Roadtrip

10. juuni hommikul hakkas minu hetkel kõige pikem roadtrip. Ilm midagi head ei tõotanud. Vihma kallas nagu ämbrist ning ega tuulgi vaikne olnud. Jätsid Andyga hüvasti ning tänasin teda tema külalislahkuse eest veelkord. Järgmiseks korjasin peale Kerdi, tankisime Perthis veel viimast korda ning võtsime suuna Wave Rocki poole.

Minu 1994. aasta Ford Laser, millega sai teele asutud

Juba paarkümmend kilomeetrit hiljem tuli esimene huvitav seik. Nimelt viis tee meid läbi Perthi mägede ning ühel hetkel oli vaja ära pöörata. Kuna vihma endiselt sadas ning tee oli märg ja allamäge, siis läks pidurdamisega veidi pikale. Rattad olid juba blokis, aga auto kulges ikkagi teeotsast mööda. Liiklust õnneks eriti polnud ja see väike viga sai parandatud.

Võib kohe öelda, et esimese päeva sõit oli kõige hullem. Terve tee sadas tugevalt vihma ning tuul kiskus puid maast välja. Poolel teel Wave Rocki juurde oligi üks suur puu tee peale kukkunud ning sellest mööda saamiseks, pidi kasutama kraavi. Läks õnneks!

Jõudsime lõpuks oma esimese tähiseni – Wave Rock. Vihma kallas endiselt ning seega me sinna kauaks jääda ei soostunud. Paar kohustuslikku pilti ning edasi Esperance poole, mis oli meie järgmiseks sihtkohaks.

Wave Rock (Laine Kivi)

Esperance jõudsime juba üpris hilja, teepeal tuli kasutusele võtta ka lisa kütusepaak, et mitte tee peale jääda. Austraalias on soovitatav pimedas mitte sõita, sest millegi pärast meeldib kängurutel öösel teepeale karata. Kuna vihma endiselt sadas ning kuskile suvalisse kraavi polnud soovi telki üles panna, siis sai vaikselt pimedas siiski edasi liigutud. Meie õnneks ühtegi loomalist teepeale ei karanud. Esperance oli juba pimedusse mattunud ning GPS-i järgi leidsime ühe karavanpargi. Õnneks oli seal veel keegi olemas ning saime endale platsi, kuhu telk üles panna. Vihm oli ka järgi jäänud ning seega polnud probleemi, tuulega pidi ainult natuke võitlema.

Esimene öö telgis veedetud. Hommikul oli ikka päris külm juba ning kohe üldse ei tahtnud magamiskotist välja ronida. Pikalt siiski veinidata ei saanud ning seega pakkisime asjad kokku ning läksime Esperance ja selle ümbrust avastama.

Esmalt sai külastada Roosat järve, mis kahjuks sellel aastaajal nii roosa ei olegi. Suvel pidi järv ikka päris roosa olema.

Roosa järv

Sealt edasi läksime Esperance randa.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Esperancest 50 km-i kaugusel asuv Cape le Grande. Rand oli seal üks ilusamaid, mida Austraalias külastanud olen, peale Whitsundayst loomulikult. Rand ja selle ligiduses asuvad künkad paiknesid rahvuspargi territooriumil. Sissepääs sinna maksis 11 dollarit, huvitav oli, aga see, et maksmine põhines aususel. Väravate juures oli väike putka, kus kedagi ei olnud, seal küljes oli kaks kasti. Ühes olid tühjad ümbrikud ja teise, mis nägi välja nagu postkast, sai täidetud ümbrikud sisse panna. Ümbrikusse pidi panema 11 dollarit, sinna oma nime peale kirjutama ja siis võis rahuliku südamega parki siseneda. Mida me ka tegime ning ei kahetsenud.

Cape le Grande üle vaadatud, tuli tagasi sõita Esperance, sest otseteed lihtsalt ei olnud olemas. Sai veel viimast korda tangitud ning edasi suundusime põhja poole. Järgmiseks ööbimiskohaks sai Norseman. Tegemist oli ühe kaevanduslinnaga, kus kaevandatakse kulda. Kuid meie peatus jäi seal lühikeseks. Läksime kohaliku karavaniparki, panime telgi üles, tegime süüa ja siis vestlesime ühe sakslasega. Miks ma teda mainin, on seepärast, et see tüüp oli ikka väga kreisi. Nimelt on ta sõitmas jalgrattaga Sydneyst Perthi, mis on ikka väga pikk maa, ligi 4500 km-i. Müts maha sellise venna ees! Loodan, et jõuab kenasti kohale ikka.

Edasine teekond kulges mööda Austraalia lõunarannikut. Vahepeal sai läbitud ka Austraalia pikim sirge, mis oli üks osa suurest Nullarbori kõrbest. Ausalt öeldes ootasin ma klassikalisemat kõrbe, hunnikute viisi liiva, kuid vastupidiselt oli terve „kõrb“ täis väikeseid põõsaid. Mina kutsuksin seda pigem preeriaks.

