5500 km-i hiljem ehk idaranniku avastamine

Loodetavasti pole mind veel maha kantud ja loobutud mu blogi jälgimisest. Seega lootuses, et inimesed ikka seda ootavad ja loevad, teen üle pika aja ühe loodetavasti sisutiheda postituse.

Enda kaitseks tooks kõigepealt välja mõned blogipausi põhjused. Austraalia on suur, läpaka laadija streigib endiselt ning mis kõige olulisem – liiga põnev on endal olnud!

Alustaks 2. novembrist. See oli minu, Taneli ja Viljari viimane õhtu Kununurras ning loomulikult toimus korralik ärasaatmise pidu. Alustuseks oli kohalikus baaris karaoke, seejärel backpackeris (elamiskohas) afterparty ning lõpuks öine suplus basseinis.

Kuna Austraalias on soovitatav sõita ainult päevavalges, siis oli vaja varakult teele asuda. Loomulikult, kui sul juhtub olema suur džiip, rekka, buss vms, siis võid sõita ükskõik mis ajal. Meie juhil, kelleks oli üks saksa tüüp, oli korralikult päevi näinud linnamaasturi moodi asi. Jõudu sellel masinal suurt polnud ja esines ka pisemaid viperusi, aga asja ajas ära. Põhjus, miks ainult päeval sõita saab on loomades. Siinsed loomad on natuke lollakamad, kui Euroopas. Kõige hullemad on muidugi kängurud, sest neid on siin ka kõige rohkem. Kuid rumalusi esineb ka vombatite, lehmade, pullide jne seas. Kohe, kui pimedaks läheb, hakkavad loomad valgust taga ajama ning kõige parem koht selleks on maantee loomulikult. Teine põhjus pidi olema ka kondentsis, mis teele koguneb. Juba hämardudes on näha tihedamat liikumist teeäärsetel.

Viimase hommiku juurde tagasi tulles siiski veel. Loomulikult läks pidutsemine pikale ning magamiseks jäi aega ainult 1-2 tundi. Õnneks läks meie autojuht ikka varem magama. Kuna ees seisis ligikaudu 10ne tunnine sõit, siis oli meil aega autos magada küll. Lahkusime Kununurrast hommikul 7 paiku, sest õhtul 5-6 läheb juba pimedaks. Sõidust enesest suurt midagi kirjutada pole. Meeletult palju tühja maad. Minu jaoks oli siiski huvitavam sõit, kui teiste jaoks, sest nemad olid korra seda teed sõitnud juba. Sõitsime läbi Katherinist, kus sai mäkis käidud. Vahetult enne Darwinit läks hämaraks ning üks hull känguru jõudis ka meie auto eest läbi hüpata. Õnneks jäid kõik terveks.

Darwin

Darwinis veetsime kokku kaks ööd. Lühidalt võib Darwini kohta öelda kena aga igav. Ilmselt, kui oled meeletu peoloom, siis võid vastupidist väita. Tundub, et Darwinis polegi muud teha, kui pidutseda. Teisel päeval tegime Taneliga Darwinile tiiru peale nii 2-3 tunniga. Paar 2. ilmasõja aegset asja, mõned hooned ning seega oligi Darwiniga ühel pool.

Kahur Darwinis

Põhjaterritooriumi valitsuse hoone

Kuna meil oli vaja saada kuidagi odavalt, mugavalt ja ilma suuremate piiranguteta idarannikule, siis tegi Tanel natuke internetis otsimist. Ta leidis, et rendiautofirmad pakuvad võimalust nende sõidukeid tagasi viia algupärasesse linna. Seega saime enda valdusesse ühe karavanbussi – Toyota Hiace. Põhiline oli toimetada buss 6 päevaga Darwinist Cairnsi, mis on umbes 2800 km-i. Meil oli võimalus kasutada 3400 km-i ning maksti kinni veel ka osa kütust. Bussis olid köök ja voodi kahele inimesele.

Päeval, kui Darwinist lahkusime, sain teada, et minu tellitud uus läpaka laadija jõudis Kununurrasse ning seega tuli välja mõelda, kuhu see nüüd edasi saata. Ei hakanud suurt riski võtma ning palusin neil selle edasi Bundabergi saata, kus oli mõte hiljem  pikemalt peatuda ja tööd teha.

