Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud, olen jõudnud
otsaga Perthi. Kohta, kuhu tavaliselt eestlased esimesena maanduvad. Enne, kui
Perthist kirjutama hakkan, pean veel natuke Sydneyst kirjutama.
Viimane nädal Sydneys möödus kahe itaalia tüübi juures
– Alessandro ja Filippo. Tuttavaks sain nendega tänu Maskale (tänud sulle
veelkord!) ning sain nende juures oma viimase Sydney nädala veeta.
Paar nädalat tagasi, kui veetsin oma viimaseid päevi
Sydney hostlis, olin dilemma ees, et kas minna kohe Perthi või siis olla
Sydneys natuke rohkem. Siis saingi Maskalt itaallaste kontaktid ning nad
lubasid mul nende juurde jääda nii nädalaks. Seega otsustasin veel Sydneys
viibida.
Samal päeval, kui pidin hostelist ära kolima,
otsustasin külastada ka Eesti maja Sydneys. Peamine põhjus sinna minekuks oli,
et äkki saan töö kellegi kaudu endale. Kuid kohapeale jõudes seda võimalust mul
siiski ei avanenud. Kahel eestlasel oli olnud just sünnipäev ning seega ei
pidanud ma viisakaks hakata seal on tööprobleemiga inimesi tüütama. Kuid
kindlasti ei pea ma seal käimist ajaraiskamiseks. Kohtusin väga toredate
inimestega ning sain väga head Eesti toitu süüa. Inimesi oli seal igas vanuses
ning osad olid juba päris kaua Austraalias olnud, kuid oli ka selliseid, kes
mõned kuud tagasi alles siia maakera kuklapoolele saabunud. Kahjuks ei ole neid
väga palju, erinevalt minust, kes Eestisse tagasi minna tahaksid. Kuid eks see
ole iga inimese oma asi, peaasi et rahul ollakse.
Eesti Maja |
Kohtusin Eesti majas ka mõne eestlasega, üllatus üllatus |
veel eestlasi |
Kahjuks pidin Eesti majast lahkuma enne peo lõppu. Oli
vaja jõuda viimasele bussile, et itaallaste juurde sõita. Nagu ikka viimastel
päevadel Sydneys, sadas ka tollel päeval ning kuna läksin üks peatus varem
maha, sain ma päris märjaks. Kuid lõpuks jõudsin kohale ning Alessandro ja
Filippo võtsid mu kenasti vastu.
Nende kodu asus Bondi Beachi linnaosas, mis on ühtlasi
ka Sydney kõige kuulsama ranna nimi. Okupeerisin siis enda valdusesse ühe
diivani ning elasin seal järgneva nädala. Saatsin järgnevatel päevadel veel ka
mõned CV-d laiali, aga see oli rohkem ajaviitmise pärast. Erilist usku mul
Sydneys tööd saada enam polnud. Õnneks sattus mõni päev ikka ilus ka olema,
ning seega pidin ma Bondi Beachi ikka üle vaatama. Tegin ühe korraliku ringi
ning võib öelda, et päris kena oli kohe. Rand ise väga suur ei olnudki, aga
see-eest omapärane.
Nädalavahetusel otsustasid itaallased tagahoovis
väikese grillpeo teha. Juhuslikult oli sama mõte ka ühtedel teistel maja
elanikel. Seega kujunes väikesest grillpeost vähe suurem üritus. Mingil hetkel
ilmus üritusele ka Justine Bieberi pilt, mis leidis väga kurva lõpu.
Lõpuks soetasin endale lennupileti Perthi, sest aina
rohkem hakkasin aru saama, et Sydneysse jääda ei ole mõtet. Kuulsin ka mujalt,
et Sydneys on väga palju bäkkereid ning seega konkurents tööturul tunduvalt
suurem. Hommikuti üritasin ikka vara üles tõusta ning tavaliselt saatsin paari
kohta ka CV, kuid siiamaani pole kuskilt mingit vastust saanud. Oma plaani,
kuskile IT kohale saada, olin maha matnud. Perthi mineku põhjus oli ka see, et
seal pidi rohkem tööd olema ning üldjuhul sinna nii palju rahvast ei roni.
Eestlased millegi pärast alustavad oma Austraalia reisi küll sealt, aga teiste
rahvuste seas on populaarsem ikkagi idarannik.
Saabuski siis päev, kui jätsid Alessandro ja Filippoga
hüvasti ning sõitsin juba teist korda Sydney lennujaama. Üks põhjus veel, miks
ma Perthi minna otsutasin, oli see, et Perthis oli olemas odav öömaja. Kui ma
viibisin Surfers Paradises, sain seal tuttavaks ühe eestlasega – Ivariga.
Teadsin, et ta on Perthis ning seega võtsin Sydneys olles temaga ühendust ning
sain endale seal odava öömaja. Seega hüvasti Sydney ning tere Perth.
Hetkel ma siiski Perthist kirjutada ei viitsi. Jätan
selle järgmiseks korraks ja üritan ikka tihedamini kirjutada. Sydneyst tulin ma tegelikult ära juba nii 3 nädalat tagasi. Vahemärkuseks veel, et olen hetkeseisuga 17nes
erinevas kohas ööbinud.
Ma arvan, et too pilt ei saanud kurba, vaid õiglase lõpu
ReplyDelete