Seda sirget oli "huvitav" sõita

Sirge algust tähistas lisaks märgile ka jalatseid täis puu

Tee peal suurt midagi huvitavat ei juhtunudki. Nägime lõpuks isegi paari kängurut, kuigi vahepeal tekkis küll tunne, et Austraalias enam polegi neid.

Peale pikki sirgeid jõudsime lõpuks Lõuna-Austraaliasse, kus sirged loomulikult jätkusid. Ainus vahe oli selles, et nüüd olime rannikule tunduvalt ligemal. Ühel õhtul oli vaja otsida jälle ööbimispaika, väljas oli juba piisavalt pime ning siis meil suurt valikut polnud. Tõmbasime telgi püsti esimeses ettejuhtuvas parklas ning läksime magama. Väljas oli juba kottpime. Hommikul ärgates ootas ees maaliline vaade, olime jõudnud Great Australian Bight ühte otsa. Meist ainult mõnisada meetrit eemal oli võimas pankrannik.

Vaade, mis meid hommikul ootas

Sakslaselt olime kuulnud, et sealkandis on võimalik näha vaalasid. Seega hakkasime otsima silte, mis viitaks vaalade vaatluspunktidele. Leidsimegi siis säärase koha ning läksime asja uurima. Loomulikult oli vaja soetada pilet, kuid see oli oma hinda kindlasti väärt. Vanamees, kes pileteid müüs, rääkis, et tuleb ikka kannatlikult oodata, kohe ei pruugigi vaalu näha. Meie õnneks olid vaalad nagu ootamas meid. Polnud veel ookeani äärdegi jõudnud, kui neid silmata sai. Võimsad ja suured loomad ikka. Kahjuks pildid ei tulnud nii head välja. Lisaks vaaladele oli selles kohas näha võimast pankrannikut, mis ei jätnud üldsegi külmaks.

Meie õnneks, olid vaalad kohe olemas

Võimas pankrannik - Great Australian Bight

Järgmiseks peatuspaigaks oli Ceduna. Selles linnakeses toimus nn piirikontroll. Austraalias on väga karmid reeglid igasuguste puu- ja juurviljade kohta. Nimelt ei tohtinud ühtegi vilja viia Lääne-Austraaliast Lõuna-Austraaliasse ja vastupidi. Veel kehtib selline kord Põhja-Territooriumilt Lääne-Austraaliasse liikumisel. Muude osariikide vahel sellised piirangud minu teada puuduvad. Sellekohane info oli meil varasemalt juba olemas ning seega pistsime oma banaanid, õunad ja sibulad varakult nahka.

Cedunas tabas meid järgmine vihmasadu. Seekord kaasnes sellega ka äike. Vaade oli ookeani kohal võimas, kuid kui vihm lõpuks meieni jõudis, siis enam nii lahe ei olnud. Kuna me ei olnud kindlad, kas meie telk ka vihma peab, siis sai eelnevalt muretsetud üks koormakile. See sai kiirelt auto ja aia külge kinnitatud ning telk sinna varju paigutatud.

Cedunast järgmine peatus oli Port Augusta. Seal pikka peatust ei teinud, käisime kiirelt toidupoes ja sai hakkasime edasi liikuma. Olles sõitnud oma 35 km-i tuli meelde, et auto kütusepaak ning lisakanister jäid täitmata. Riski võtma ei hakanud ning pöörasime auto kohe ringi. Kurat seda teab, kunas jälle tankida saab. Peale seda meisterdasin ühe kena sildi.

Tänu pikemale tiirutamisele, ei jõudnud me Port Augustast väga kaugele. Leidsime tee ääres ühe puhkepaiga ning panime jälle telgi püsti. See koht oli juba väga sürr. Esiteks oli seal 3G täiesti olemas, kuigi olime lähimast linnast nii umbes saja kilomeetri kaugusel. Mitte, et seda nüüd nii vaja oleks läinud, aga ikkagi. Järgmise asjana peatus seal samas puhkepaigas maastur. Välja kargas üks naine, lasi endale deodoranti peale ning siis sõitis edasi. Järgmine huvitav asi oli juba pimedas. Meie juurde saabus üks tsiklivend. Väljas oli juba pime ning mõtlesime, et jääb ka sinna ööseks, kuid meie üllatuseks tegi ainult lühikese peatuse ning kimas kohe edasi. Väga hull vend, peaks mainima. Eriti, kui öösel on suurem tõenäosus mingi loomaga kokku põrgata. Meil endilgi oli piisavalt põnev. Nimelt oli eelmises kohas madrats hakanud tühjaks minema. Oli parajalt tegu, et see mingi määral toimima saada. Töölt olin eelnevalt mõned rullid teipi tuuri pannud ning lootsime, et sellega saab madratsi ära lapitud. Kahjuks, polnud sellest suurt tolku ning madrats tühjenes ikka sama kiirelt. Ega meil midagi muud üle jäänudki, kui selle tühja madratsi peal hommikuni vastu pidada. Tollel õhtul sain ka oma viimase palgateatise kätte, kus kirjutati, et oodatakse ikka tagasi ja kindlasti leitakse minu jaoks midagi. Rõõm oli lugeda sellist asja.

