Tundub, et jään blogi kirjutamises aina laisemaks.
Viimase blogi sündmustest on möödas enam-vähem üks kuu juba. Kuid nagu eelmise
blogi lõpus lubatud, annan ülevaate
Brisbanest ja oma tegemistest siin.
Brisbane jõudes sain kokku oma kunagise Kadrina
klassiõe Heleriga. Kokkusaamine oli ikka varem kokku lepitud ning oleks väga ulme olnud, kui see oleks juhuslik olnud. Nagu ikka uues kohas, on
kõigepealt vaja leida endale elamiskoht. Eelnevalt sai natukene uurimistööd ka
teha ning valituks osutus koht, kus oli TASUTA internet! See on siinkandis ikka
väikest laadi ime. Bäkker asus suhteliselt mõnusas kohas. Kesklinnas, toidupood
üle tee, bussijaam ka ligidal – mulle sobis.
Childersist lahkudes mul väga palju raha polnud, seega
pidin hakkama kohe tööd otsima. Puhkasin ühe päeva ning järgmine päev läksin
uurima, mis võimalused linnas on. Õnneks oli samal päeval väike presentatsioon
töökohtadest, agentuuridest jne. Võtsin siis ühe agentuuri kontaktid, mis tegeleb
rohkem kontoritööga. Saatsin neile oma CV ja väikese jutt ning läksin poodi.
Eelmisel päeval bäkkerisse jõudes, andsin kohe oma nr. ka retseptsiooni, et kui
mingi tööpakkumine neile tuleb, siis helistaks mulle. Poes olles tuligi
mulle kõne bäkkerist, et tahavad minuga kokku saada. Tööks oli koristamine
bäkkeris. Kuna ma eriti valiv olla ei saanud tollel hetkel, siis olin kohe
nõus. Hiljem kontrollisin oma e-maile ning avastasin, et agentuurist kirjutati
mulle ka kohe, et nad on vägagi huvitatud minust. Taheti kokku saada, kuid
kahjuks pidin tollel päeval tööl olema. Seega proovisin uut aega kokku leppida.
Vastati, et probleemi pole, saab ikka teisel ajal kokku saada. Lühidalt
öeldes, ootan ma siiamaani neilt vastust uue kohtumise kohta. Võimalik, et
pühade lähenedes, et ei hakata uusi töötajaid võtma kontorisse, aga võib olla olid nad lihtsalt ebaviisakad ja ei suvatsenud vastata enam. Seega sai minust
koristaja.
Ütlen juba ette ära, et koristamise tööd tegin kokku 5
nädalat. Nüüdseks olen juba meister harja
käsitlemises ning konide korjamises. Tööpäev algab mul hommikul kell 6 ning
lõppeb kell 3 päeval. Vahepeal on ette nähtud 2x15 min. paus ja siis üks 30
min. paus. Üldiselt ma neid väikeseid pause ei tee ning teen ühe pikema
lõunapausi, mis nüüd venib juba 1,5 tunnini. Eks iga päevaga lähen kiiremaks
ning saan varem oma asjad tehtud. Esimestel päevadel ma ikka nurisesin bossiga,
et kas tööde nimekiri pole liiga pikk jne, kuid nüüd tundub see täiesti normaalne.
Boss jälgis alguses mind ka kaamerast, et kuidas ma tööd teen. Nüüd ta ilmselt
seda ei tee enam, sest ma teen korraliku tööd, vähemalt nii mulle öeldi ja
isegi suur boss pidi minuga rahul olema. Seega saan ma natuke rohkem viilida nüüd.
Koristamine |
Koristamisel on isegi positiivne pool minu üllatuseks.
Saab igast tasuta kraami. Inimesed on ikka hooletud ning kuna meil on majas ka
baar, siis purjus inimesed ikka kaotavad päris palju asju ära. Ilmselt kõige
hinnalisem asi oli Samsung Galaxy S. Loomulikult selliseid asju ma enda
taskusse ei pane, vaid viin retseptsiooni. Üldiselt lähen ma esimese asjana
hommikul baari aardejahile. Ütleme nii, et keskmiselt leian 2 dollarit päevas.
