You are not the first and you're not gonna be the last one

Olen Kununurras juba mõned päevad veetnud, kui matemaatika ja kalendritundmine alt ei vea, siis oma 6 päeva. Tuleb tunnistad, et enamus päevad on veedetud mitte midagi tehes. Samas, mis sa selle 40 kraadise kuumusega ikka teed. Hakkan juba enam-vähem harjuma selle kuumusega. Isegi meie magamistuba tundub aegajalt jahe (konditsioneer töötab 24/7 ja umbes 24 kraadi peal). Seltskond siin backbackeris (seljakotirändurite majutuskoht) on ikka väga kirju. Toas, kus mina ja Tanel magame, on peale meie veel jaapanlased, prantslased ja üks sakslane. Paar päeva tagasi oli meiega ka üks aussi, kuid temal sai sellest kuumusest kõrini ning ta rändas edasi. Võib öelda, et Aasia riigid on tugevasti esindatud. Peale jaapanlaste on siin veel, korealanna, filipiinlane, Taist mõned ja osade päritolu ma ei teagi. Väikseid pilusilmseid inimesi jookseb siin igatahes ringi palju. Aussi asemele tuli meie tuppa üks prantslane, kes on ikka väga omamoodi (hea mõttes). Tal on koguaeg kerge muie näol, mitte et naerda teiste üle, aga ta vist ongi koguaeg rõõmus. Isegi magades on tal naeratus näol. Vahel tundub see natuke kriipi, aga ilmselt pole tal hingel ühtegi pattu ning seetõttu saab nõnda rahulik olla. Nagu sellest veel vähe, ta näeb välja nagu jeesus J. Üks teine prantslane meie toast on sõltuvuses deodorandist. Tal ei ole mitte higipulk vaid sprei, mida ta kohe üldse ei häbene kasutada ja ikka ohtralt. Paar minutit peale selle kasutamist on toas natuke raske hingata. Üldiselt on inimesed siin aru saanud, et isegi niisama istudes hakkad suhteliselt kiirelt higistama ning ei vaevu end sellise asjaga, nagu higipulk, vaevamagi.

Kununurra

Ühikas x4

Nagu nii mõnigi juba teab, siis Kununurra on selline mõnus pommiauk. Teha pole siin suurt midagi ning ainsad, kes päeval väljas redutavad, on aborigeenid. Seega võtsin nõuks lõpuks töö otsimisega tegelema hakata. Ütleme nii, et hetkel on töölisi vägagi vaja ning töö leidmisega ei läinud mul kaua aega. Neljapäeval panin oma nime jobshop’i (tööpoodi) kirja ning juba reede viidi farmi tööle.

Geko - uus lemmikloom

Seal on mõnus

Hell yea!

Nüüd tuleb minu jaoks natuke piinlik hetk, aga parem on ikkagi sellest rääkida. Jobshopist teatati mulle, et saan samasse kohta tööle, kus Tanelgi on. Selle üle oli mul ainult hea meel. Tööpäev hakkab siin tavaliselt kell 6 hommikul ja lõppeb 16-17 ajal. Mina jõudsin farmi kuskil 9 ajal ning hakkasin siis, nagu teised juba eest tegid, kõrvitsaid maast korjama. Algul vaatasin, et vast ei olegi väga hull. Mõtlesin, et kui päike väge kõrvetama hakkab, siis määrin mingit kreemi peale ja kõik on korras. Kahjuks ei jõudnudki asi mingi kreemi määrimiseni või üldsegi millegini. Olles töötanud vaevalt 2 tundi, tundsin, kuidas pilt hakkab eest ära kiskuma ning jõudu jääb järjest vähemaks. Isegi kõige väiksemad kõrvitsad tundusid rasked juba. Kuna vao lõpp paistis, siis mõtlesin, et pingutan selle lõpuni ära ikkagi. Lõpus saab ohtralt vett juua ja vast hakkab parem. Saabus siis kauaoodatud vao lõpp ning asusin koheselt veekanistri kallale. Tundsin juba, kuidas kõht on eelmisest joomisest vett täis ning juurde küll ei mahtunud midagi. Kallasin siis ka mütsi mõnusalt jahedat vett ning panin selle koos veega pähe. Tollel hetkel oli juba normaalsem olla. Istusime kõik rõõmsalt traktori peale ning kimasime vao algusesse tagasi. Selle sõidu ajal käis minust läbi rida külmavärinaid ning kohale jõudes hakkas jälle hirmus kuum. Mõtlesin, et see asi ei saa normaalne olla ning kõrvitsakorjamine ei ole tervisega riskimist väärt. Ütlesin siis meie kamba bossile, et mulle aitab. Õnneks oli tüüp mõistlik ja ütles, et saab täiesti aru. Mõni päev tagasi oli neil keegi seal korjamas olnud, kes lõpetas haiglas ja pärast ei mäletanud oma nimegi mõnda aega. See tüüp lihtsalt ei rääkinud midagi ja kukkus kokku lõpuks. Pidin siis mõnda aega ootama, kuni lõuna läbi sai, sest siis pidi farmi omanik mu tagasi linna viima. Muidugi oli mul enesetunne halb, nii füüsiliselt, kui vaimselt. Vabandasin omaniku ees ka veel, et raiskasin tema aega jne. Siis ütles ta mulle „You are not the first and you're not gonna be the last one“ ehk siis, sa ei ole esimene ega jää ka viimaseks. Farmeritel on hetkel ikka suhteliselt keeruline, saak on kohe valmis ning vaja ära korjata, aga pole töölisi. Inimesi jääb siinkandis aga aina vähemaks kuumuse ja niiskuse tõttu.

Vaade Kununurrale

Sõbralik juhend WC-s

Kuna siinkandis on plaan olla ainult 2-3 nädalat, siis ei hakka ma enam farmitööga jamama. Kuna ilmselgelt pole ma hetkel selleks suuteline. Suur respekt nende ees, kes sellega toime tulevad päevad läbi, aga mina oma tervisega riskima ei hakka. Päris tühja ma ka kindlasti ei kavatse passida. Ning juba pühapäeval mõtlesin, et hakkan tööotsimisega tegelema. Algul oli plaan oodata esmaspäevani, sest jobshop ja kõik muu on nädalavahetusel siiski kinni. Tanel aga rääkis, et kuna on hooaja lõpp, siis otsitakse töötajaid ikkagi igapäevaselt. Eelnevalt oli ta tulnud Cole’si kaubamajast tagasi ühe telefoni numbriga ning arvas, et see võiks mulle huvi pakkuda. Leppisin siis esmaspäevaks töövestluse aja kokku. Siinkohal ei hakka pikalt jahuma, sinna tööle ma ei saanud. Töökohale otsiti inimest pikemaks ajaks, aga mina oleks 2-3 nädala pärast minema pannud juba.

Tänane päev siiski päris raisku pole läinud, sai käia ühe mäe otsas ronimas. Rännak kestis oma 1-2 tundi. Ja endiselt on väljas 40 kraadi ning nüüd on aeg basseini minna…