5500 km-i hiljem ehk ida-ranniku avastamine, osa 2

Jätkan nüüd sealt, kus eile pooleli jäin. Sõit Townsvillest Cairnsi. Mida lähemale Cairnsile, seda ilusamaks läks loodus. Rohkem mägesid, rohkem vihmametsasid. Nüüd hakkasin aru saama miks Austraaliat roheliseks mandriks kutsutakse.

Teel Cairnsi

Kuna meil oli veel üks päev aega oma bussiga ringi kärutada, siis otsustasime Cairnsis mööda panna ning võtsime suuna sellisesse kohta nagu Kuranda. Sõber Maska soovitas küll minna Wangasse, kuid see jäi liiga kaugeks. Oleksime oma lubatud kilomeetrite limiidi ületanud. Kuranda tunnuslause on „Linn keset vihmametsa“, mida ta ka oli. Läksime siis kohaliku infopunkti, kus üks agar tädi meile hunniku igasuguseid voldikuid ja kaarte andis. Häbi küll tunnistada, aga enamus sellest hunnikust lendas kohe prügikasti, kuid oli ka asjaliku infot. Saime teada, et kõigest mõne kilomeetri kaugusel asub Austraalia veerohkeim juga. Kohale jõudes pidime natuke pettuma. Kahjuks on just kuiv hooaeg lõppemas ning igasugused jõed ja järved suhteliselt kuivad. Kuid ikkagi oli tore läbi džungli jalutada ja midagi ilusat näha.

Teel Kurundasse oli selline tüüp

Kõige suurema veehulgaga kosk, kahjuks mitte praegu

Vaade Cairnsile

Peale Kurandat oli aeg hakata otsima ööbimiskohta. Ennem mõtlesime Cairnsis poes läbi käia ning otsida mingit infot ööbimiskohtade kohta. Poes käidud, leidsime mingi sildi, mis näitas puhkekoha poole. Võtsime siis suuna sinna. Vahepeal tuli paar ristmiku ja kuna muid märke polnud, siis loogika ütles, et tuleb otse minna. Lühidalt kokkuvõttes eksisime ära ehk siis ei leidnud seda kohta ülesse. Otsustasime linnast välja sõita rohkem ning ühest tanklast küsida ööbimise kohta. Sealt öeldi, et varsti tuleb üks puhkekoht, kuid pole kindel, kas seal ka ööbida tohib. Sõitsime siis sinna ning kuna mingit keelavat märki polnud, siis sellest meile piisas. See puhkeala oli ühe pargi ääres, kus inimesed käisid söömas ja niisama istumas, tundus vähe kahtlane. Igatahes oli meil pudel kvaliteet-veini ja kopp ees sõitmisest, seega jäime kindlalt sinna. Öösel saime teada, et seal siiski ööbida ei tohi. Paar korda käis politsei meid ähvardamas, kuid kuna me olime juba veini joonud väheke, siis polnud plaaniski kuskile sõita. Lõpuks tüütas politsei meid ära ning tuli neid lihtsalt ignoreerida, tõmbasime bussile kardinad ette. Ilmselt oli neil lihtsalt igav, sest midagi nad meile ei teinud lõpuks. Meil oli kindel plaan minna välja selle peale, et keelavat märki polnud. Osades kohtades olid märgid kohe väljas, et ööbida ei tohi, kuid seal polnud midagi. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Meie saime välja magada ja politsei ka natuke igavust peletada. Hommikul ärgates oli kuidagi tuttav pilt, ainult et kängurude asemel olid tervisejooksjad. Panime bussile viimast korda hääled sisse ja sõitsime rendikeskusesse, kus buss lõpuks olema pidi. Õnneks oli bussiga kõik korras ja Tanel sai tagasi 1000 dollarit, mis läks tagatiseks.

Reis jätkus nüüd jala. Leidsime ookeani ääres ühe odava öömaja ning puhkasime päeva, et järgmine päev värsked olla. Cairns on üks lahe koht, käib ööelu, palju teha, ümberringi ilus loodus. Järgmisel päeval tegime linna keskusele tiiru peale. Juhtusime ka ühte muuseumi, millest sai üks veider kogemus. Nimelt oli seal muuseumis üks vanamees, nii 70 umbes. Jutt vanal jooksis ning teadis palju asjadest, aga olid juures ka mõned veidrused. Võttis ta siis lahti ühe kaustiku, kus olid pidid püütonitest. Hakkas rääkima, et siin on püüton just koera ära söönud, siin kassi, siin kana jne ning peale iga looma nimetamist tegi ta ka selle häält. See polnud veel kõik. Lisaks häältele, meeldis talle ka inimeste näppimine. Jäi väheks lihtsalt öelda, et kuhu mingi looma rünnata võiks või kuidas abode oda visata, kõik tuli puust ja punaseks teha. Ühesõnaga tundus vana natuke veider. Muuseumisse sisenedes vaatasime, et umbes 10-15 minutiga peaks tiiru peale tegema, sest ajalugu ju siin eriti pole. Vanamees suutis meid aga kinni hoida üle tunni. Lõpuks saime sealt minema ning jätkasime oma tiiru linnas. Hiljem panime endale kinni ka reisi suurele korallrahule koos sukeldumiskursusega ning käisime kinos.

puu Cairnsis

veider vanamees

hai lõuad

Cairns

Linnavalitsus ja raamatukogu 

Õhtuti oli meil kombeks minna alati ühte pubisse. Seal saime 5 dollariga prae ja õlle. Peale sööki tuli tavaliselt happy-hour, mis tähendas, et sai veel odavat õlut. Esimesel päeval kohtusime seal järjekorras ühe saksa tüübiga, kellega saime ka järgnevatel õhtutel pubis kokku.

