Monday, July 23, 2012

Ja veel rohkem all paremas nurgas...


3. juulil sõin oma viimase hommikusöögi Sydneys. Meenutasin veel kord Austraalias veedetud aega, selle suure maa imelist loodust, kõiki lahedaid inimesi keda kohtasin. Kuid nüüd ees ootas Uus-Meremaa lõuna saar!

Tegin hostelis check-outi, sõitsin lennujaama, tegin check-in, sõin oma viimase Sydney Stacki (aussi McDondalds’i spets burger) ning läksin lennuki peale. Lennuk oli suhteliselt rahvast täis, kuid minu üllatuseks oli terve minu rida tühjaks jäänud. Seega sain mõnusalt laiutada.

Lõpuks Christchurchi jõudes, tuli kõigepealt läbida toll. Kui viimane kord Uus-Meremaalt Aussi lennates jätsin oma vulkaanilised kivid mainimata, siis seekord tunnistasin kõik ausalt üles. Nimelt peab deklareerima kõik kivimid, toidud, taimed ja muud sada asja veel. Lisaks kividel oli mul kaasas ka paar latti salaamit, mis vajas samuti ülevaatamist. Minu õnneks midagi ära ei võetud ning sain rahuliku südamega riiki siseneda.

Ma nüüd kindlalt ei mäletagi, kas olen seda maininud, kuid ka lõuna saarel tripisin koos oma endise klassiõe Liinaga. Umbes mõned kuud tagasi hakkasin talle rääkima, et tahan kindlasti ka lõuna saarel ringi vaadata ning talle see plaan sobis. Meie lennukid jõudsid lennujaama peaaegu samal ajal, tema oma umbes 15 minutit varem. Kuna mul oli ka tollis asjaajamist, siis ootas ta mind juba värava juures. Temaga oli ühinenud Jonathan, Liina sõber, kellega ta oli Aucklandis tuttavaks saanud.

Esimese öö veetsimegi Jonathani juures. Ta elas ühes suures majas, kus pesitses kokku umbes 7-8 inimest, täpses arvus ma kindel pole. Meie saime enda valdusesse magamistoas asuvad diivanid. Õhtul sai veidi vanu aegu meenutatud, arutada tulevasi plaane ning lobised majaelanikega.

Jonathan ise on päris Inglismaalt, kuid enamik majaelanikest oli kiivid (uus-meremaalased). Lisaks neil oli sinna ära eksinud ka üks Soome tüdruk. Üks kiividest, Mike, oli väga abivalmis ning andis häid juhtnööre kuhu minna ning kust kaudu minna. Lisaks sellel, et ta üldse väga muhe vend oli, on ta käinud ka Põlvas! Täpselt nii, uus-meremaalane, kes on käinud Eestis ja vähe sellest, veel Põlvas! Sellist asja iga päev ei kuule ikka. Talle Eestis väga meeldis ning tahtis kunagi veel sinna minna.

Järgmisel päeval läksime autot rentima. Jonathan viskas meid kohaliku rendi kohta, mille nimi oli Wicked. See sai juba eelnevalt neti teel välja valitud soodsate hindade tõttu.

Kohale jõudes selgus, et meie soovitud auto on kinni. Kuid õnneks oli tüüp, kes töötas seal, väga vastutulelik ning saime parema auto odavama hinnaga. Autoks oli siis Nissan El Grand, olemas oli seal köök ja voodi. Vahetult enne ärasõitu jäi mulle silma kohalik ülevaatuse kleps, just sellepärast, et sellekuupäev oleks järgmine päev läbi saanud. Õnneks sellest mingit probleemi ei tulnud. Autos käis kiirelt kuskil ära ning oli uue klepsuga tagasi.

Kõik asjad autosse pandud, hakkasime liikuma bensukasse, sest paak oli praktiliselt tühi. See oli siis esimene kord, kui sai päevavalguses Christchurchi näha. Ilmselt on enamus kursis maavärinatest, mis siin paari viimase aasta jooksul toimunud on. Vaatepilt ei olnud just eriti kena. Iga võimaliku nurga peal käis, kas siis majade lammutus või ehitus. Kahjuks, tuleb paljud majad siiski ära lammutada, sest nende kordategemisel ei ole mõtet. Nagu majad, nii on ka teed üpris halvas korras. Terve Christchurch on teetöid täis ning Jonathan mainis, et pea iga päev on uus liikluskorraldus. Võib olla natuke imelik, aga need korrast ära teed tuletasid mulle Eestit meelde. 

