10. juuni hommikul hakkas minu hetkel kõige pikem
roadtrip. Ilm midagi head ei tõotanud. Vihma kallas nagu ämbrist ning ega
tuulgi vaikne olnud. Jätsid Andyga hüvasti ning tänasin teda tema külalislahkuse
eest veelkord. Järgmiseks korjasin peale Kerdi, tankisime Perthis veel viimast
korda ning võtsime suuna Wave Rocki poole.
Minu 1994. aasta Ford Laser, millega sai teele asutud |
Juba paarkümmend kilomeetrit hiljem tuli esimene
huvitav seik. Nimelt viis tee meid läbi Perthi mägede ning ühel hetkel oli vaja
ära pöörata. Kuna vihma endiselt sadas ning tee oli märg ja allamäge, siis läks
pidurdamisega veidi pikale. Rattad olid juba blokis, aga auto kulges ikkagi
teeotsast mööda. Liiklust õnneks eriti polnud ja see väike viga sai parandatud.
Võib kohe öelda, et esimese päeva sõit oli kõige
hullem. Terve tee sadas tugevalt vihma ning tuul kiskus puid maast välja.
Poolel teel Wave Rocki juurde oligi üks suur puu tee peale kukkunud ning
sellest mööda saamiseks, pidi kasutama kraavi. Läks õnneks!
Jõudsime lõpuks oma esimese tähiseni – Wave Rock.
Vihma kallas endiselt ning seega me sinna kauaks jääda ei soostunud. Paar
kohustuslikku pilti ning edasi Esperance poole, mis oli meie järgmiseks
sihtkohaks.
Wave Rock (Laine Kivi) |
Esperance jõudsime juba üpris hilja, teepeal tuli
kasutusele võtta ka lisa kütusepaak, et mitte tee peale jääda. Austraalias on
soovitatav pimedas mitte sõita, sest millegi pärast meeldib kängurutel öösel
teepeale karata. Kuna vihma endiselt sadas ning kuskile suvalisse kraavi polnud
soovi telki üles panna, siis sai vaikselt pimedas siiski edasi liigutud. Meie
õnneks ühtegi loomalist teepeale ei karanud. Esperance oli juba pimedusse
mattunud ning GPS-i järgi leidsime ühe karavanpargi. Õnneks oli seal veel keegi
olemas ning saime endale platsi, kuhu telk üles panna. Vihm oli ka järgi jäänud
ning seega polnud probleemi, tuulega pidi ainult natuke võitlema.
Esimene öö telgis veedetud. Hommikul oli ikka päris
külm juba ning kohe üldse ei tahtnud magamiskotist välja ronida. Pikalt siiski
veinidata ei saanud ning seega pakkisime asjad kokku ning läksime Esperance ja
selle ümbrust avastama.
Esmalt sai külastada Roosat järve, mis kahjuks sellel
aastaajal nii roosa ei olegi. Suvel pidi järv ikka päris roosa olema.
Roosa järv |
Sealt edasi läksime Esperance randa.
Järgmiseks sihtpunktiks oli Esperancest 50 km-i
kaugusel asuv Cape le Grande. Rand oli seal üks ilusamaid, mida Austraalias
külastanud olen, peale Whitsundayst loomulikult. Rand ja selle ligiduses asuvad
künkad paiknesid rahvuspargi territooriumil. Sissepääs sinna maksis 11
dollarit, huvitav oli, aga see, et maksmine põhines aususel. Väravate juures
oli väike putka, kus kedagi ei olnud, seal küljes oli kaks kasti. Ühes olid
tühjad ümbrikud ja teise, mis nägi välja nagu postkast, sai täidetud ümbrikud
sisse panna. Ümbrikusse pidi panema 11 dollarit, sinna oma nime peale kirjutama
ja siis võis rahuliku südamega parki siseneda. Mida me ka tegime ning ei
kahetsenud.
Cape le Grande üle vaadatud, tuli tagasi sõita
Esperance, sest otseteed lihtsalt ei olnud olemas. Sai veel viimast korda
tangitud ning edasi suundusime põhja poole. Järgmiseks ööbimiskohaks sai
Norseman. Tegemist oli ühe kaevanduslinnaga, kus kaevandatakse kulda. Kuid meie
peatus jäi seal lühikeseks. Läksime kohaliku karavaniparki, panime telgi üles,
tegime süüa ja siis vestlesime ühe sakslasega. Miks ma teda mainin, on
seepärast, et see tüüp oli ikka väga kreisi. Nimelt on ta sõitmas jalgrattaga
Sydneyst Perthi, mis on ikka väga pikk maa, ligi 4500 km-i. Müts maha sellise
venna ees! Loodan, et jõuab kenasti kohale ikka.
Edasine teekond kulges mööda Austraalia lõunarannikut.
Vahepeal sai läbitud ka Austraalia pikim sirge, mis oli üks osa suurest
Nullarbori kõrbest. Ausalt öeldes ootasin ma klassikalisemat kõrbe, hunnikute
viisi liiva, kuid vastupidiselt oli terve „kõrb“ täis väikeseid põõsaid. Mina
kutsuksin seda pigem preeriaks.
