka samas vaimus jätkata.