RoadTrip osa 3

Mida siis öelda Alice Springsi kohta? Esimene mõte oli, et kes kurat ehitab linna sellisesse kohta? Ei ole läheduses ühtegi järve, jõge ning ookeanist rääkimata. Linn asub täielikus üksinduses, keset tühjust ning kõrbe. Kuid siiski on linnas natukene üle 27000 inimese ning elu tundub käivat selles linnakeses täie hooga. Minu suureks üllatuseks moodustab suurem osa elanikkonnast siiski valge rass ning aborigeenide osakaal on ainult 18%, pigem arvasin, et numbrid on vastupidised. Tänavapildis jäävad kindlasti rohkem silma aborigeenid, sest nad lihtsalt istuvad iga võimalik puu all. Ajalugu uurides, sain teada, et linn hakkas arenema tänu ühele telegraafi putkale, mis kunagi siis püstitati. Nüüdseks on linnas olemas kõik suuremad poeketid, bensujaamad jne. Annab täiesti korraliku linna mõõtmed välja.

Egas midagi, jätkasime oma tavaks saanud rutiini. Otsisime karavanpargi, panime telgi püsti ning läksime linnapeale uudistama. Ausalt öeldes, pole sellest midagi kirjutada, suhteliselt igav koht siiski minu jaoks. Käisime isegi ühes loomaaia laadses kohas, Desert Park, ning ega sealgi midagi põnevat ja uudset ei näinud. Ilmselt oli asi selles, et tee peale nägime juba känguruid, emusid, kotkaid, papagoisid jne. Mõni lahedam loom siiski püüdis pilku ka ning sellest sai ka pilti tehtud.

Käisime veel ANZAC-i mäel, kus sai silma peale visata tervele Alice Springsile.

Õhtul panime autol veel paagi täis ning läksime tagasi karavanparki. Kuna ööseks lubas ikka juba 0 lähedast temperatuuri, siis otsustasime natuke pätti teha. Vedasime oma madratsi ühiskasutatavasse puhkeruumi ning veetsime oma esimese öö reisi jooksul katuse all. Hommikul vara pakkisime jälle oma asjad ning hakkasime sõitma tagasi lõuna poole, plaan oli kahe päevaga jõuda Adelaide.

Teel Adelaide midagi huvitavat ei juhtunud ning nagu plaaniks sai võetud, olime kahe päevaga Adelaides. Vahemaa oli umbes 1500 km-i ning esimesel päeval sai sellest juba 900 km-i läbitud.

Tavaline ööbimiskoht

Mõned asja ikkagi mainiks ära. Esiteks nägime tagasiteel väga palju kotkaid. Olles seda teed läbinud, siis sai selgeks, et kus on teised linnud, seal on ka kotkad. Põhjus oli väga lihtne, linnud olid kõikjal, kus olid känguru korjused. Üldjuhul istus kotkas korjuse otsas ning teised väiksemad linnud kargasid korjuse ümber, et oma osa kätte üritada saada. Kuulsin Melbournes ühelt Šveitsi tüdrukult, et känguru korjused tuleb ilmtingimata teelt ära vedada, vastasel juhul tapad kahjuks kaks kotkast. Seda siis sellepärast, et kotkad üldjuhul puugivad oma kõhud nii täis, et ei jaksa kohe ära lennata ning ei suuda autode eest ära saada. Kuna kotkad pidid väga lojaalsed linnud olema, siis hakkab teine paariline oma kaaslast otsima ning lõpuks lihtsalt hukkub kurnatusest.

Lisaks sellele oli ööbimispaigas tavaline juhtum, madrats oli hommikuks jälle tühi. Ei kõlba see odav voodi ikka kuskile. Ning seekord olid ööbimiskoha ümbruses mingid rebaselaadsed loomad.

Mida lähemale rannikule jõudsime, seda rohkem hakkas taevalaotus pilve minema. Lõpuks Adelaide jõudes oligi vihm meieni jõudnud , kuid vihmast hoolimata tahtsime Adelaidele siiski pilgu peale visata. Ausalt öeldes, polnud just kõige põnevam linn. Käisime söömas, jõime õlut ning siis tagasi karavanparki.