Käisime veel kohalikus poodides shoppamas, sest mul olid ainult teksad ja tennised. Ilmateade lubas juba miinuskraade ning seega pidasin vajalikuks mingid soojemad riided hankida. Hiljem väike peatus toidupoes ning siis hakkasimegi linnast välja sõitma.

Kohe alguses sai teelt natuke kõrvale kaldutud, sest panin GPS-i vale sihtkoha. See meid ei heidutanud ning sõit Arhtur’s Pass’i poole jätkus.

Ilm oli sombune ning võisime ainult aimata, kus kohas mäed olla võiksid. Lõpuks ilm selgines ning nähtavale ilmnesid esimesed lumised mäetipud!

Nissan - El Grande



Arthur’s Pass on kitsas ning mägine tee, mis ühendab lõunasaare ida- ja läänerannikut. Vahetult enne teele minekut kontrollisime igaks juhuks ka ilmateadet, sest vahel võib juhtuda, et  Arthur’s Pass'i ei ole võimalik läbida. Meie õnneks oli antud roheline tuli, tee oli sõidetav.

Arthur's Pass'i algus






Õhtupimeduses jõudsime tee algust tähistava sildini, tegime paar pilti ning hakkasime otsima kohta, kus ööbida. Leidsime siis midagi puhkeala sarnast. Ümbrikusse tuli jätta raha ööbimise eest. Kuid ausalt öeldes, polnud see koht seda raha väärt. Suvel oleks asi ilmselt parem, kuid talvel olid seal kõik võimalikud torud jääs. WC torud, köögis kraanid jne. Ühtegi asja kasutada ei saanud. Mis seal ikka, ilmselt polnud koht talvel kasutamiseks mõeldud. Teine asi, mis meid ka edaspidi häiris oli jama autouksega. Nimelt meie minibussi küljeuks ei tahtnud avaneda ning väljumiseks tuli kasutada esimesi uksi.

Järgmise päeva lõunaks olime välja jõudnud lääne rannikule. Taevas oli selge ja saime nautida päikest ning imelist vaadet. Meist vasakule jäid mäed ning paremale Tasmani meri.

Järgmisteks sihtkohtadeks olid liustikud, Franz Joseph ning Fox. Kõigepealt külastasime Franz Josephi liustiku. Tunnistan, et ei mõistnud täielikult selle võlu. Arvan, et põhjus oli lihtsalt selle, et sinna ei pääsenud piisavalt ligidale ning tänu sellele ei olnud liustiku täielikult näha. Kuid mõne nurga alt siiski sillerdas vastu helesinine jääkiht.



Franz Joseph



Edasi liikusime Foxi liustiku suunas. Selle liustiku nimesaamise lugu tundub natuke naljakas küll, nimelt otsustas üks kunagi Uus-Meremaa peaminister selle lihtsalt enda järgi nimetada, kelleks oli Sir William Fox.
Kuna käes oli juba õhtu, siis otsustasime Foxi juures ööbimiskoha leida ning jätta liustik järgmiseks päevaks. Ööbimiskohaks sai üks karavanpark, kõige kenam, kus ma üldse olnud olen, oma reisi jooksul. Teleka toas nägime igasuguseid voldikuid ümbruskonna kohta ning silma hakkas üks järv,  mida otsustasime kohe hommikul külastada.

Vaade karavanpargist


Hommikul nöökis jälle autouks, kuid seekord avastasin nipi, kuidas uks avad. Väga jabur oli see ikka küll. Uks läks lahti, kui korraga sisemist ja välimist linki tõmmata, vähemalt nii näis see toimivat. Nüüd hiljem järele mõeldes, tundub, et viga oli kesklukustuses, sest iga kord, kui juhiukse kaudu kõik uksed lukustasin, hakkas jama pihta. Kui korra küljeuks lahti saadud, siis probleemi enam polnud. Igatahes luban, et enam seda uks jama ei maini, keda see nii väga ikka huvitab.

