Sydney

Sydneysse saabudes oli põhimure, et kas minu vulkaanilised kivid kellelegi ette jäävad. Minu õnneks midagi ei juhtunud ning mina ja kivid saime rahulikult turvakontrolli läbitud. Olin tagasi jõudnud Austraaliasse…

Aucklandis olin ma endale Sydneys ühe hosteli voodikoha kinni pannud ning hostel pidi organiseerima ka sõidu lennujaamast majutuskohta. Päev enne lendu olin saanud ühe numbri, kuhu pidin helistama, kui olin kohale jõudnud. Tingimus oli, et peale kella 7 õhtul enam lennujaamast peale ei võeta. Minu lend pidi paberite kohaselt jõudma kohale 17.45 ning seda ta ka tegi. Kuid probleemid olid lennukist maha minekuga. Nimelt hakkas tõrkuma riistapuu, mis ühendab lennukit ja terminali. Midagi oli kinni kiilunud ning seega venis mahaminek päris pikale. Tuli veel läbida turvakontroll ning siis pidin orgunnima endale transporti hostelisse. Kell oli peaaegu juba 7 ning väga õnnelik ma selle üle ei olnud. Proovisin siis oma mobiiliga helistada, hosteli poolt antud numbrile ning tuli välja, et ainult taksofonidest sai sinna helistada. Eestis ilmselt oleks see kõne tegemata jäänudki, sest teatavasti kaotati meil sellised atribuudid üldse ära. Kuid leidsin siis lennujaamast taksofoni ja helistasin. Lisaks sellele, et kell oli kohe 7 saamas, pidin liinil ootama mingi 15 minutit vähemalt. Lõpuks vastas üks India tüüp! Nendest ei saa ju suurt midagi aru. Väga tugev aktsent oli juures ning taksofoni helikvaliteet polnud ka kiita. Peale mõningast seletamist telefonis, ütlesin tüübile, et öelgu nüüd aeglaselt ja rahulikult kuhu ma minema pean, selle peale ta vist solvus ja pani toru ära. Mina jonni ei jätnud ning proovisin uuesti, lõpuks sain tast aru ning tuli asuda otsima peatust nr. 36. Lennujaamast lõpuks välja astudes, polnud mul õrna aimugi, kus selline peatus asuda võiks. Alguses ei näinud ma üldse mingeid peatuseid, kuid lõpuks leidsin nad üles ja nr. 36 oli muidugi kõige kaugemal. Minu õnneks oli buss veel seal ning jõudsin peale ning lõpuks hostelisse.

Hostel asub sellises linnaosas nagu Potts Point. Ümbrus oli hosteleid täis, aga õnneks oli vaikne. Koha valisin selle järgi, et oli tasuta transport linna, tasuta hommikusöök ning tasuta internet. Lisaks oli üür ka kõige odavam, mis oli kõige tähtsam.

Hostel oli nagu hostel ikka. Köök, kus kõik süüa tegid, tuba, kus magas korraga 8 inimest jne. Lisaks olid toas veel prussakad ja suuremad, kui TTÜ ühikas. Nagu lubatud, oli ka tasuta internet. See aga ei kõlvanud kuskile, sest veebilehe avamiseks kulus ikka mitu head minutit, kui see üldse avanes. Hommiku sööki jagati kuni kella 9ni hommikul. Tuleb tunnistada, et enamus kordadest ma sinna ei jõudnud ning ega seal midagi erilist olnud ka. Paar saiaviilu, üks keedumuna ja teravilja helbed.

Kuna jõudsin hostelisse neljapäeva õhtul, siis tegin endale pika nädalavahetuse ning puhkasin lihtsalt mõne päeva.

Esmaspäeval alustasin varakult tööotsingutega ja jõudsin esimest korda ka hommikusöögile. Olin eelnevalt juba uurinud, et Sydneys peaks olema piisavalt vabu IT töökohti. Täiendasin veel oma CV-d ning kirjutasin valmis kaaskirja. Saatsin siis vähemalt 15 erinevasse kohta oma CV ning jäin ootama. Kahjuks pidin pettuma, sest ainult ühest kohast mulle üldse vastati ning ka see oli negatiivne. Ausalt öeldes, lootsin ma, et midagi ikka peaks saama, kuid ei hakka siinkohal spekuleerima, miks läks teisiti. Igatahes ei jäänud mul muud üle, kui hakata otsima teisi tööotsi. Iga päev helistasin mõnda kohta või saatsin e-maili. Kuid üllatus-üllatus, keegi ei vasta telefonile ning e-mailidele. Väga imelik, nagu need kuulutused oleksid niisama üleval. Kirjutasin ka samale tööotsimise agentuurile, kellele Brisbanes olles kirjutasin, kuid isegi nemad ei vasta. Saatsin põhimõtteliselt samasisulise kirja ja oma CV. Brisbanes vastati juba kahe tunni möödudes ja sooviti kokku saada, siin aga ootan vastust juba teist päeva.

Hostelis olles tutvusin jälle uute inimestega ning nende hulgas oli ka üks eestlane. Ühel õhtul olin oma toas ning siis kuulsin väljas, kuidas kaks inimest juttu räägivad. Tundsin ära tuttava eesti aktsendi ning läksin vaatama, kes seal on. Oligi üks eestlane. Tema vestluskaaslaseks oli üks väga kummaline sakslane, kes polnud millegagi rahul. Ma ei saanud eriti üldse aru, et miks ta Austraaliasse oli tulnud. Siin olla talle ei meeldinud ning siis räägib, et plaanib olla Sydneys 14 päeva. Nagu milleks??? Sydney vaatamiseks kulub maksimaalselt 3-4 päeva.