Pubi

Saabus oodatud päev. Oli aeg minna korallrahule sukelduma. Väljasõit ookeanile oli kell 7. Olime siis hommikul platsis, asjad korda aetud istusime paati ja sõit algas. Sellest tuli mu elu kõige jubedam veesõit ja ilmselt ma polnud ainus. Võib öelda, et ligi kolmveerand reisijatest jäid merehaigeteks. Loksutas päris kõvast ning nii mõnigi kasutas laevas olevaid paberkotte. Ka minul tekis mõte, et peaks seda äkki kasutama, kuid pidasin vastu ja jõudsin elusalt kohale. Korallrahul jagati inimesed gruppidesse ja mindi 4 liikmeliste gruppidena sukelduma. Samal ajal said teised snorgeldada. Lõpuks tuli minu ja Taneli kord minna sukelduma. Raske varustus selga aetud, astusime vette. Tuli pidada meeles, et kõige tähtsam on pidevalt hingata. Algus oli ikka väga raske. Harjuda mõttega, et nina ei saa kasuta ja hingata tuleb ainult suuga. Lisaks oli tunne, et õhku on vähe. Hirmutas ikka ära küll! Lõpuks hakkasin asjaga harjuma ning püsisin vee all. Hakkasime siis instruktoriga sügavamale laskuma. Andis kohe tunda, kuidas vesi muutub väga raskeks ning kõrvad lukku lähevad. Tuli paar korda ninast kinni võtta ning puhkuda, et kõrvad tasakaalustuksid. Põhja jõudes ning seal vähe ringi vaadates hakkas asi aina rohkem meeldima. Hirm oli üle läinud, kõrvad enam-vähem korras, sai asja nautima hakata. Päris nii värviline asi ei paistnud, kui telekas mõni korda näinud olen, kuid lahe ikkagi. Vee all olime umbes 30 minutit ning kuskil 10 meetri sügavusel. Kogemus oli super! Mõnda aega oli natuke halb veel olla, kuid peale mõningast snorgeldamist läks asi paremaks. Tuleb tunnistada snorgeldamisega nägi korallrahu paremini, ilmselt seepärast, et siis paistis rohkem päikest ja korallid olid veepinnale ligemal. Laevas pakuti veel sööki, mis minu arvates ei kõlvanud kuskile.

Järgmine punt läks ujuma

Suur Korallrahu, need laigud seal on korallid

Merikilpkonn

Sellise laevaga käisime sukeldumas

Kahjuks polnud mu kaamera veekindel ning seega ei saanud veealuseid pilte teha. Kilpkonn kes pildil on, tuli liiga hilja veepeale ning temaga koos ujuda ei saanud seekorda.

Cairnsis kohtusime veel lahedate inimestega, kellega sai ookeani ääres grillida ja pubides õlut juua, maitsesin ära ka känguruliha, mis oli üllatavalt hea. Lõpuks oli aeg siiski edasi liikuda.

BBQ

Järgmine sihtkoht oli Airlie Beach ning seal läheduses olevad Whitsunday saared. Ostsime Creyhound bussipiletid Cairns – Sydney suunaga, mis kestavad 3 kuud ning sellel ajal võis maha ja peale hüpata igas linnas, mis jäi tee peale. Teekond Airlie Beachi kestis umbes 10 tundi ning sõit toimus öösel. Bussipeale läksime otse baarist, sest loomulikult oli vaja veel uute sõpradega hüvasti jätta ning tuli kindlustada, et bussis jääks võimalikult ruttu magama.

Lõpuks jõudsime Airlie Beachile. Otsisime jälle kõige odavama koha kus ööbida ning siis tegime linnas väikese tiiru. Plaan oli minna kindlasti Whitsunday saartele, seega oli vaja mingit paadireisi sinna. Kõik soovitasid võtta 2-3 päevaseid reisi, kuid kuna Cairnsis sai piisavalt loksuda, siis me seda eriti ei tahtnud. Pealegi olid nende hinnad kuskil 300 dollarit. Võtsime ühepäevase reisi, mis maksis 130 dollarit. Juba ette võin öelda, et see oli parim päev Austraalias siiamaani! Ööbimiskohas saime jällegi mõned tuttavad juurde, kellega õhtul baaris aega sai veedetud.