Seda sirget oli "huvitav" sõita |
Sirge algust tähistas lisaks märgile ka jalatseid täis puu |
Tee peal suurt midagi huvitavat ei juhtunudki. Nägime
lõpuks isegi paari kängurut, kuigi vahepeal tekkis küll tunne, et Austraalias
enam polegi neid.
Peale pikki sirgeid jõudsime lõpuks
Lõuna-Austraaliasse, kus sirged loomulikult jätkusid. Ainus vahe oli selles, et
nüüd olime rannikule tunduvalt ligemal. Ühel õhtul oli vaja otsida jälle
ööbimispaika, väljas oli juba piisavalt pime ning siis meil suurt valikut
polnud. Tõmbasime telgi püsti esimeses ettejuhtuvas parklas ning läksime
magama. Väljas oli juba kottpime. Hommikul ärgates ootas ees maaliline vaade,
olime jõudnud Great Australian Bight ühte otsa. Meist ainult mõnisada meetrit
eemal oli võimas pankrannik.
Vaade, mis meid hommikul ootas |
Sakslaselt olime kuulnud, et sealkandis on võimalik
näha vaalasid. Seega hakkasime otsima silte, mis viitaks vaalade
vaatluspunktidele. Leidsimegi siis säärase koha ning läksime asja uurima.
Loomulikult oli vaja soetada pilet, kuid see oli oma hinda kindlasti väärt.
Vanamees, kes pileteid müüs, rääkis, et tuleb ikka kannatlikult oodata, kohe ei
pruugigi vaalu näha. Meie õnneks olid vaalad nagu ootamas meid. Polnud veel
ookeani äärdegi jõudnud, kui neid silmata sai. Võimsad ja suured loomad ikka.
Kahjuks pildid ei tulnud nii head välja. Lisaks vaaladele oli selles kohas näha
võimast pankrannikut, mis ei jätnud üldsegi külmaks.
Meie õnneks, olid vaalad kohe olemas |
Võimas pankrannik - Great Australian Bight |
Järgmiseks peatuspaigaks oli Ceduna. Selles linnakeses
toimus nn piirikontroll. Austraalias on väga karmid reeglid igasuguste puu- ja
juurviljade kohta. Nimelt ei tohtinud ühtegi vilja viia Lääne-Austraaliast
Lõuna-Austraaliasse ja vastupidi. Veel kehtib selline kord
Põhja-Territooriumilt Lääne-Austraaliasse liikumisel. Muude osariikide vahel
sellised piirangud minu teada puuduvad. Sellekohane info oli meil varasemalt
juba olemas ning seega pistsime oma banaanid, õunad ja sibulad varakult nahka.
Cedunas tabas meid järgmine vihmasadu. Seekord kaasnes
sellega ka äike. Vaade oli ookeani kohal võimas, kuid kui vihm lõpuks meieni
jõudis, siis enam nii lahe ei olnud. Kuna me ei olnud kindlad, kas meie telk ka
vihma peab, siis sai eelnevalt muretsetud üks koormakile. See sai kiirelt auto
ja aia külge kinnitatud ning telk sinna varju paigutatud.
Cedunast järgmine peatus oli Port Augusta. Seal pikka
peatust ei teinud, käisime kiirelt toidupoes ja sai hakkasime edasi liikuma.
Olles sõitnud oma 35 km-i tuli meelde, et auto kütusepaak ning lisakanister
jäid täitmata. Riski võtma ei hakanud ning pöörasime auto kohe ringi. Kurat
seda teab, kunas jälle tankida saab. Peale seda meisterdasin ühe kena sildi.
Tänu pikemale tiirutamisele, ei jõudnud me Port
Augustast väga kaugele. Leidsime tee ääres ühe puhkepaiga ning panime jälle
telgi püsti. See koht oli juba väga sürr. Esiteks oli seal 3G täiesti olemas,
kuigi olime lähimast linnast nii umbes saja kilomeetri kaugusel. Mitte, et seda
nüüd nii vaja oleks läinud, aga ikkagi. Järgmise asjana peatus seal samas
puhkepaigas maastur. Välja kargas üks naine, lasi endale deodoranti peale ning
siis sõitis edasi. Järgmine huvitav asi oli juba pimedas. Meie juurde saabus
üks tsiklivend. Väljas oli juba pime ning mõtlesime, et jääb ka sinna ööseks,
kuid meie üllatuseks tegi ainult lühikese peatuse ning kimas kohe edasi. Väga
hull vend, peaks mainima. Eriti, kui öösel on suurem tõenäosus mingi loomaga
kokku põrgata. Meil endilgi oli piisavalt põnev. Nimelt oli eelmises kohas
madrats hakanud tühjaks minema. Oli parajalt tegu, et see mingi määral toimima
saada. Töölt olin eelnevalt mõned rullid teipi tuuri pannud ning lootsime, et
sellega saab madratsi ära lapitud. Kahjuks, polnud sellest suurt tolku ning
madrats tühjenes ikka sama kiirelt. Ega meil midagi muud üle jäänudki, kui
selle tühja madratsi peal hommikuni vastu pidada. Tollel õhtul sain ka oma
viimase palgateatise kätte, kus kirjutati, et oodatakse ikka tagasi ja
kindlasti leitakse minu jaoks midagi. Rõõm oli lugeda sellist asja.