Hommikused toimetused seljataga, läksime Mathesoni järve äärde. Järv on tekkinud Foxi liustiku sulamise tagajärjel. Otsustasime siis järvele tiiru peale teha ning rohkem ei oskagi midagi öelda…


Järvelt peegldavad Mt. Tasman ja Mt. Cook




Hiljem järve juures asuvasse kohvikusse sisse põigates, saime teada, et mäed, mis järvel vastu peegeldavad on Mt. Tasman ning Mt. Cook. Viimane on ka Australaasia (ehk Austraalia ja Uus-Meremaa, pole aimugi, miks see aasia seal lõpus on) kõrgeim mägi.

Ei läinud kaua, kui olime juba Foxi liustiku juures. See liustik oli omal ajal ikka korralikult ümbritsevad muutnud.

Foxi liustik oli suurem, kui Franz Josephi oma ning sinna sai ka natuke ligema minna. Suurema summa eest sai ka endale tuuri lunastada, mis viis giidi saatel sind otse liustikusse. Kahjuks nii rikkad me Liinaga ei olnud ja seega sai liustiku ainult kaugelt imetleda.


Kui pilti lähemalt vaadata, siis on seal ka väikeseid inimesi näha.
Kunagi oli see org ainult jääd täis olnud.


Edasine tee kulges mööda läänerannikut, kuni pidime tagasi keerama sisemaale. Järgmine sihtpunkt oli Wanaka. Mul vist ei ole mõtet enam rääkidagi, kui kena kõik välja nägi. Uus-Meremaa on seda metsikut loodust ja ilu ikka mõnusalt saanud. Sisemaal lookles tee kahe järve, Wanaka ja Hawea, vahel. Kahjuks rikkusid pilved natukene vaadet.



Veel lääne-rannikul

Lõunasöök lääne-rannikul

Teel sisemaale hakkas talv!

Lake Wanaka

Praegu blogi kirjutades hakkas mul playlistis mängima Ruja – Eile nägin ma Eestimaad. Aina rohkem tahaks juba tagasi olla… Kuid ilmselt ei saa arugi, kui juba kodus olen. Aeg on viimasel kuul lennanud meeletu kiirusega, alles see oli, kui Perthis õllekaste tõstsin...

Ok, aga tagasi Uus-Meremaa juurde. Jõudsime siis õhtu pimeduses Wanakasse, panime kirja ennast karavanpargis ning läksime linnapeale ringi vaatama. Kahjuks olid juba kõik kohad kinni ning seega suurt teha polnudki, pealegi oli väljas juba pime ka. Sai veel autol paak täidetud, et hommikul sellega tegelema ei peaks enam.

Kahjuks meie reis nii roosiliselt ei kulgenud. Liina oli juba enne Wanakasse jõudmist kergelt tõbine, kuid järgnevatel päevadel läks asi ikka palju hullemaks. Oli näha, et ta oli palavik ning köhis teine ka hirmsasti. Päevasel ajal isegi polnud kõige hullem, kuid õhtul oli olukord ikka paha.

Hommikul Wanakas ärgates arvas Liina, et asi läheb vist paremaks. Seega sõitsime edasi Queenstowni. Teel sinna, kogesin ma esimest korda, kuidas mul puudus auto üle kontroll. Ühest mäest alla sõites, hakkas auto lihtsalt libisema ning suurt midagi teha ei saanudki. Õnneks oli teel piisavalt killustiku ja see peatas auto lõpuks. Siiski ei saa ma aru, miks kuradi pärast ei võiks siin talverehve kasutada? Isegi väikse lume peal hakkas autol ratas all ringi käima. Jõudsime elusalt Queenstowni!

Kaugel järve ääres paistab Queenstown



Queenstown on üks vingemaid kohti üldse. Mägede vahel, suur järv linna ääres. Muidugi saab seal ka lumelauaga sõita, mida ma juba pikisilmi ootasin! Kuna Queenstowni jõudsime suhteliselt varakult, siis uurisin, kuidas Liinal tervis on, kas kannatab mäele ka minna. Ega ta vist mind eriti alt ka vedada tahtnud ja ütles, et on korras kõik. Seega hakkasime otsima ööbimiskohata, mida ei olnud kerge sellel aastaajal teha. Alles 5-6 katse tõi edu. Hind oli küll natuke soolasem, aga varianti ka eriti polnud. Hostel oli väga mõnus,  kena vaade järvele ning vaikne. Asjad tuppa pandud, läksime varustust rentima. Sellega õnneks kaua ei läinud, saime esimesest kohast kohe kõik vajaliku ning panime mäe poole ajama.

