Sayōnara Kununurra!

Olen veel viimast päeva Kununurras ning seega mõtlesin, et on aeg teha väike kokkuvõtte. Tuleb tunnistada, et tegelikult on loodus ikka vapustav siin. Ilmselt harjusin lõpuks selle kuumusega ära ning sain hakata Austraaliat nautima.

Kelly's knob

Kununurra

Võib vabalt öelda, et kolm on kohtu-seadus. Olles korjanud 2 tundi kõrvitsaid, 5 tundi mingeid imelikke taimi sain lõpuks töö, mida paljud kadestasid. Inglise keeles oli nimi Tile Sealer ehk eesti keeles võiks see olla (põranda)plaatide katja vms. Igatahes oli tööülesandeks katta paekiviplaadid vedelikuga, mis peaks plaate kaitsma igast kahjustuste eest. Võib öelda, et igasuguse füüsilise töö juures on väga oluline töökeskkond. Üldjuhul on kõik ülemused siin parajad orjapidajad, karjuvad koguaeg, võtavad isegi aega mõne töö juures jne. Segased ühesõnaga. Tuleb tunnistada, et minul on viimasel ajal ülemustega ikka väga vedanud. Raske on paremaid tahta, tervitused Margotile siinkohalJ.  

Töö nr.2 

Puuvill

Töökuulutus rippus meie motelli seinal ning kuna mul oli tööd vaja, siis helistasin kohe. Alguses polnud mul aimugi, mis tööd ma tegema hakkan. Samuti jäi segaseks telefonis kirjeldatu. Mõtlesin siis, et hullem ikka ei saa olla, kui kõrvitsate korjamine päikese käes. Kui olin kuulutuse peale ära helistanud ja kokkuleppele saanud, siis helistas meie motellist sinna ka üks sakslane, Steven, kes samuti ei taht farmitööd teha ning sai ka tööle sinna. Kuna ma varem siin tööd õieti teinud polnud, siis oli mul kombeks ärgata kella 12 ajal. Nüüd aga pidi ärkama kell 6, sest ülemus korjas meid peale 6.45. Esimene hommik polnud mingit probleemi ärkamisega, enne kella 6-te olid silmad lahti juba. Ilmselt oli ärevus sees ikkagi. Kuid hilisematel päevadel oli uni magus ning äratuskell lükkus edasi pidevalt. Hommikul kella 5-7ni on motellis kiire sebimine. Kõik teevad endale hommikusööki ning toitu päevaks kaasas. Tegin minagi mõned võileivad ning läksime Steveniga motelli ette musta Land Cruiserit ootama. Lõpuks saabus oodatud masin ning roolis oli umbes 50 aastane pisikest kasvu naine. Juba esimest kohtumisest sain aru, et tegemist on väga toreda inimesega. Töökoht asus umbes 20 minuti kaugusel Kununurrast. Jõudsime lõpuks kohale ning avanes vaade ühele ehitusplatsile. Nimelt ehitas see naine oma mehega ühte suurt puhkemaja moodi asja, mis tuleb igatahes ülimoodne ning väga kena. Majas oli vaja teha veel siseviimistlus ning välisfassaadi natuke. Kohapeal oli 3-4 austraallast, kes tegelesid ehitusega. Väga muhedad tüübid. Ülemus näitas meile tööülesande ette ning hakkasime siis tööga pihta. Algul arvasin, et seda teeme ainult mina ja saksa tüüp, kuid ülemus oli ise ka ninapidi juures ja aitas kaasa.

