Tallinn - London - Kuala Lumpur - Bali

Otsustasin ka siis, et hakkan blogi pidama. Eks näis mis sellest välja tuleb ja kui tihedalt viitsin sissekandeid teha.

Hetkel olen Balil ja asun hotellis oma voodis, kell on kohaliku aja järgi 1.30. Ilmselt peaks ammuilma juba magama, sest viimase 36 tunni jooksul pole seda teha eriti saanud, kuid mõtlesin, et peaks värsked mõtted kirja panema. Alustame siiski Eestist. Oma suureks üllatuseks sattusin ühte lennukisse perekond Sõnajalgadega. Tundub, et isiklik helikopter on oma jälje jätnud, sest ega muidu sõidaks selline prominentne perekond Easyjetiga. Võimalik, et teen neile ülekohut ja lihtsalt mõni teine aeg neile ei sobinud, aga naljakas ikkagi. Enamus aega Lononisse sõites veetis vähemalt üks pereliige vahekäigus tähtsalt kellegagi juttu ajades ja üks naisliige lõi vähemalt 2 korda pea vastu käsipagasihoidlat ära. Olgu veel öeldud, et peale igat lendu pidin ma oma pagasi välja võtma ning siis uuesti check-in’i tegema!!!

Londonis ootasin oma 4 tundi ning siis asusingi oma seni pikimale lennureisile, mis kestis umbes 12,5 tundi. Tuleb tunnistada, et istekohaga, kui sellisega, mul ikka vedas. Sain sellisesse ritta, kus oli ainult kaks istet ning veel akna äärde ka. Seega olen rahul, et ei maksnud mõttetult 2 või 3€ netis istmekoha bronni eest. Kuid naljakaks osutus minu reisikaaslane. Välimuselt oleks võinud arvata, et tegemist on Chakie Chani emaga, selline väiksemat kasvu aasia naine. Ei hakka spekuleerima tema tegeliku päritolu üle. Kuid mida reis edasi, seda imelikumalt hakkas ema Chan käituma. Kõigepealt vaatasin, et ilmselt on tegemist usklikuga, sest mammi võttis välja oma Piibli ja hakkas seda lugema. Siis oli tal olemas mingi abileht, tundus ka piibliga seotud olevat, kus mammi hakkas igasuguseid jooni alla sõnadele tõmbama. Vaatasin, et eks ta teeb mingeid märkmeid lihtsalt. Kuid mingi aja möödudes hakkas ta väga äkiliselt käega vehkima nagu mingil riitusel vms. Võib julgelt öelda, et see piibli värk kestis umbes 50% reisist. Luges kõigepealt, siis tõmbas jooni ja hakkas käega vehkima.

Air Asial on ka kummaline söögijagamise poliitika. Suhteliselt reisi alguses antakse toiduports kätte ehk siis paar tundi peale õhkutõusmist ning siis nälgi ülejäänud 10 tundi. Sõit sujus üldjoontes väga rahulikult ning toolid olid ka mugavad, kuid und siiski eriti ei tulnud.

Lõpuks saabus kauaoodatud maandumine. Lennukist välja astudes oleks peaaegu kuumarabanduse saanud, sest väljas oli ikka tublisti üle 30 kraadi sooja. Siis haigutasin kõrvad lukust lahti ning asusin jälle oma pagasit ootama. Pagasit oodates tegin tutvust ühe Austraalia tüübiga, kes oli umbes kuu aega Euroopas reisinud ning nüüd naases kodumaale. Tuli välja, et ka temal tuli oodata Kuala Lumpuris oma 7 tundi, et järgmisele lennule minna. Seega hängisime lennujaamas koos ja rääkisime niisama juttu. Kuala Lumpuri lennujaam jättis ka suhteliselt kentsaka mulje. Hoonel otseselt uksi ja seina ees polnudki ning kui sa kuskil check in’i järjekorras polnud, siis valitses ümberring mõnus kuumus. Mõtlesin siis, et oleks aeg natuke süüa midagi, läksin siis lennujaamas asuvasse kohalikke roogasid pakkuvasse kohta ja võtsin pildi järgi mingi roa. Tuli välja, et see oli mingi supi moodi asjandus, kuhu olid pandud nuudlid, liha ja muna. Kuna see vedelik seal ümberring oli väga vürtsikas, siis seda ma ei suutnud sisse lürpida. Aussi tüüp läks kindlamat teed pidi ning võttis endale bigmäki. Kuna lennujaama hoonel puudusid välimised seinad, siis oli sinna lennanud kari varblase suuruseid linnukesi, võimalik, et olidki varblased. Need lasid libedal põrandal liugu ning otsisid toitu.

Eriliselt tore oli Malaysia turvameeste tegutsemine check-in’is. Kõigepealt oli passikontroll, kus turvamees templeid passi pannes, ise samal ajal raadiost või kuskilt kõlanud laulu kaasa laulis. Seejärel tuli käsipagasikontroll, kus järgmine turvamees pagasikontrolli asemel telefoniga jändas ega jälginudki monitori. Seal kontrollis unustasin seljakotist läpaka ka välja võtta, aga see ei läinud kellelegi korda.