Valida olid kahe mäe vahel, The Remarkables või Coronet Peak (jep, facebookis tegin vea ja kirjutasin Mt. Coronet). Kuna eelnevalt olime kuulnud, et The Remarkables’ile on raskem ligi pääseda, siis jäigi üle Coronet Peak. Kuna teisest mäest ettekujutus puudus, siis ei tea ka nüüd öelda, kas sai tehtud õige otsus. Kuid kahetsema seda küll ei pidanud. Kui tihti ikka saab juuli kuus lumelauaga sõita?! Väga chill, mäed olid lumised, jääd polnud kuskil näha. Ilus ilm, päike paistis. Super päev oli! Alguses ma polnud väga kindel, kuidas sõitmine välja tuleb. Viimasest Slovakkia reisist just kõige paremad mälestused mäe osas ei jäänud. Seal oli ikka parajalt jäine ning tekkis hirm kukkuda, seega sai väga ettevaatlikult sõita. Siin oli ikka teine lugu. Sai asjast ikka täiega mõnu tunda. Isegi päris osav olin enda arvates J. Alguses proovisin Liinat ka õpetada, kuid kaua ei suutnud ma seda teha. Vaja oli ikka kiiremini mäest alla lasta. Seega hülgasin ta mingil hetkel ning lasin tal ise õppida.





Kuna mul ikka vahel juhtub igasuguseid asju, siis ei olnud erand ka see päev. Nimelt otsustasime mäe tippu minna ning seal paar pilti teha. Panin siis enda laua maha ja tähelepanu ei pööranud, kuidas see sinna lumepeale jäi. Hetk hiljem oli laud juba liikuma hakanud ning pani nõlvalt alla. Kerge paanika tuli! Mis siis, kui see kellelegi otsa sõidab ja vigastab kedagi. Varem ma ei mõistnud, kui ohtlik lumelaud olla võib, kuid mõned aastaga tagasi, sõbra Andreiga juhtunud õnnetus andis mulle päris selge ettekujutuse. Seega lasin kiirelt tagumiku pealt mäest alla. Ma ei teagi, mis ma sellega saavutada üritasin, sest ilmselgelt poleks ma lauale järgi jõudnud. Heal juhul oleks äkki kuskil mäe jalamilt mingid riismed leidnud, sest poole mäe pealt lõppes lumi ka ära ning edasi oli ainult kivine pind. Õnneks vedas mul ikka täiega! Laud oli jäänud kohe esimese nõlva taga olnud lumepuhuri taha kinni. Ma algul ei suutnud seda üldse uskuda, väga õnnelik juhus ikka. Ilmselt on mul endiselt hea karma (see on minu ainus uskumus: tee head, siis juhtuvad ka sinuga head asjad).

Sõitsime seni, kuni liftid lõpuks kinni pandi. Viisime oma varustuse tagasi, sõitsime hostelisse ning puhkasime veidi, et õhtul linnapeale minna. Nii hostelis, kui ka suusapoes soovitati kindlasti järgi proovida kohalik burger. Läksime siis vaatama, et kus seda saaks ning jõudsime söögikoha ette. Saime kohe aru, et oleme õiges kohas, järjekord oli lihtsalt meeletu. Kõik tahtsid seda burksi proovida ilmselt. Kuna meil olid kõhud juba piisavalt tühjad, siis otsustasime, et peab midagi muud siiski vaatama, läksime kohaliku Tai restorani.

Endamisi mõtlesin, et väga lahe oleks, kui suvel elaks Melbournes ning talvel Queenstownis. Muidugi võiks mu pere ja sõbrad ka samades kohtades olla. Need on lihtsalt kaks väga mõnusat linna.

Queenstown

Queenstown


Egas midagi, järgmine sihtpunkt – Milford Sounds!

Liina tervisele see lauaga sõitmine hästi igatahes ei mõjunud. Õhtul oli tal tervis halvemaks läinud ning seega magas ta terve tee Queenstownist Milford Sounds’i. Vahepeal ikka ajas end üles, et pilti teha, kuigi käskisin tal autosse jääda.