Rekord oli kuskil 5 dollarit. Köögi koristamine on ka tore, saab tasuta
toidukraami J. Üldiselt pean ma siiski möönama, et
harja ma peale seda enam kätte võtta ei tahaks, kuid kui olukord
sunnib, siis tuleb ka seda teha. Siin olles, kas siis põllul või koristades,
mõtlen mõnusale kontoritööle, köögi nurgale ja kohviautomaadile. Kuid ringi
reisides need ununevad jälle. Tunnen, et olen natuke liiga kauaks siia jäänud
juba, kuid hetkel teen seda kõike Uus-Meremaa nimel. Koristaja karjääri jooksul olen ma pidanud korjama 3 korda okset, umbes 200 koni päevas ning hunnik klaasikilde. Kui asi mind väga öökima ei aja, siis elan selle
üle ning siiamaani pole piir veel vastu tulnud. Lisaks saan ma baaris oma töötajana õlut
odavamalt J
Brisbane bäkker on üks suuremaid, kus ma olnud olen.
Seega on siin palju inimesi ning mõtlesin nendest väikese ülevaate anda.
Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis suurema
osa ränduritest moodustavad sakslased ja prantslased. Siinses bäkkeris on päris
palju ka britte, iirlasi ning minu üllatuseks rootslasi. Minuga ühes toas on
hetkel 3 rootslast, sakslane, prantslane, iirlane. Varem oli ühe rootslase
asemel soomlane. Kõik peale minu on muide tüdrukud. Ütlen kohe ära, et
prantslastes olen pettunud. Teadsin ka varasemast ajast mõnda prantslast ning
siis jätsid nad küll hea mulje, kuid siin kahjuks mitte. Võib öelda, et pea
kõik prantslased suitsetavad ning jääb mulje, et koolis õpetatakse neile ainult
aktsendiga rääkima või siis üldse mitte. Igatahes on nendest raske aru saada
ning kahjuks oskavad nad väga vähe inglise keelt. Farmis olles sain aru, et
kõige paremad viilijad on, üllatus-üllatus – prantslased. Tänu vähesele inglise
keele oskusel hoiavad nad rohkem omaette ning suhtlevad peamiselt omavahel.
Enda kaitseks võin öelda, et ma pole ainus, kes nii arvab. Osades farmides
isegi püütakse prantslasi mitte tööle võtta ning Cairnsis olles küsis politsei
meie käest, et ega me prantslased ole (kui pargis napsitasime). Loomulikult ei
väida ma, et kõik prantslased sellised on, aga kahjuks on siin olles selline
mulje jäänud.
Nüüd pean ma kahjuks ette võtma britid. Tundub, et
siia on jõudnud natuke vähem taibukamad elanikud ühendkuningriigist. Üldiselt
meeldib mulle väga briti kultuur, ajalugu, monarhia, tavad, muusika ning
loomulikult jalgpall. Kuid paljud siinviibijad on lihtsalt lärmakad töllmokad.
Umbes sama kontingent nagu Tallinnas vanalinnas ringi liigub. Jällegi pean
ütlema, et loomulikult olen kohanud ka väga lahedaid britte, aga soovin, et
neid oleks märksa rohkem.
Tundub, et kõige mõnusamad inimesed siin on sakslased.
Ilmselt läheb mulle peale nende rahulikkus ning arusaamised asjadest. Eks oma
osa ole ka selles, et vast igas eestlases on natuke saksa verd. Sama võib öelda
ka Rootslasete kohta - rahulik põhjamaa rahvas. Selle rahulikkuse all ei mõtle
ma muidugi seda, et kõik koguaeg toas passivad, vaid et osatakse piiri pidada.
Üldiselt on suurem osa ränduritest Euroopast ja
Aasiast. Ilmselt seab viisa saamine omad piirid. Kuid ära on eksinud siia ka
mõned kanadalased ja brasiillased.
Sellel nädala tuli siia bäkkerisse juurde veel kaks
eestlast, nüüd on meid siin kokku juba 5, mis on suurim hulk eestlasi, kellega
koos olen olnud. Minu teisel Brisbane nädala tuli siia kaks noort eesti tüüpi.
Esimesed päevad oli neid natuke nukker vaadata. Raha polnud eriti, tööle ka
kohe ei saanud, aga Austraalia on kallis ning ilma tööta siin kaua olla ei saa.