Päikeseloojang ööbmiskohas |
Järgmisel hommikul oli telgist välja tulemisega ikka
tükk tegemist. Väljas oli ainult 3-4 kraadi sooja ning magamiskott tundus tollele
hetkel maailma soojem asi. Kuid teha polnud midagi. Uued kohad ootasid
avastamist. Kuna autol soojendus ka ei tööta, siis olid esimesed tunnid ikka
väga külmad. Minu olid jalas dressid, nende peal veel teksad, kaks paari sokke,
pusa, talvejope (mille üle on mul siiralt hea meel, et kaasa tarisin), kaks paari
kindaid käes ning lõpuks panin jalga oma töötegemise saapad. Hea meel, et neid
ära ei visanud. Kuna meil on pikk tee läbida, siis alustame sõitu tavaliselt
päikesetõusu ajal ehk siis umbes 7-8 ajal hommikul. Soojaks läheb alles peale
lõunat.
Edasine teekond viis meid Coober Pedysse,
kaevanduslinna. Enamus linna oli täis kaevadusega seotud asutusi. Eelnevalt olin
uurinud, et seal kaevandatakse opaali. Kui aus olla, siis polnud mul täpselt
aimu, mis see olla võiks. Teadsin, et mingi vääriskivi võiks olla, aga milline,
seda mitte. Käisime läbi kohalikust info punktist, et asja lähemalt uurida.
Sealt saime linnakaardi, kus olid olemas kohad, mida külastada. Meie valituks
osutus Old Timers Mine. Tegimegi seal siis väikese tuuri ning oma üllatuseks avastasin,
et opaalid võivad päris väärtuslikud olla. Mõne väiksema tüki hinnaks võib
kujuneda oma 7000 dollarit. Lisaks opaali kaevandamisele, elasid inimesed ise
ka nendes koobastes. Paralleele võiks tuua sellega, kui keegi elaks näiteks
Piusa koobastes.
Peale tuuri, käisime kohalikus poes, otsime sealt
gaasi, madratsiparanduskomplekti ning vett. Ilmselgelt ei saanud enam teibi
peale lootma jääda. Tuli teha ka kiire peatus bensukas, paak täita ja edasi liikuda.
Väike demonstratioon, kuidas vanasti kaevandati |
Kohalik koer |
Veel olin lugenud, et Coober Pedy ligidal on filmitud
mõned tuntud filmid nagu näiteks
Mad Max Beyond Thunderdome, Red Planet, Pitch Black . Põhjus selles, et sealne maastik
sarnaneb vägagi kuu omale ning sobib suurepäraselt mõne postapokalüptilise
filmi tegemiseks. Sinna pääsemine ei olnud just kergete killast, kui sul pole
just neljaveolist maasturit. Kuid vaatamata hullule kruusateele, on minu Laser
endiselt vormis. Võib kindlalt öelda, et see kannatusterikas kruusatee oli seda
vaadet väärt. Muidugi hiljem avastasime, et suurelt maanteelt sinna sõites peab
kruusateed vähem läbima. Selle kivi viskaksin ma siiski infopuntki tädi
kapsaaega, kes jättis selle pisiasja mainimata. Kõik teised autod seal teel olid
eranditult maasturid ning meid nähes olid neil natukene imestunud näod ees
küll.
Offroad |
Coober Pedyga ühel pool, tuli jälle edasi liikuda ning
otsida järgmine ööbimispaik. Leidsime ühe puhkepaiga ning lisaks meile oli seal
veel 4-5 karavani ees. Avastasime, et seal asuval infosildil olid kuuliaugud,
mis tekitas muidugi eriti turvalise tunde. Ikkagi panime oma telgi püsti,
puhkusime madratsi õhku täis ning hakkasime süüa tegema. Hakkasime juba sööma,
kui saabus auto kahe aborigeeniga. Need hakkasid kohe prügikastide ümbrust läbi
käima, kuna meie olime sellele kõige ligemal, siis tuldi ikka uudistama, et mis
need valged inimesed ka söövad. Asi lõppes sellega, et pidime osa oma veest
neile loovutama, sest muidu nad ilmselt lahkunud poleks. Oligi aeg magama
minna. Vahetult enne uinumist, saabusid veel ühed abod, kes niisama räuskasid
natuke ja siis lahkusid. Kuid kõige hulle hetke saabus öösel, kuid sellest juba järgmises osas...
Rasmus, sa ei saa nii teha, et kõige põnevama koha peal jätad pooleli. Mis see olgu!
ReplyDeleteMa ootan nüüd uut postitust kiiremas korras.
Roadtrippimine on ägedam, kui töötamine, eks?
ReplyDeleteIkka kordades ägedam!
ReplyDeleteMa olen jälle värvide lummuses.. Lihtsalt unbelievable camera!!!
ReplyDeleteseda postitust lugedes guugeldasin ma oma viimase aja rekordi :D
ReplyDelete