Päris talveks kiskul jälle.


Teel Milford Soundsi kestis viimane 50 km-i nii natukene üle tunni. Teed läksid aina kitsamaks ja mägisemaks. Ühel hetkel tuli lihtsalt suur mägi vastu ja tekkis küsimus, et kust see tee siis ka läheb. Natuke läheme jõudes tuli nähtavale tunnel, mis oli samuti paraja kalde all. Ütleme nii, et igav sellel teel ei hakanud.

Lõpuks kohale jõudes pidime välja mõtlema mida teha. Kuna Liinast eriti elulooma polnud, siis võtsin vastu otsuse, et otsime kohe öömaja ning Liina läheb kenast, ilma vastuvaidlemata, magama. Leidsime lähedalt ühe koha ning saime neljases toas kaks voodit. Meie õnneks hiljem keegi sinna juurde ei tulnudki. Võimalik, et vaadati, kui tõbine Liina on ning ei hakatud kedagi rohkemat sinna panema. Igatahes sai ta päris pikalt magada ja tundus, et sellest oli tervisele kasu.

Järgmisel päeval bookisin meile ühe paadituuri ning läksime Milford Soundsi lähemalt uurima.


Kohalik sõjaväe paat

Puudelaviini tagajärg




Hülgeid oli seal päris palju



Peale Milfordi hakkasime liikuma Dunedinisse. See linn jääb juba idarannikule ning peamine põhjus miks sinna läksime oli see…

Baldwin Street





Maailma kõige järsem tänav - Baldwin Street.

Lisaks sellele pidi linna läheduses asuma ka üks suurimaid albatrosside kolooniaid. Kuskilt oli mulle meelde jäänud, et albatrossidel on lindudest kõige suurem tiiva siruulatus. Nii kui kohale jõudsime, lendas üks isend üle meie pea. Pildile muidugi teda saada ei õnnestunud, peate lihtsalt uskuma mind, aga päris suur lind oli ikka küll.

Kuskil seal majaka juures peaks albatrosside pesema olema...



Veel üks huvitav tähelepanek tagasiteel.


Sildi peal on kirjas Ujula ja paremal pool on surnuaed

Edasi sõitsime Dunedinist Mt. Cooki poole. Mainisin ka varem Mt. Cooki juba, kuid siis nägime seda mäge teiselt poolt ja kaugemalt, nüüd oli plaan ligemale sõita.


Mõni hetk hiljem oli tunne nagu "Siil udus", midagi polnud näha.

Keskel paistab Mt. Cook



Mt. Cooki juures sai ka öö veedetud. Järgmisel päeval hakkasime tagasi Christchurchi sõitma. Teel Christi ostsin ma ühest teepealsest putkast lõhe, mis maitses väga hästi. Lisaks avanes ka selline vaatepilt.



Viimsed päevad veetsime Christchurchis. Jonathan näitas meile linna ning kõike seda, mis maavärin korda saatnud oli. Majad, mis olid ehitatud kuskile kaljuservale, oli ikka päris kõvasti kannatada saanud. Oli näha, kuidas kellegi elutuba oli lihtsalt pooleks läinud. Teine pool oli siis kaljult alla kukkunud.

Christchurch


Päev enne ärasõitu sai veel viimast korda lumelauaga sõita. Tahtsime alguses minna Mt. Huttile, kuid kuna seal olid liiga halb ilm ning kõik töötajad olid eelmisel päeval kärakat pannud, siis mägi oli suletud. Selle asemele läksime Porters’i mäele. Kahjuks ei olnud sealgi kõige paremad ilmaolud ning mägi oli ainult poolenisti avatud. Mingil hetkel tehti mägi ka üleni lahti. Sõitsin liftiga siis tippu välja ja hakkasin vaikselt kuskile poole kulgema. Eriti mul aimu polnud, kuhu minna, jälgisin märke ainult. Ühel hetkel hakkasid tulema märgid nagu: ainult proffidele, ees on kivid jne. Lisaks sellele saabus üks suur pilv ning nähtavus muutus pea olematuks. Seega otsustasin laua jalast võtta ja siis lihtsalt lifti juurde tagasi kõndida. Olin sellest ainult umbes 200-300 meetrit eelmale läinud. Lifti juures olin nõlva varem näinud ning tundus normaalne olevat. Isegi, kui ainult mõned meetrid enda ette nägi.

see on veel hea nähtavus

Ainus lauataja


Üldiselt oleks võinud ilm parem olla. Vahepeal sadas vihma ning oli kõva tuul. Lumi oli lörtsine, kuid siiski oli seda piisavalt ning mis põhiline, see polnud jäine rada. Sellest hoolimata oli üks lahe päev!