Tegin neile õhtusöögi ka välja ning nad rääkisid, et pole ammu nii head toitu
saanud. Õnneks kaua ei pidanud nad käed rüpes passima ning nüüd on neil
piisavalt raha, et rahulikumalt tunda ning edasi liikuda. Hea meel selle üle, ei tasu siin olles kauaks ühte kohta jääda.
Räägin nüüd natuke enda toast. Nagu eelnevalt mainitud
sai, elan toas koos 5 tüdrukuga - 3 rootslannat, iirlanna, sakslanna. Varem oli
ka üks prantslanna ning 2 rootslanna asemel sakslanna ja soomlanna. Igatahes,
ei ole meeldiv sellise naisekarjaga koos elada. Mitte et ma vahepeal
seksuaalset orientatsiooni muunud oleks, aga tuba on nagu suur riidegarderoob.
Samuti ei osata arvestada teiste inimestega. Ilmselt on enamus nendest trammis
sündinud, sest ust hoitakse pidevalt lahti ning tuppa kostub lärm baarist. Iiri
tüdruk ei ole üldse kitsi oma deodorandi ja lõhnaõliga. Pärast nende kasutamist
on toast võimatu hingatavat õhku leida. Kergem oleks ennast lihtsalt puhtaks
pesta, aga see on ainult minu arvamus. Kuna mina pean kõige varem tööle
hakkama, kell 6 hommikul, siis lähen üldiselt ka kõige varem magama. Vahel see
õnnestub, vahel mitte. Üldiselt aga võib öelda, et polnud hullu midagi, vahel on vaja natuke vinguda lihtsalt. Enamus
aega oli ikkagi tore ning sai lahedaid tuttavaid juurde.
Garderoob |
Meie hosteli töötajatel oli võimalus käia tasuta
koaalapargis ning seda võimalust ei saanud loomulikult kasutamata jätta. Minu
toas ühel rootslannal oli samuti vaba päev ning otsustasimegi siis ära käia.
Selleks tuli ette võtta umbes 40 minutiline bussisõit. Kohale jõudes selgus, et
hostel oli unustanud meie andmed parki saata ning seega pidime ootama umbes
tund aega, et territooriumile siseneda. Võib öelda, et asjad liiguvad siin ikka
väga aeglaselt. Meie andmed tuli kohale saata faksiga – kes kurat enam faksi
kasutab??? Faks vist lõpuks kohale ei jõudnudki, aga telefoni teel saadi asjad
aetud lõpuks. Sissepääs tavainimestele maksis umbes 30 dollarit ning pilt koaalaga 16,
see kõik oli meile aga tasuta. Pargis olid kõik võimalikud Austraalia loomad –
koaalad, kängurud, emud, nokkloom, tasmaania kuradid, opossumid, vombatid ning
mingid linnud. Kahjuks osad loomad olid kadunud ning seega ei kohanud ma suurt
punast kängurud, kes peaks olema 2 meetri pikkune umbes. Samuti jäi nägemata
krokodill ning veel mõned loomad, kes päeval lihtsalt kuskil torus või urus
redutasid. Kuid pilti teha koaala ja püütoniga oli lahe. Lootsin küll, et
püüton on natuke suurem, kuid ka see uss ajas asja ära. Igatahes oli üks
tore vaheldus koristamisele.
Emu |
Nokkloom |
Tasmaania kuradid |
niisama ussiga |
Nüüd natuke Brisbane linnast ka. Linnas peaks elama
umbes 2 miljonit inimest ning see on suuruselt kolmas linn Austraalias. Minu
üllatuseks elavad enamus inimesed eramajadest ning seega ei jätta linn väga
suurt muljet. Muidugi on linna keskuses suured kõrghooned, aga üks korralik
Lasnamägi või Mustamägi on ikka puudu. Nagu Austraalia puhul ikka, siis vanu hooneid ja muud huvitavat siin eriti ei ole ning seega saab linnast 1-2
päevaga täieliku ülevaate.
Nagu enamus maailm, tähistas ka Austraalia jõule (üllatus-üllatus).