Esimene päev oli natuke raske, sest töö oli ikkagi väljas ning õues oli parajalt soe. Tuleb tunnistada, et pole füüsilist tööd ammu teinud, ka see vajas natuke harjumist. Kõige olulisem oli varjus püsida. Ümber maja oli terrass ning sinna peale ladusime plaadid mille peale läks kivikaitse. Plaate paigutasime vastavalt varjule. Nii kui mõni plaat oli juba päikese käes, siis boss ütles, et teeme selle lõpuni, kui jälle varjus on. Kui tavaliselt on farmis kell 9 umbes 15 minutiline „smoka“ ehk suitsupaus ning lõuna kella 12-13ni, mis ei lähe palgaarvestusse, siis meil oli kell 9 morning tea (hommikutee), mis kestis umbes pool tundi. Kell 12 oli lõuna, mis kestis umbes tund aega. Kõik läks tööaja sisse! Üldiselt puhkasime ikka tööajal ka, sest vett oli vaja juua jne. Võib julgelt öelda, et päevas läks umbes 6-7 liitrit vett ära. Igal lõunal pakkus ülemus meile mangosid ning teisel päeval andis kasti mangosid niisama kaasa ka. Neil oli kunagi Mango farm olnud, nüüd on paar puud enda enda jaoks alles ainult. Paar korda küpsetas isegi muffineid ja tegi võileibu! Väga mõnus oli igatahes. Esimesel tööpäeval anti meie kasutusse ka kõlarid, mida sai ühendada iPodiga, seega oli meil alati muusika olemas. Peamine põhjus, miks inimesed siin farmides töötavad on, et saada teise aasta viisa. Kokku peab töötama 88 päeva farmides, kalalaeval jne. Kui päevad täis, võib soovi korral ühe aasta veel saada töö ja puhke viisa, mida paljud ka teevad. Oma töö suhtes polnud ma kindel, kas see läheb sinna alla, eriti mind see veel ei huvitanud ka, sest vajasin lihtsalt tööd. Kui ülemus ütles, et saab viisapäevasid ka, siis oli eriti hea meel. Kõvasti parem töö, kui farmis, head töötingimused, hea ülemus, viisapäevad. Töö mida paljud siinolijatest oleks iga kell farmitöö vastu vahetanud. Kahjuks polnud rohkem töökäsi vaja ning minul ja Steven vedas vägagi. Maja, kus ehitus toimus, oli umbes 200 meetrit jõest eemal ning seal elasid krokodillid. Sellised, kes inimesi ka toiduks söövad. Kahjuks ei õnnestunud mul ühtegi näha.

Kuskil seal on krokodillid

Boss ja Steven

Seal jõe ääres töötades hakkasin lõpuks tajuma, kui lahedasse kohta ma sattunud olen ikkagi. Kõik need loomad, linnud, putukad, taimed – võimas! Hommikul tööle minnes hüppavad wallabied (väikesed kängurud) ringi. Puudel istuvad papagoid, paabulinnud ja veel igasugused linnud. Ümberringi kasvavad mangod, kookospuud, greibid, laimid, sidrunid jne. Iga päev avastad midagi uut ja huvitavat.

kivid

puu

konn

tapjasipelgad

seest tühjad kestad, ilmselt liblikad lendavad kuskil juba

Kuna siin läheb kella 12 ajal päris kuumaks juba, siis otsustasime, et hakkame tööga peale hommikul kell 5 ning lõpetame kuskil 15 ajal päeval. Hommikul saab siis rohkem tööd ära teha. Pealegi läheb kell 5 õhtul juba pimedaks ja seda päris järsku. Seda plaaditööd jätkus 6-ks päevaks. 7ndal päeva Steven enam tööle ei tuld ja seega läksin üksi. Tollel päeval pidin tegelema greibi- ja sidrunipuudega. Ülesandeks oli korjata ära noored võsud. Töö osutus keeruliseks tänu sipelgatele, kes pidevalt hammustasid ja päris kõvasti ikka. See töö võttis aega umbes 2 tundi ja seega olin pool 8 juba lõpetanud ning tagasi motellis. Tööd oleks võib olla isegi veel olnud, aga hakkas sadama ning siis ei saanud midagi teha. Ülemus tegi veel viimastel päevadel meile väikeseid tuure ning näitas lahedaid kohti. Kuna Steven oli sakslane, siis sain tema peal praktiseerida oma 10 sõna mida saksa keeles teadsin. Millegi pärast arvas ta, et ma räägin nagu Hitler. Ilmselt sellepärast, et vahepeal karjusin talle schnelle! (kiiresti) või siis halt! (stopp). Igatahes oli ta üks normaalne noor nolk, kellel on palju veel õppida, kuid nalja sai.