Nüüd pean häbiga tunnistama, et suutsin oma auto uksed lukku panna niimoodi, et võti jäi sisse. Oma kaitseks võin niipalju öelda, et kuna autol kesklukku pole, siis tuleb kõik uksed eraldi kinni panna. Hakkasime juba linna poole minema, kui avastasin, et mul pole auto võtit. Läksime siis auto juurde tagasi ning võti vedeles juhi istme peal. Esimene mõte oli kohe, et egas midagi, tuleb klaas sisse lüüa. Varuvõti oli ka loomulikult autos. Meie või siis pigem minu õnneks, kuna auto oli minu oma siiski, oli karavanpargi töötaja väga abivalmis. Nimelt rääkisin talle oma mure ning ei võtnud minutitki, kui ta juba mingit traadijuppi aknavahelt sisse ajas. Tundus nagu ei oleks see tal esimene kord. Kuid Laser ei tahtnud lihtsalt alla anda. Mees pidi ikka oma 15 minutit jamama ja alles siis õnnestus traadijupp ajada õigesse kohta ning auto uks lukust lahti teha. Seekord siis pääsesin klaasipurustamisest. Loomulikult pidasin õigeks mehele poest üks 6pakk õlle tuua. Mind uuesti nähes, küsis ta, et kas jälle uksed lukus ja võti sees? Kuid seda juba siiski naljaga. Andsin talle õlled üle ning tundus, et mees oli rahul.

Kuna vihma endiselt kallas, siis ei hakanud telgi ülespanekuga üldse vaeva nägema ning ööbisime mõlemad autos.

Hommikul oli kann mõnusalt kange, kuid sellest hoolimata tuli autole hääled sisse panna ning Great Ocean Roadi poole sõitma hakata.

Teel GOR-i (Great Ocean Road) poole muutus maastik väga sarnaseks Eesti omaga. Siiski natuke järele mõeldes, pidi tunnistama, et pigem on tegemist Rootsi või Norraga, sest Eestis kahjuks ei ole teed nii head. Ümberring oli ainult tihe okasmets ning puud olid midagi mändide sarnast, võimalik, et tegemist oligi Austraalia mändidega.

Pimeduse saabusid ilmusid tee äärde kängurud ning see oli ilmselge märk, et enam edasi sõita ei saa. Tõmbasime esimesse ettejuhtuvasse parklasse ning panime telgi püsti. Õhtusöögiks oli supp, sest midagi muud enam alles polnud. Kuna väljas jälle sadas, siis otsustas Kert autosse jääda jälle, tegelikult oli ta juba päris mitu viimast ööd autos maganud juba. Mul selle vastu midagi polnud, sest siis oligi telgis rohkem ruumi. Öösel sadu tihenes, ning tundsin kuidas telk on juba üpris läbi ligunenud. Viimases hädas otsustasin, et pean siiski telgile koormakile peale tõmbama, vältimaks täielikult märjaks saamist. Nii ma siis seal magasin, madrats oli juba tühjaks läinud ning telgi seinad läbimärjad. Polnud just kõige mõnusam…

Järgmisel päeval oli plaan jõuda Melbourne välja ning teel sinna läbida Great Ocean Road. Teel GOR-i poole muutus maastik mägisemaks ning jõudsime ühe ligemale ookeanile. Ühel hetkel tuli GPS-ile mingi imelik märk. Ei näidanud see mingit suunda vaid sarnanes rohkem paadile. Lähemalt uurides selgus, et ees ootab väike praamisõit. Alguses oli natuke kahtlane, sest teades, kuidas aussid iga asja eest raha küsivad, võib see sõit kulukaks minna. Siiski otsustasime minna ja vaadata, kuidas asi tegelikult välja näeb. Meie üllatuseks oli praamisõit täiesti tasuta! Saime kohe praamile ning see oli minu lühim praamisõit. Tegemist oli jõepraamiga ning sõit kestis umbes 2-3 minutit.

Jätkasime teed GOR-i suunas. Ning ei läinud enam kaua, kui lõpuks olimegi Austraalia ühel kuulsamail teel. Vihm meid tollel päeval enam ei kimbutanud ning vaade oli lihtsalt suurepärane!

Lõpuks jõudsime GOR-i põhi vaatamisväärsuseni, milleks oli 12 apostlit. 12 apostlist oli alles 3, vähemalt minule rohkem silma ei jäänud neid. Kui eelnevate vaatepunktide juures oli inimesi pigem vähem, siis apostlite piirkond kubises turistidest ning valdavalt olid need asiaadid.