Litchfield National Park

5ndal novembril saime oma bussi kätte ning kohe me ka Darwinist lahkusime. Plaan oli minna Litchfieldi rahvusparki, kuna see jäi suhteliselt tee peale.

Tuleb tunnistada, et otsus oli väga õige. Mitmed kosed, džungel ümberringi, loomad, linnud jne. Vapustavad vaated ...

Termiitide pesa

Mingi ämblik

Hommikul olid need tegelased bussi ümber

Litchfieldi parki jäime ka üheks ööks, sest väljas oli juba pime ning igast loomad luusisid ringi. Hommikul, kui karvanpargis ärkasime, olid kängurud meie bussi ümber piiranud. Panime oma asjad kokku ning hakkasime liikuma edasi. Vahepeal tuli veel üks kosk, aga see oli väike. Jõudsime jälle Katherini, käisime kohalikuks tiigis vedelemas ning jällegi mäkis kahjuks.

Sellega sai kokku 3300 km-i läbitud.

Enam meil vaatamisväärsusi ette ei tulnud. Ainsad korrad, millal peatusime olid; tanklad, öömajad või söögipaus. Ei saa öelda, et tee just väga igav oli, vähemalt minu jaoks. Sõitsime läbi preeria, kõrbe, džungli, savanni – maastik vaheldus ikka päris mitu korda. Kuid need lõputult pikad sirged, kus seda lõppu ei tule ja ei tule…

Queensland

Kahjuks nägime ka palju tuld metsas

Lõpuks, kui jõudsime Queenslandi osariik, oli meil väga hea meel. Kui Põhjaterritooriumil seda rahvusparki poleks olnud, siis poleks seal ikka mitte kui midagi teha.

Nii palju veel nendest roadkillidest ehk maanteesurmadest. Kui keegi arvab, et Eestis on palju rebase, kitse või mõne muu laipu tee ääres, siis see pole midagi. Hommikuti maanteel sõites, on kängurulaipu kümnetes ikka. Vahel on mõned lehmad, veised jne, sest nende pidamine käib kuidagi eriskummaliselt. Metsavahel lihtsalt passivad lehmad ja vahepeal jalutavad tee peale.

Queensland

Esimese öö Queenslandis veetsime Mount Isas. See umbes 20000 elanikuga linn asub mägede vahel ning on täis kaevandusi.

Mount Isa

Peale Mt. Isas veedetud ööd hakkasime liikuma ikka ligemale ja ligemale Vaiksele Ookeanile. Õhtuks jõudsime Townsville’i, mis kahjuks erilist muljet ei jätnud. Sõitsime linna sisse, jalutasime oma 30 minutit ja tegime minekut. Ilmselt sellest piisas. 

Townsville

Kuna väljas oli juba suhteliselt pime ning meil polnud veel täpselt aimu, kus võiks järgmine ööbimiskoht olla, tekkis meil väike ärevus. Õnneks Townsville’ist välja sõites juhtusime ühe rekka taha ning nii sõitsime rekka tuules oma 90 km-i kuni järgmise ööbimiskohani, mis oli täis Cane Toade ehk siis vastik võõrkonna liik. Selle konna mürk tapab paeaegu kõik ära, on nähtud krokodille, kes on selle kätte ära surnud. Vastikud elukad, need üldjuhul lüüakse lihtsalt maha.

Road Train ehk Maantee rong. Kuni 54 meetri pikkused

Poolel eel Townsville ja Cairnsi vahel asus Asutraalia kõrgeim juga – 268m. Algul mõtlesime, et kas on ikka mõtet sinna sõita, aga kohale jõudes oli hea meel, et sõit sai ette võetud. Tagasiteel uurisime veel sisaliku. Kõigepealt ei pannud teda teel tähele ning sõitsime üle. Õnneks jäi loom ellu ning vahtis veel tükk aega tee peal, ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks sai tal meist ikkagi siiber ja jooksis kahel jalal minema, mida oli väga koomiline vaadata.

Aussi kõrgeim juga

 Kuna olen laisk ja natuke väsinud, siis hetkel jätan ookeani äärsed seiklused hilisemaks. Loodan need homme kirja panna ja siis juba avaldada koos piltidega. Keda huvitab, siis kaameraks on mul Canon Ixus 220 HS.