Päikeseloojang ööbmiskohas

Järgmisel hommikul oli telgist välja tulemisega ikka tükk tegemist. Väljas oli ainult 3-4 kraadi sooja ning magamiskott tundus tollele hetkel maailma soojem asi. Kuid teha polnud midagi. Uued kohad ootasid avastamist. Kuna autol soojendus ka ei tööta, siis olid esimesed tunnid ikka väga külmad. Minu olid jalas dressid, nende peal veel teksad, kaks paari sokke, pusa, talvejope (mille üle on mul siiralt hea meel, et kaasa tarisin), kaks paari kindaid käes ning lõpuks panin jalga oma töötegemise saapad. Hea meel, et neid ära ei visanud. Kuna meil on pikk tee läbida, siis alustame sõitu tavaliselt päikesetõusu ajal ehk siis umbes 7-8 ajal hommikul. Soojaks läheb alles peale lõunat.

Edasine teekond viis meid Coober Pedysse, kaevanduslinna. Enamus linna oli täis kaevadusega seotud asutusi. Eelnevalt olin uurinud, et seal kaevandatakse opaali. Kui aus olla, siis polnud mul täpselt aimu, mis see olla võiks. Teadsin, et mingi vääriskivi võiks olla, aga milline, seda mitte. Käisime läbi kohalikust info punktist, et asja lähemalt uurida. Sealt saime linnakaardi, kus olid olemas kohad, mida külastada. Meie valituks osutus Old Timers Mine. Tegimegi seal siis väikese tuuri ning oma üllatuseks avastasin, et opaalid võivad päris väärtuslikud olla. Mõne väiksema tüki hinnaks võib kujuneda oma 7000 dollarit. Lisaks opaali kaevandamisele, elasid inimesed ise ka nendes koobastes. Paralleele võiks tuua sellega, kui keegi elaks näiteks Piusa koobastes.

Peale tuuri, käisime kohalikus poes, otsime sealt gaasi, madratsiparanduskomplekti ning vett. Ilmselgelt ei saanud enam teibi peale lootma jääda. Tuli teha ka kiire peatus bensukas, paak täita ja edasi liikuda.

Väike demonstratioon, kuidas vanasti kaevandati

Kohalik koer

Veel olin lugenud, et Coober Pedy ligidal on filmitud mõned tuntud filmid nagu näiteks  Mad Max Beyond Thunderdome, Red Planet, Pitch Black . Põhjus selles, et sealne maastik sarnaneb vägagi kuu omale ning sobib suurepäraselt mõne postapokalüptilise filmi tegemiseks. Sinna pääsemine ei olnud just kergete killast, kui sul pole just neljaveolist maasturit. Kuid vaatamata hullule kruusateele, on minu Laser endiselt vormis. Võib kindlalt öelda, et see kannatusterikas kruusatee oli seda vaadet väärt. Muidugi hiljem avastasime, et suurelt maanteelt sinna sõites peab kruusateed vähem läbima. Selle kivi viskaksin ma siiski infopuntki tädi kapsaaega, kes jättis selle pisiasja mainimata. Kõik teised autod seal teel olid eranditult maasturid ning meid nähes olid neil natukene imestunud näod ees küll.

Offroad

Coober Pedyga ühel pool, tuli jälle edasi liikuda ning otsida järgmine ööbimispaik. Leidsime ühe puhkepaiga ning lisaks meile oli seal veel 4-5 karavani ees. Avastasime, et seal asuval infosildil olid kuuliaugud, mis tekitas muidugi eriti turvalise tunde. Ikkagi panime oma telgi püsti, puhkusime madratsi õhku täis ning hakkasime süüa tegema. Hakkasime juba sööma, kui saabus auto kahe aborigeeniga. Need hakkasid kohe prügikastide ümbrust läbi käima, kuna meie olime sellele kõige ligemal, siis tuldi ikka uudistama, et mis need valged inimesed ka söövad. Asi lõppes sellega, et pidime osa oma veest neile loovutama, sest muidu nad ilmselt lahkunud poleks. Oligi aeg magama minna. Vahetult enne uinumist, saabusid veel ühed abod, kes niisama räuskasid natuke ja siis lahkusid. Kuid kõige hulle hetke saabus öösel, kuid sellest juba järgmises osas...