Järgnes lend Bali saarele, mis oli senistest lendudest kõige turbulentsi rohkeim. Vahepeal käisid ka mingid kolinad ja paugud, aga õnneks midagi hullul ikkagi ei olnud. Lend Balile hilines oma 30 minutit. Varem Kuala Lupuris olin helistanud hotelli ja igaks juhuks üle küsinud, et kas ikka öösel kella 12 ajal ka sisse lastakse. Vastati, et jaa ikka saab. Bali lennujaamas tuli kõigepealt osta viisa, mis maksis 25 dollarit ning peale seda tuli pöörduda tuimade nägudega tüüpide poole, kes passi templi panid selle alusel.

Hakkasin jälle oma pagasit otsima. Avastasin, et kõik meie lennuliini pagasid on juba lindilt maha tõstetud ning vedelevad lindi kõrval maas. Hakkasin oma matkakotti selga ajama ning suundusin viimase kontrolli poole. Minu juurde tuli mingi mees, kes väitis, et on politsei. Mingisugune silt oli tal kaelas ka, aga igaks juhuks küsisin seda näha. Tuli välja, et ta tahtis lihtsalt aidata mul asju tassida, kuigi ka see tundus kahtlane. Olen igasuguseid juttu kuulnud, kuidas tavalised inimesed on järsku narkomuulad. Igatahes lasin tal oma koti tassida viimasesse pagasikontrolli. Seal kontrolliti kõik asjad üle ning jälle oli seesama politseinik vastas ning tahtis uuesti mind aidata. See tundus juba vähe imelik, sest lennujaama välisuks oli sealsamas. Võtsin oma koti talt viisakalt käest ära ja ütlesin, et saan ise hakkama. Natuke solvunud ja imeliku näoga ta must sinna maha siis jäigi. Enne väljumist oli terve koridori täis rahavahetuspunkte. Kõik olid nagu Kreisiraadios, et tulge meie boksi. Eriti ma sellest asjast aru ei saanud, sest kõik olid ühesugused ning kursid olid ka samad. Vahetasin mõned dollarid kohaliku valuuta vastu ära ja sain päris rikkaks kohe. Mõned sajad tuhanded taskus läksin taksot otsima. Ka taksojuhid olid moodustanud omamoodi koridori ja stiilis tulge meie boksi kutsusid kundesid just neid valima. Läksin siis ka esimese ettejuhtuva juurde ning viskasin talle hotelli aadressi ette. Küsisin siis, et kui palju sinna sõit maksab. Enda jaoks olin välja mõelnud, et üle 10 dollari ma maksta ei kavatse. Esimese hooga ütles tüüp kohe mingi müstilise summa, ütlesin et 10 on maksimum, sest hotell asus suhteliselt ligidal. Seejärel vaatasin, et asja ei saa ning läksin teise taksojuhi juurde. Kohe kui olin hakanud rääkima, tuli esimene vend kohale, patsutas minu uuele väljavalitule õlale, ütles talle midagi ning kokkuvõttes viis ta mu 10 dollariga ikkagi kohale.

Öösel mööda linna ringi sõites, et pidin natuke pettuma, sest kõik tundus suhteliselt räpane. Lõpuks jõudes oma hotelli juurde küsis taksojuht, et kust ma pärit olen. Ütlesin siis, et Eestist. Loomulikult polnud tal õrna aimugi, kus see asub ning ma seletasin, et Soome all. Ta küll noogutas, aga ma polnud päris kindel, kas ta ikka teadis, kus Soome on. Jõudsin lõpuks siis hotelli sisehoovi, kus valitses täielik vaikus. Leidsin siis mingi uks, kuhu oli peale kirjutatud reception ning koputasin sellele uksele. Keegi ei vastanud. Koputasin veel mõned korrad ja vaatasin, et vist ei ole kedagi. Helistasin seejärel hotelli numbrile, mis mu broneerimislehel oli. Esimene kord ei vastatud, teine kord ei vastatud. Olin juba oma 5-6 korda helistanud ja keegi ei vasta. Mõtlesin, et nüüd on küll veidi jama. Käisin ümber hotelli, aga ei leidnud midagi, mis oleks võinud mind sisse aidata. Tuli natuke meeleheitlik mõte, et lähen siis lennujaama tagasi ja veedan öö seal. Astusin hotelli sisehoovist välja tänavale. Seal märkasin mingeid tüüpe oma rollerimoodi asjadega ja ühte kolmejalgset koera. Ei kutsunud just eriti sinna tänavale seiklema minna, sest ega ma päris kindel ka polnud, et mis teedpidi lennujaama täpselt saab. Proovisin siis veel korra sellele hotelli numbrile helistada ning õnneks lõpuks vastati. Vabandati veel mõned korrad ja paluti oodata. Lõpuks tuli mingi vanem proua ühe ukse peale ning küsis midagi. Kahjuks ei saanud ma temast midagi aru ning tema minust ka mitte. Ta vist oskas umbes kahte sõna inglise keeles ja minu indoneesia keel pole ka just kiita. Õnneks tuli sealt samast uksest välja üks vanem härra, kes ikka natuke rohkem asja jagas ning lõpuks mulle mu toa kätte juhatas. Küsis mult veel hommikusöögi kohta, aga sellekohapealt oskas ta öelda ainult, coffe, tea ja bread. Ütlesin küll, et tahaks mahla vms. Eks hommikul näis, mis söögiks tuuakse siis.