Aborigeenid

Peaks natuke rääkima ka aborigeenidest ehk siis põlisasukatest. Ütlen kohe ära, et nad ei meeldi mulle eriti ja on ikka ühed rumalad inimesed. Tavalise abo päev algab pohmakaga, siis veedetakse päev otsa puu all mölisedes, karjudes kuni kella 17ni. Alates kella 17-st saab osta kangemat alkot ja kõik suunduvad poodi käraka järgi. Võib öelda, et aussi valitsus on nad ikka täielikult ära rikkunud. Põhimõtteliselt ei pea abod midagi tegema. Riik maksab neile iga nädal 700 dollarit pereliikme kohta. Tavaliselt on peres ema, isa ja siis umbes 5 last, seega saavad nad pea 5000 dollarit nädalas. Kõigil neil on majad, maasturid jne. Järjekordne tore seadus on see, et igas ettevõttes peab olema vähemalt 10% abosid tööl. Probleem on aga selles, et abod on kirjas küll tööl, aga realselt keegi tööl ei käi. Palka peab sellegipoolest maksma neile. Isegi, kui mõni abo töötab natuke, siis peale palgapäeva võib kindel olla, et nad kohale ei ilmu. Kui keegi mõtleb, et ma siin liialdan, siis nii see kahjuks ei ole. Seda juttu räägivad kohalikud valged. Abod on siin nagu looduskaitse all. Umbes nädal aega tagasi pandi meie motelli ees põlema üks auto. Lõpplahendus oli see, et maha põles 3 autot, üks oli kolleeg Steveni oma. Saadi siis teada, et süütajad olid ühed abo lapsed, need võeti pooleks päevaks kinni ja siis lasti vabaks. Mitte midagi ei saanud teha neile ega perele. Autoomanikud aga jäid lihtsalt kõigest ilma. Kolmapäeviti on karaoke õhtu ning loomulikult läksime ka meie sinna. Kõige jubedam lauluhääl on, üllatus-üllatus, abodel! Nii kui nad suu lahti tegid, tuli sealt üks jubedamaid helisid. Muidu oli tavaline karaokeõhtu; joodi, vaadati jalkat, kakeldi. Teel tagasi motelli, möödusime oma 10 liikmelise kambaga mõningatest abo lastest. Neid oli umbes 4 ja vanuses 13 äkki. Igatahes hakkas sealt tulema igasuguseid roppusi. Uskumatu lihtsalt! Keegi midagi teha muidugi ei julgenud, sest abod võlgu ei jää. Ühele võid küll kerepeale anda, aga siis tulevad kambaga ja hea kui eluga pääsed. Äkki viimasel päeval julgen nendest pilti ka teha, enne minekut. Muidu äkki panevad siin kõik põlema. Rikutud inimesed…

Nüüd võib isegi öelda, et hakkan natuke igatsema Kununurrat. Seda imelist troopilist loodust, ülilahedaid inimesi meie motellis. Sain palju sõpru juurde siin ja nii mõnegagi saame aastavahetusel Sydneys kokku. Awesome!!! Kuid Kununurra jääb varsti tühjaks, inimesed lahkuvad hooaja lõppedes. Siin sajab peaaegu iga päev ning seega pole ka farmides tööd.

Varsti annab mu läpaka laadija ka otsad ning siis ma ilmselt mõnda aega kirjutada ei saa. Tellisin eBay-st küll uue, aga kahjuks ei jõudnud see õigeks ajaks kohale. Olge kõik mõnusad!