Great Ocean Road läbitud, võtsime suuna Melbourne poole. Tahtsime sinna jõuda enne pimedat, kuid kahjuks sellest midagi välja ei tulnud. Meie õnneks liikus teel palju autosid ning maantee läks päris suureks. See andis julgust ka pimedas sõita, sest võis arvata, et kängurud ehk ei ründa autosid seal kandis. Õnneks nii ka läks.

Õhtupimeduses jõudsime lõpuks Melbourne. Eelnevalt olime välja valinud ühe bäkkeri, kus oli olemas ka auto parkimise võimalus. Aadress oli GPS-i sisse pandud ning edasine liikumine toimus ainult selle järgi. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, kus ma Melbournes asuda võisin, lihtsalt vahtisin GPS-i ning vaatasin, et valesti kuskilt ei sõidaks. Lõpuks jõudsime sihtkohta, saime õnneks veel ühes toas voodid ning viisime asjad sisse. Toas tervitas meid terve hunnik iirlasi. Mõni oli veel eelmise õhtu peost täis ning käis hirmsasti peale, et täna temaga ühineksime. Kuid lõpuks sai ta aru, et meist pole ikka tulijaid ning seega läksid iirlased ilma meieta.

Algas esimene täispikk päev Melbournes. Kuna Kert oli enne mind juba voodist välja roninud ning linna peale läinud, siis sain oma päevakava koostada. Esimesel päeval otsustasin lihtsalt linna peale minna. Kõigepealt uurisin välja, kus ma asun ning kuidas kesklinna võimalik saada oleks. Bäkker asus St. Kilda linnaosas ning kesklinna oli umbes 7,5 km-i. Mõtlesin, et ei hakka trammi peale raha kulutama ning jalutan sinna. Ilm oli ilus ning teele ma asusingi. Võtsin igaks juhuks GPS-i ka kaasa, et ikka väga ära ei eksiks. Üks põhjus veel, miks ma jala läksin, oli tee peale jääv Albert Park. Seesama park, kus sõidetakse vormel 1 Austraalia etapp. Park oli täis tervisesportlasi. Oli jooksjaid, sörkijaid, järve peal aerutajaid. Mina otsisin hirmsasti märki vormel 1 võidusõidust, kuid kahjuks jäin tühjade kätega. Ülejäänud päeva veetsin lihtsalt linnas ringi kõndides.

Õhtul saabus üks eesti tüüp, Mihkel, kes pidi mu autoga Perthi sõitma hakkama. Lobisesime õhtul veel vanadest aegadest Brisbanes ning rääkisin, mis kuidas mu autoga sõita on jne.

Hommikul asuski Mihkel teele. Kuna meil enam polnud vaja autot kuskil hoida, siis kolisime Kerdiga kesklinnale ligemale. Sõitsin veel viimast korda oma Laseriga. Viisin Mihkli poodi, kus ta saaks osta omale GPS-i, sest nagu eelnevalt mainitud, spidomeeter sellel masinal enam ei toiminud. Jõudsime siis oma uue bäkkeri juurde, soovisin Mihklile head teed ning vaatasin, kuidas minu Laser minema sõitis…

Järgnevatel päevadel käisin Melbourne risti-rästi läbi. Kohe alguses sai käidud Melbourne muuseumis, mis võttis praktiliselt terve päeva aega. Muuseum oli jagatud mitmesse ossa – Maa ajalugu, loomad, taimestik, teadus, aborigeenid, Melbourne ajalugu. Ma usun, et igaüks leiaks sealt midagi huvitavat. Muuseumiga ühes majas asus IMAX kino. Kunagi Londonis Mario ja Tõnniga käies kaalusime pikalt, kas minna sinna või mitte, kuid kuna filmi valik polnud just suurem asi, jäi toona asi katki. Seekord oli filmide valik vähe parem ning otsustasime Kerdiga minna vaatama filmi Prometheus 3D. Oli kindlasti üks vingemaid kinoelamusi, just IMAX kino tõttu. Mis selle kino nii eriliseks teeb, on ekraani suurus, mis ametlikel andmetel on 32x23 meetri suurune. Väidetavalt on see maailma suuruselt kolmas kinoekraan.

