Staarkoristaja

Tundub, et jään blogi kirjutamises aina laisemaks. Viimase blogi sündmustest on möödas enam-vähem üks kuu juba. Kuid nagu eelmise blogi lõpus lubatud,  annan ülevaate Brisbanest ja oma tegemistest siin.

Brisbane jõudes sain kokku oma kunagise Kadrina klassiõe Heleriga. Kokkusaamine oli ikka varem kokku lepitud ning oleks väga ulme olnud, kui see oleks juhuslik olnud. Nagu ikka uues kohas, on kõigepealt vaja leida endale elamiskoht. Eelnevalt sai natukene uurimistööd ka teha ning valituks osutus koht, kus oli TASUTA internet! See on siinkandis ikka väikest laadi ime. Bäkker asus suhteliselt mõnusas kohas. Kesklinnas, toidupood üle tee, bussijaam ka ligidal – mulle sobis.

Childersist lahkudes mul väga palju raha polnud, seega pidin hakkama kohe tööd otsima. Puhkasin ühe päeva ning järgmine päev läksin uurima, mis võimalused linnas on. Õnneks oli samal päeval väike presentatsioon töökohtadest, agentuuridest jne. Võtsin siis ühe agentuuri kontaktid, mis tegeleb rohkem kontoritööga. Saatsin neile oma CV ja väikese jutt ning läksin poodi. Eelmisel päeval bäkkerisse jõudes, andsin kohe oma nr. ka retseptsiooni, et kui mingi tööpakkumine neile tuleb, siis helistaks mulle. Poes olles tuligi mulle kõne bäkkerist, et tahavad minuga kokku saada. Tööks oli koristamine bäkkeris. Kuna ma eriti valiv olla ei saanud tollel hetkel, siis olin kohe nõus. Hiljem kontrollisin oma e-maile ning avastasin, et agentuurist kirjutati mulle ka kohe, et nad on vägagi huvitatud minust. Taheti kokku saada, kuid kahjuks pidin tollel päeval tööl olema. Seega proovisin uut aega kokku leppida. Vastati, et probleemi pole, saab ikka teisel ajal kokku saada. Lühidalt öeldes, ootan ma siiamaani neilt vastust uue kohtumise kohta. Võimalik, et pühade lähenedes, et ei hakata uusi töötajaid võtma kontorisse, aga võib olla olid nad lihtsalt ebaviisakad ja ei suvatsenud vastata enam. Seega sai minust koristaja.

Ütlen juba ette ära, et koristamise tööd tegin kokku 5 nädalat. Nüüdseks olen juba meister harja käsitlemises ning konide korjamises. Tööpäev algab mul hommikul kell 6 ning lõppeb kell 3 päeval. Vahepeal on ette nähtud 2x15 min. paus ja siis üks 30 min. paus. Üldiselt ma neid väikeseid pause ei tee ning teen ühe pikema lõunapausi, mis nüüd venib juba 1,5 tunnini. Eks iga päevaga lähen kiiremaks ning saan varem oma asjad tehtud. Esimestel päevadel ma ikka nurisesin bossiga, et kas tööde nimekiri pole liiga pikk  jne, kuid nüüd tundub see täiesti normaalne. Boss jälgis alguses mind ka kaamerast, et kuidas ma tööd teen. Nüüd ta ilmselt seda ei tee enam, sest ma teen korraliku tööd, vähemalt nii mulle öeldi ja isegi suur boss pidi minuga rahul olema. Seega saan ma natuke rohkem viilida nüüd. 

Koristamine

Koristamisel on isegi positiivne pool minu üllatuseks. Saab igast tasuta kraami. Inimesed on ikka hooletud ning kuna meil on majas ka baar, siis purjus inimesed ikka kaotavad päris palju asju ära. Ilmselt kõige hinnalisem asi oli Samsung Galaxy S. Loomulikult selliseid asju ma enda taskusse ei pane, vaid viin retseptsiooni. Üldiselt lähen ma esimese asjana hommikul baari aardejahile. Ütleme nii, et keskmiselt leian 2 dollarit päevas. Rekord oli kuskil 5 dollarit. Köögi koristamine on ka tore, saab tasuta toidukraami J. Üldiselt pean ma siiski möönama, et harja ma peale seda enam kätte võtta ei tahaks, kuid kui olukord sunnib, siis tuleb ka seda teha. Siin olles, kas siis põllul või koristades, mõtlen mõnusale kontoritööle, köögi nurgale ja kohviautomaadile. Kuid ringi reisides need ununevad jälle. Tunnen, et olen natuke liiga kauaks siia jäänud juba, kuid hetkel teen seda kõike Uus-Meremaa nimel. Koristaja karjääri jooksul olen ma pidanud korjama 3 korda okset, umbes 200 koni päevas ning hunnik klaasikilde. Kui asi mind väga öökima ei aja, siis elan selle üle ning siiamaani pole piir veel vastu tulnud. Lisaks saan ma baaris oma töötajana õlut odavamalt J

Brisbane bäkker on üks suuremaid, kus ma olnud olen. Seega on siin palju inimesi ning mõtlesin nendest väikese ülevaate anda.

Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis suurema osa ränduritest moodustavad sakslased ja prantslased. Siinses bäkkeris on päris palju ka britte, iirlasi ning minu üllatuseks rootslasi. Minuga ühes toas on hetkel 3 rootslast, sakslane, prantslane, iirlane. Varem oli ühe rootslase asemel soomlane. Kõik peale minu on muide tüdrukud. Ütlen kohe ära, et prantslastes olen pettunud. Teadsin ka varasemast ajast mõnda prantslast ning siis jätsid nad küll hea mulje, kuid siin kahjuks mitte. Võib öelda, et pea kõik prantslased suitsetavad ning jääb mulje, et koolis õpetatakse neile ainult aktsendiga rääkima või siis üldse mitte. Igatahes on nendest raske aru saada ning kahjuks oskavad nad väga vähe inglise keelt. Farmis olles sain aru, et kõige paremad viilijad on, üllatus-üllatus – prantslased. Tänu vähesele inglise keele oskusel hoiavad nad rohkem omaette ning suhtlevad peamiselt omavahel. Enda kaitseks võin öelda, et ma pole ainus, kes nii arvab. Osades farmides isegi püütakse prantslasi mitte tööle võtta ning Cairnsis olles küsis politsei meie käest, et ega me prantslased ole (kui pargis napsitasime). Loomulikult ei väida ma, et kõik prantslased sellised on, aga kahjuks on siin olles selline mulje jäänud.

Nüüd pean ma kahjuks ette võtma britid. Tundub, et siia on jõudnud natuke vähem taibukamad elanikud ühendkuningriigist. Üldiselt meeldib mulle väga briti kultuur, ajalugu, monarhia, tavad, muusika ning loomulikult jalgpall. Kuid paljud siinviibijad on lihtsalt lärmakad töllmokad. Umbes sama kontingent nagu Tallinnas vanalinnas ringi liigub. Jällegi pean ütlema, et loomulikult olen kohanud ka väga lahedaid britte, aga soovin, et neid oleks märksa rohkem.

Tundub, et kõige mõnusamad inimesed siin on sakslased. Ilmselt läheb mulle peale nende rahulikkus ning arusaamised asjadest. Eks oma osa ole ka selles, et vast igas eestlases on natuke saksa verd. Sama võib öelda ka Rootslasete kohta - rahulik põhjamaa rahvas. Selle rahulikkuse all ei mõtle ma muidugi seda, et kõik koguaeg toas passivad, vaid et osatakse piiri pidada.

Üldiselt on suurem osa ränduritest Euroopast ja Aasiast. Ilmselt seab viisa saamine omad piirid. Kuid ära on eksinud siia ka mõned kanadalased ja brasiillased.

Sellel nädala tuli siia bäkkerisse juurde veel kaks eestlast, nüüd on meid siin kokku juba 5, mis on suurim hulk eestlasi, kellega koos olen olnud. Minu teisel Brisbane nädala tuli siia kaks noort eesti tüüpi. Esimesed päevad oli neid natuke nukker vaadata. Raha polnud eriti, tööle ka kohe ei saanud, aga Austraalia on kallis ning ilma tööta siin kaua olla ei saa. Tegin neile õhtusöögi ka välja ning nad rääkisid, et pole ammu nii head toitu saanud. Õnneks kaua ei pidanud nad käed rüpes passima ning nüüd on neil piisavalt raha, et rahulikumalt tunda ning edasi liikuda. Hea meel selle üle, ei tasu siin olles kauaks ühte kohta jääda.

Räägin nüüd natuke enda toast. Nagu eelnevalt mainitud sai, elan toas koos 5 tüdrukuga - 3 rootslannat, iirlanna, sakslanna. Varem oli ka üks prantslanna ning 2 rootslanna asemel sakslanna ja soomlanna. Igatahes, ei ole meeldiv sellise naisekarjaga koos elada. Mitte et ma vahepeal seksuaalset orientatsiooni muunud oleks, aga tuba on nagu suur riidegarderoob. Samuti ei osata arvestada teiste inimestega. Ilmselt on enamus nendest trammis sündinud, sest ust hoitakse pidevalt lahti ning tuppa kostub lärm baarist. Iiri tüdruk ei ole üldse kitsi oma deodorandi ja lõhnaõliga. Pärast nende kasutamist on toast võimatu hingatavat õhku leida. Kergem oleks ennast lihtsalt puhtaks pesta, aga see on ainult minu arvamus. Kuna mina pean kõige varem tööle hakkama, kell 6 hommikul, siis lähen üldiselt ka kõige varem magama. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Üldiselt aga võib öelda, et polnud hullu midagi, vahel on vaja natuke vinguda lihtsalt. Enamus aega oli ikkagi tore ning sai lahedaid tuttavaid juurde.