Kuid ausalt öeldes, siin mingit jõulutunnet pole. Kui väljas on ikka pidevalt
25 kraadi sooja ning käid ringi ainult lühikestes pükstes, siis on jõulutundest
asi väga kaugel. Baari pandi üles mingi plastmassist kuuse moodi asi ning linna
keskel oli ka mingi kuuse moodi asi. Minu üllatuseks tegi hostel oma
töötajatele suure kingipaki ning pakuti tasuta süüa ja juua. Töötajad tegid ka
üksteisele kingitusi. Tuli meelde keskkool, sest igaüks tõmbas korvist kellegi
nime, kellele kingi pidi tegema. Pean tunnistama, et väga palju ma selle
kingiga vaeva ei näinud. Läksin kohalikku poodi ning ostsin paki Raffaellot. Ise sain ma digitaalse võtmehoidja.
Kuna Austraalia kultuur on suuresti mõjutatud
Briti kultuurist, siis oli ka jõuluõhtu vastav. Rohkelt pidu ja alkoholi.
Järgmine hommik, kell 7 tööle minnes, oli ikka natuke raske ka. Kuid õnneks oli
mul tollel päeval abiks üks saksa tüdruk ning seega ei olnud nii keeruline ja töö sai kiiremini
tehtud.
Peale jõule tuli aastavahetus, millest ma eriti
rääkida ei tahaks. Võin nii palju öelda, et Austraalia odav vein on kurjast.
Jällegi pidin ma peale suurt pidupäeva tööl olema. Seekord ei lubanud boss hiljem
ka alustada, kuna eelmine kord ma talt selleks luba ei küsinud ning ta sai
teada sellest. Kuna 1. jaanuar oli minu viimane tööpäev, siis oli seekord mul
abiks üks saksa tüüp. Temast sai minu mantlipärija ning seega pidin talle ette
näitama, kus koristama peab. Õnneks oli ta 1. jaanuaril vägagi agar ning ma
kasutasin seda natuke ära – lasin tal natuke rohkem tööd teha enda eest.
1. jaanuaril käisin ma esimest ja viimast korda
Brisbanes klubis. Kuna kõik kiitsid ühte pubi-klubi moodi kohta, siis oli vajalik
see ikka üle vaadata. Minu toa tüdrukud on seal pidevad külalised ning läksin
siis nendega kaasa. Ise kutsusin ka kaks eesti kutti kaasa. Tundus, et
aastavahetus oli oma töö teinud ning koht oli üpriski tühi, võrreldes sellega,
mis seal tavaliselt olema pidi. Kuid koht iseenesest oli lahe, bänd mängis ning
inimesed tantsisid.
2. jaanuaril jätsin kõigiga hüvasti ja sõitsin edasi
Surfers Paradise…
Mõni teine saab sõjaväes koristamislimiidi täis. Tõsi, seal sai isegi natuke kauem magada ja ropsi ei pidanud koristama :D
ReplyDeleteSurfers Paradise tundub väga fotogeeniline koht olevat, kõrghooned otse rannal.
Mõnus jutt!
Laikk!
ReplyDeleteMa teksti ei ole vel jõudnud lugeda, a piltide kommentaariks niipalju, et Tasmaania kurat on eestikeeli kukkurkurat :) üks mu esimesi sõnu pärast "kokodii-d" :D
ReplyDeleteTerv,
Ku$ka
Priit - eks ta ole fotogeeniline küll, aga samas olen ma väga palju pildistamist harjutada saanud siin.
ReplyDeleteKuska - ma ütleks selle looma kohta hoopis suur rott :p
Tänks Maska
Kuule - see Hiinalinna pilt - seal on mingid kummitused peal? väravast vasakul? Ei mõista - oleks aegvõte, sisi oleks need tagumised tüübid ka ju udusemad? Oleks liikumise pealt tehtud pilt, oleks kogu pilt udune.
ReplyDeleteAm I missing something? (Peale teadmiste fotograafiast)
hea küsimus... ma ise ei pannud tähelegi.
ReplyDeletekuid ilmselt oli asi selles, et tegi pilti öise režiimiga ja siis oli pikem säriaeg. Tagumised tüübid liiguvad minu suunas ja seega ei ole nii udused. vähemalt ma arvan nii. kuid äkki hiinalinnas kummitab