Muuseumi üks hoonetest

IMAX-i ees oli lumehunnik, mida kohalikud said uudistada

Peale kinos käiku sai mindud Chinatowni sööma. Ütlen kohe ära, et mujal ma eriti ei söönudki. Tollel õhtul sai võetud känguruliha ning mulle see igatahes endiselt maitses. Hiljem tagasi bäkkerisse tagasijõudes avastasime, et meie 4ne tuba on endiselt tühi ning selleks ööks see ka nii jäi. Üks parimad bäkkereid oli see kindlasti, odav, vannituba ja wc olid magamistoas, puhas. Rohkem ei osanudki tahta.

Kuna parajasti käis jalka EM ning polnud veel siiamaani ühtegi mängu näinud, siis nüüd avanes selleks võimalus. Bäkkeri baaris näidati otseülekandes Inglismaa – Itaalia mängu. Kuna ma olen üldiselt ikka alati jalka fänn olnud ning eriti Inglismaa jalgpalli, siis ei saanud seda võimalust maha magada, hoolimata sellest, et mäng hakkas meie aja järgi kell 4.45. Saigi siis äratus pandu selleks ajaks ning alla baari kobitud. Meie üllatuseks oli baar rahvast täis ning enamus neist olid loomulikult inglased, kuid oli ka mõni itaallane. Kahjuks inglased ning ka mina resultaadiga kuidagi rahule jääda ei saanud.  Tuli leppida allajäämisega itaallastele.

Tollel varahommikul, peale jalkat, läks Kert edasi kohe linna peale, mina aga kobisin voodisse tagasi ning magasin mõned tunnid veel. Hiljem saime linnas kokku ning käisime järgmises muuseumis. Seekord filmi, foto ja videomängude väljapanekut vaatamas. Loomulikult järgnes sellele söömine hiinakas. Õhtul bäkkerisse tagasi jõudes avastasime, et meie neljane tuba on täienenud veel kahe inimese võrra. Meiega lisandus üks Šveitsi tüdruk ning vanem austraallane. Hommikul vara tõusime jälle üles ning vaatasime järgmist poolfinaali, Hispaania – Portugal. Suhteliselt igav mäng, kui nüüd ausalt tunnistada. Olin rõõmus, et Portugal kaotas. Järjekordselt läks Kert kohe edasi linnapeale ning mina magasin veel paar tundi.

Federation Square

Australian Centre of the Moving Image

http://www.acmi.net.au/timeslice/Timeslice.htm?file=ts-20120624-68a37b419d38648d197873511fc37e62.flv - sai vähe Matrixit tehtud

Lõpuks üles tõustes oli tuppa alles jäänud ainult šveitslanna. Kuna tal oli alles esimene päev Melbournes, siis kutsusin ta endaga kaasa linnapeale. Järgnevatel päevadel ma enam Kerdiga linna peale ei läinudki, sest tahtsin alati hommikuti paar tundi kauem magada. Õnneks oli sama meelt ka Šveitsi tüdruk ning järgnevad päevad saigi koos temaga linnapeal veedetud.

Üldiselt sai Melbourne kesklinn ikka korralikult läbi kammitud. Avastasin, et mulle meeldib turul käia! Nimelt käisin mitmel päeval Queen Victoria turul värskeid puuvilju ostmas. Sain lõpuks jälle mangosid süüa. Lisaks sellele sain sealt hulganisti kraami, mida Eestisse kaasa viia. Sai Albert Parkile veel üks ring peale tehtud ning ikkagi ei näinud märki vormel 1 etapist. Tundus nagu seda seal ei peetagi.

Queen Victoria Market

Luiged Albert Parkis

Victoria parlamendihoone

Raamatukogu

Ühel päeval tänava peal kõndides nägime, kuidas taevasse maaliti tähed, tegemist oli abielu ettepanekuga. Üritasin ka seda oma fotokaga jäädvustada, kuid kahjuks oli tuul osad sõnad juba laiali ajanud. Samas kohas ning napi 10 minutilise ajavahega juhtus teinegi põnev asi. Nimelt sõitis linnas üks kaubiku juht, kes üritas raudteesilla alt läbi sõita. Ilmselt polnud ta oma kaubiku kõrgusega eriti kursis ning minu silme all, sõitis ta otse vastu silla kaitsepiiret. Vaatepilt oli huvitav. Kaubik üritab südalinna ristmikul manööverdad ning paari sekundiga tekkisid igas suunas ummikud. Õnneks olid kõik mõistvad ning keegi viga ei saanud.