Garderoob

Meie hosteli töötajatel oli võimalus käia tasuta koaalapargis ning seda võimalust ei saanud loomulikult kasutamata jätta. Minu toas ühel rootslannal oli samuti vaba päev ning otsustasimegi siis ära käia. Selleks tuli ette võtta umbes 40 minutiline bussisõit. Kohale jõudes selgus, et hostel oli unustanud meie andmed parki saata ning seega pidime ootama umbes tund aega, et territooriumile siseneda. Võib öelda, et asjad liiguvad siin ikka väga aeglaselt. Meie andmed tuli kohale saata faksiga – kes kurat enam faksi kasutab??? Faks vist lõpuks kohale ei jõudnudki, aga telefoni teel saadi asjad aetud lõpuks. Sissepääs tavainimestele maksis umbes 30 dollarit ning pilt koaalaga 16, see kõik oli meile aga tasuta. Pargis olid kõik võimalikud Austraalia loomad – koaalad, kängurud, emud, nokkloom, tasmaania kuradid, opossumid, vombatid ning mingid linnud. Kahjuks osad loomad olid kadunud ning seega ei kohanud ma suurt punast kängurud, kes peaks olema 2 meetri pikkune umbes. Samuti jäi nägemata krokodill ning veel mõned loomad, kes päeval lihtsalt kuskil torus või urus redutasid. Kuid pilti teha koaala ja püütoniga oli lahe. Lootsin küll, et püüton on natuke suurem, kuid ka see uss ajas asja ära. Igatahes oli üks tore vaheldus koristamisele.

Emu

Nokkloom

Tasmaania kuradid

niisama ussiga

Nüüd natuke Brisbane linnast ka. Linnas peaks elama umbes 2 miljonit inimest ning see on suuruselt kolmas linn Austraalias. Minu üllatuseks elavad enamus inimesed eramajadest ning seega ei jätta linn väga suurt muljet. Muidugi on linna keskuses suured kõrghooned, aga üks korralik Lasnamägi või Mustamägi on ikka puudu. Nagu Austraalia puhul ikka, siis vanu hooneid ja muud huvitavat siin eriti ei ole ning seega saab linnast 1-2 päevaga täieliku ülevaate.

Tanel leidis sõbra

Kirik

Hiinalinna algus

Mingi pühamu

Nagu enamus maailm, tähistas ka Austraalia jõule (üllatus-üllatus). Kuid ausalt öeldes, siin mingit jõulutunnet pole. Kui väljas on ikka pidevalt 25 kraadi sooja ning käid ringi ainult lühikestes pükstes, siis on jõulutundest asi väga kaugel. Baari pandi üles mingi plastmassist kuuse moodi asi ning linna keskel oli ka mingi kuuse moodi asi. Minu üllatuseks tegi hostel oma töötajatele suure kingipaki ning pakuti tasuta süüa ja juua. Töötajad tegid ka üksteisele kingitusi. Tuli meelde keskkool, sest igaüks tõmbas korvist kellegi nime, kellele kingi pidi tegema. Pean tunnistama, et väga palju ma selle kingiga vaeva ei näinud. Läksin kohalikku poodi ning ostsin paki Raffaellot. Ise sain ma digitaalse võtmehoidja.

Austraalia jõulud

Kuna Austraalia kultuur on suuresti mõjutatud Briti kultuurist, siis oli ka jõuluõhtu vastav. Rohkelt pidu ja alkoholi. Järgmine hommik, kell 7 tööle minnes, oli ikka natuke raske ka. Kuid õnneks oli mul tollel päeval abiks üks saksa tüdruk ning seega ei olnud nii keeruline ja töö sai kiiremini tehtud.

Peale jõule tuli aastavahetus, millest ma eriti rääkida ei tahaks. Võin nii palju öelda, et Austraalia odav vein on kurjast. Jällegi pidin ma peale suurt pidupäeva tööl olema. Seekord ei lubanud boss hiljem ka alustada, kuna eelmine kord ma talt selleks luba ei küsinud ning ta sai teada sellest. Kuna 1. jaanuar oli minu viimane tööpäev, siis oli seekord mul abiks üks saksa tüüp. Temast sai minu mantlipärija ning seega pidin talle ette näitama, kus koristama peab. Õnneks oli ta 1. jaanuaril vägagi agar ning ma kasutasin seda natuke ära – lasin tal natuke rohkem tööd teha enda eest.

1. jaanuaril käisin ma esimest ja viimast korda Brisbanes klubis. Kuna kõik kiitsid ühte pubi-klubi moodi kohta, siis oli vajalik see ikka üle vaadata. Minu toa tüdrukud on seal pidevad külalised ning läksin siis nendega kaasa. Ise kutsusin ka kaks eesti kutti kaasa. Tundus, et aastavahetus oli oma töö teinud ning koht oli üpriski tühi, võrreldes sellega, mis seal tavaliselt olema pidi. Kuid koht iseenesest oli lahe, bänd mängis ning inimesed tantsisid.

2. jaanuaril jätsin kõigiga hüvasti ja sõitsin edasi Surfers Paradise…