Sydneys viibimise ajal juhtus olema ka Austraalia päev ehk siis midagi meie iseseisvus päeva moodi. Sellel puhul pakkus hosteli omanik kõigile hot doge ning väga imeliku maitsega jooke. Üks oli väidetavalt õlu ja teine viina koks. Kõige jubedam õlu ja viina koks, mis ma kunagi üldse saanud olen. See kõik oli tasuta, aga mõlemat suutsin mekkida ainult ühe väikese topsitäie. Edasi läksime, eestlase Priiduga, linna peale. Kuuldavasti pidi olema Darling Harbouris ilutulestik ning sinna sai ka suund võetud. Rahvast oli murdu ning ilutulestik oli väga kena. Nägin siiski ilutulestiku Sydneys ära, pidin ju aastavahetuse seal vahele jätma. Hiljem läksime tegime Hard Rock’is ühed õlled, jutustasime itaallastega ning õhtu sai läbi. Väga mõnus oli. Ühtegi kaklust ei näinud ning inimesed käitusid kõik korralikult. Peale suure rahvahulga laialiminekut oli ainult hunnikute viisi prügi maas, mida ka kohe usinasti koristama hakati.

Hosteli poole jalutades, tuli läbida linnaosa nimega Kings Cross. Seda kutsutakse ka siinseks „punaste laternate“ tänavaks. Võib öelda, et Amsterdamile jäi ikka alla, kuid igasugu veidrusi nägi küll. Kõige veidram oli vast see, kui üks vanamees aitas, peale teenus kasutamist ilmselt, ühte lõbutüdrukut riidesse, või nuh nii palju, kui tal neid üldse oli. Väga koomiline pilt oli igatahes.

Kings Cross

Järgmisel päeval läksime veel niisama linna peale ning tegime mõned pildid. Varem ma pole seda vist maininud, kuid vahel jääb väga segaseks, millest need asiaadid pilti teevad??? Jäävad suvalistes kohtades seisma ja siis teevad mingist seinast pilt jne. Väga kummaline.

Harbor Bridge

St Mary's Cathedral

Commonwealthi kunagini pangahoone

New South Wales'i parlamendihoone

Ooperimaja ja Harbor Bridge

"Under the Bridge" <vajuta

Silla peal oli nagu vangla

Nüüd teate, kust sai SEB oma peamaja idee

Ühel päeval pidin ka tuba vahetama, sest tuba, kus muidu olin, oli välja bookitud. Seega kolisin pidin natuke kallimasse tuppa kolima. Õnneks oli 6 voodi asemel 4 voodit ning prussakaid pole siiamaani märganud veel.

Üldiselt on minu tööotsimine edutult läinud ning raha ka otsakorral. Inimesed lihtsalt ei vasta telefonidele!!! Kuid siiski tuli ka üks tööpakkumine… Nimelt panin ma netti kuulutuse, et otsin tööd. Sain siis ühel õhtul (kell oli 12 umbes) sms-i. Küsiti, et kas ikka otsin tööd. Juba algul mõtlesin, et väga kahtlasel kellaajal küsitakse sellist asja, aga ilmselt on vaja siis hommikuks kedagi kiirelt tööle saada. Kuna ma eriti sms saata ei viitsi, siis küsisin, kas võin ka helistada. Vastuseks sain, et ainult sms-i teel suhtleks. Aina kahtlasemaks läks. Kirjutasin siis, et jah, otsin ikka tööd, kas on midagi pakkuda mulle. Küsiti, et kas koristamine või massaaž. Ütlesin, et massaaži ma eriti teha ei oska, aga koristada mõistan küll. Tegin seda ju Brisbanes 5 nädalat. Tuli vastus, et vajan ka massaaži! Ütlesin, et kahjuks pean siis ära ütlema pakkumisest. Sain vastuseks, et olgu siis ja küsiti, et kui pikk ma olen, mis mu kaal on ja mis värvi juuksed on??? Selle peale vajus küll suu natuke lahti, aga tahtsin ikkagi näha kuhu see vestlus läheb. Ise hakkasin juba vaikselt muigama. Vastasin siis, et mis see siia puutub ja tuli uus vastus, et siis jääb koristamine ainult? Kuna kell oli juba palju, siis hakkasin ära tüdinema ja küsisin, et kas on siis mingi konkreetne tööpakkumine või mitte? Lõpuks öeldi, et vajatakse seksikat koristajat. Kui koristan aluspükstes, siis saan 20 dollarit tunnis, kui paljalt, siis 40 dollarit tunnis… Ma juba suht irnusin ja ei suutnud eriti uskuda, et päriselt ka selline asi toimub. Saatsin siis tüübi viisakalt pikalt ja läksin magama. Vot sellised inimesed elavad Austraalias ning see oli ainus konkreetne tööpakkumine siiamaani.

Kuna ainult toas passida on siiski päris masendav, siis olen vahepeal linna peale jalutanud. Siin olles, olen avastanud enda jaoks nii mõnegi hea Austraalia artisti, keda mõtlesin ka teiega jagada.

Gotye - Somebody That I Used To Know (feat. Kimbra)

Hilltop Hoods - The Nosebleed Section

Seega jätkub tühja passimine ja raha kokkuhoid. Söögi peale kulutan ma keskmiselt 20 dollarit nädalas. Kuid siiski võib öelda, et Sydney mulle endiselt meeldib. Kena ja puhas linn ning inimesed on tänavapildis ka mõnusad ja rahulikud. Kahju ainult, et tööd on nii paganama raske saada, seega pean siit ära liikuma ning järgmiseks sihtkohaks saab ilmselt Perth.