Samuti ei saanud ma külastamata jätta lõunapoolkera kõige kõrgemat vaateplatvormi. Kui Aucklandis käisin selle poolkera kõige kõrgemas ehitises, siis Melbournes asus kõrgeim vaateplatvorm.

Eureka Skydeck 88

Võib öelda, et Melbourne sai mu vaieldamatuks lemmikuks Austraalia linnade osas. Otseselt ei oskagi välja tuua, mis selle juures just määravaks sai. Linn ise oli lihtsalt nii rahulik ja mõnus. Võrreldes Sydneyga, mis on ka kena ja huvitav linn, oli Melbournes õhustik sootus teistsugune. Inimesed olid rahulikumad, linn oli kompaktsem, linnast voolas läbi kena jõgi. Korraks meenutas see ka Tallinna ja Tartu võrdlust, kuid sootuks suuremates mastaapides.

Egas muud üle jäänudki, kui tuli Melbournest edasi Canberrasse, Austraalia pealinna, sõita. Ausalt öeldes jäi see linn lihtsalt tee peale ning nagu ma kuulnud olin ja ise ka veenduda sain, siis see linn millegagi ilma ei torganud. Ainus asi oli suur parlamendihoone. Linn oli suureks venitatud, meeletuid parke ja ringteesid täis. Juhtusin seal ringi jalutama laupäeva ning kohati jäi mulje nagu oleks linna maha jäetud.

uus parlamendihoone

vana parlamendihoone

Canberrast edasi suundusin Coomasse, et veel viimast korda Austraalia pinnal oma sõbra Taneliga hüvasti jätta. Kurat seda teab, kunas tüüp tagasi mõtleb tulla. Igatahes sai vanu aegu meenutatud, natuke kärakat pandud ning kossu mängitud. Ütlesin talle veel, et mis ta siin passib, tulgu koju ära. Eks näis, kas ta mind kuulda ka võttis.

Viimaseks sõiduks jäi Cooma – Sydney ots. Seegi kord pidin bussiga Canberrasse sõitma, kuid veetsin sealses rongijaamas ainult pool tundi. Edasi kulges sõit rongiga. Kahjuks ei kestnud rongisõit kaua, sest üks raudtee viadukt oli rivist väljas. Nimelt oli asi selles, et üks rekkamees arvas, et tema masin on piisavalt väike, et mahtuda silla alt läbi, kuid kahjuks see nii ei olnud. Seega, vastavalt karmidele Austraalia ohutusnõuetele, kamandati ühes peatuses kõik rongi pealt maha ning kupatati bussidesse, kes Sydneysse, kes mujale. Õnneks olulist ajakadu ei tulnud ning ainult pooletunnise hilinemisega olin jõudnud Sydneysse, et veeta oma viimane öö Austraalias. 

Viimaseks ööbimiskohaks olin valinud kesklinnas asuva MAZE hostel. Täpselt sama sai valitud ka eelmine kord, enne Uus-Meremaale minekut. Tuba oli kahene, minu toakaaslaseks oli juhuslikult üks uusmeremaalane ning just lõuna saarelt, kuhu ma ka ise minemas olin.

Sellega saigi läbi minu 9 kuud Austraalias. Mõni on ikka küsinud, et kas on kurb ka, et juba ära lähen? Ausalt öeldes ei ole. Raha saab küll hästi teenida siin, aga see ei ole minu jaoks kõige tähtsam. Sain enam-vähem ringi peale tehtud Austraaliale ning nüüd võin öelda, et olen siin riigis piisavalt näinud. Loomulikult oleks võinud mõnes kohas rohkem aega veeta ning mõnes kohas vähem, kuid see on juba minevik. Võin öelda, et ei kahetse midagi. Kõik läks nii nagu minema pidi, kas siis plaani, juhuse või millegi muu läbi.


Edasine trip käib juba Uus-Meremaa lõuna saarel. Kui see läbi, siis teen ka sellest väikse postituse.