Airlie Beach

Papagoid puu otsas

Parim päev algas hommikul bussi oodates, mis meid sadamakaile sõidutas. Vastas oli meil meeskond, kes kontrollis pileteid, pakkus kohvi jne. Kummiülikondi jagas umbes 45 aastane eksootilise välimusega mees, ilmselt oli Brasiiliast. Oli kohe näha, et palju rännanud ja näinud mees ning ilmselt suuremat sorti gigalo. Igatahes ei jätnud ta võimalust naistele silma teha, laule laulda, meelitada kalasid veest välja jne. Väga lahe tüüp oli.

Lõpuks oli aeg minna paati. Paadid olid suuret sorti kummipaadid võimsate mootoritega, kokku kuskil 500 hobujõudu. Ning siis algaski reis paradiisi! Juba alguses köeti kõik mõnusalt üles, pandi hea muusika mängima ning paat võttis mõnusa kiiruse sisse, merehaigusest pold haisugi. Saabus esimene snorgeldamise koht. Kõik panid maskid ette ning hüppasid vette. Korallid olid veel värvilisemad ja kalad veel kirjumad, kui Cairnsi ligidal. Vot see oli nagu filmis juba. Kõike seda kirjeldada on keeruline ning seda peaks ikka ise nägema. Võib öelda, et asja naelaks oli merikilpkonn. Järsku karjus üks meeskonna liige paadist, et merikilpkonn on nähtaval. Minul ja Tanelil vedas, sest olime just kõige lähemal. Kiirelt sai sinna ujutud ning õnneks oli kilpkonn veel täitsa kohal. Tavaliselt käivad nad veepinnal ainult õhku hingamas ja siis sukelduvad sügavamale tagasi, kuid see loom jäi kauemaks pinnaligidale ning ujus seal edasi. Meie muidugi ujusime temaga kaasa mõnda aega, mis oli väga lahe. Sai katsuda kilpi ka!

Edasi suundusime järgmisesse kohta sorgeldama, kus oli veel rohkem ja suuremaid kalu. Tanel ütles, et nägi sinna sõites ka delfiini, kuid mina seda kahjuks ei näinud. Tuunikalade hüppamist vees oli küll näha, mis tähendas, et ilmselt keegi hai või delfiin on ligidal.

Peale snorgeldamist läksime Whitsunday kõige suuremale saarele ning tegime väikese rännaku sealses džunglis. Öeldi, et seal peaks palju usse ja muid elukaid olema, kuid kahjuks ei näinud midagi. Peale rännakut jõudsimegi paradiisiranda, kus toimus rannal mõnus lõunasöök. Meie kohal tiirles ühel hetkel üks valgepea kotkas. Seda märkas meie giidist showmees ning kohe hakkas kanakintsu õhku viskama. Oli parajalt tegemist, et see kotkani jõuaks, sest vahepeal olid terve hunnik kajakaid. Need aga õnneks olid piisavalt lollid ning valisid vale kõrguse. Kotkas aga sööstis taevast alla ning püüdis kana kinni. Lahe vaatepilt oli. Peale lõunat oli meile aega umbes üks tund, et rannas ringi kolada, pilte teha ning kohalik veeloomadega tutvust teha, kelleks olid väikesed haid ja raid., kes üsnad arad olid ja plehku panid.

Mina ja Tanel niisama

 

Sellise paadiga sai sõidetud

Paadisõit muutis soengut

Raikala

Kui aeg rannas täis sai, oli aeg mandri poole asuda. Istusime kõik paati ning 50 minutiline sõit algas. Hea muusika pandi jälle mängima ning paat kogus kiiresti kiirust. Vahetult enne mandrile jõudmist võttis paadijuht korraks hoo maha ning ütles kõigile, et nüüd võiksid kõik korralikult kinni hoida, näitan mis see paat tegelikult teha suudab. A-rühma tunnusmuusika läks peale ning peale seda järgnes korralik kiirendus, kiirus võis olla kuskil 90 km/h. Mõned kiired pöörded ning lõpus üks väga hull pööre, mille käigus mootorid välja surid. Seda kõike peab lihtsalt ise kogema, raske on kirjeldada. Kõik kelle on võimalus, kasutage seda reisimiseks! Tööd jõuab terve elu teha.

Peale sellist emotsiooni laksu oli aeg sööma minna ning hiljem mõned õlled teha. Samal õhtul lahkusimegi Airlie Beachilt. Seisis ees 11 tunnine bussisõit Bundabergi. Alustuseks jäi buss tund aega hiljaks ning sõidu ajal tundus, et bussijuhil on juba uni. Õnneks poolel teel vahetati juhti ning jõudsime lõunaks Bundabergi, mis pole suurem asi koht ja seega pole siin midagi rääkida eriti. Igatehas sain ma siin oma läpaka laadija kätte ning liigume homme siit juba edasi. 

Viimane moeRöögatus - Movember

Arvutasin kokku, et nüüdseks on läbitud umbes 5500 km-i, ilmselt on see alles veerand maast.