Selleks korraks saigi mu Uus-Meremaa tripp läbi. Kellele võimalus, minge ja vaadake maailmas ringi, kuid siis Eestisse tagasi! Ei ole vaja hulkuma jääda. 

Thursday, July 12, 2012

RoadTrip osa 3


Mida siis öelda Alice Springsi kohta? Esimene mõte oli, et kes kurat ehitab linna sellisesse kohta? Ei ole läheduses ühtegi järve, jõge ning ookeanist rääkimata. Linn asub täielikus üksinduses, keset tühjust ning kõrbe. Kuid siiski on linnas natukene üle 27000 inimese ning elu tundub käivat selles linnakeses täie hooga. Minu suureks üllatuseks moodustab suurem osa elanikkonnast siiski valge rass ning aborigeenide osakaal on ainult 18%, pigem arvasin, et numbrid on vastupidised. Tänavapildis jäävad kindlasti rohkem silma aborigeenid, sest nad lihtsalt istuvad iga võimalik puu all. Ajalugu uurides, sain teada, et linn hakkas arenema tänu ühele telegraafi putkale, mis kunagi siis püstitati. Nüüdseks on linnas olemas kõik suuremad poeketid, bensujaamad jne. Annab täiesti korraliku linna mõõtmed välja.

Egas midagi, jätkasime oma tavaks saanud rutiini. Otsisime karavanpargi, panime telgi püsti ning läksime linnapeale uudistama. Ausalt öeldes, pole sellest midagi kirjutada, suhteliselt igav koht siiski minu jaoks. Käisime isegi ühes loomaaia laadses kohas, Desert Park, ning ega sealgi midagi põnevat ja uudset ei näinud. Ilmselt oli asi selles, et tee peale nägime juba känguruid, emusid, kotkaid, papagoisid jne. Mõni lahedam loom siiski püüdis pilku ka ning sellest sai ka pilti tehtud.








Käisime veel ANZAC-i mäel, kus sai silma peale visata tervele Alice Springsile.




Õhtul panime autol veel paagi täis ning läksime tagasi karavanparki. Kuna ööseks lubas ikka juba 0 lähedast temperatuuri, siis otsustasime natuke pätti teha. Vedasime oma madratsi ühiskasutatavasse puhkeruumi ning veetsime oma esimese öö reisi jooksul katuse all. Hommikul vara pakkisime jälle oma asjad ning hakkasime sõitma tagasi lõuna poole, plaan oli kahe päevaga jõuda Adelaide.

Teel Adelaide midagi huvitavat ei juhtunud ning nagu plaaniks sai võetud, olime kahe päevaga Adelaides. Vahemaa oli umbes 1500 km-i ning esimesel päeval sai sellest juba 900 km-i läbitud.

Tavaline ööbimiskoht



Mõned asja ikkagi mainiks ära. Esiteks nägime tagasiteel väga palju kotkaid. Olles seda teed läbinud, siis sai selgeks, et kus on teised linnud, seal on ka kotkad. Põhjus oli väga lihtne, linnud olid kõikjal, kus olid känguru korjused. Üldjuhul istus kotkas korjuse otsas ning teised väiksemad linnud kargasid korjuse ümber, et oma osa kätte üritada saada. Kuulsin Melbournes ühelt Šveitsi tüdrukult, et känguru korjused tuleb ilmtingimata teelt ära vedada, vastasel juhul tapad kahjuks kaks kotkast. Seda siis sellepärast, et kotkad üldjuhul puugivad oma kõhud nii täis, et ei jaksa kohe ära lennata ning ei suuda autode eest ära saada. Kuna kotkad pidid väga lojaalsed linnud olema, siis hakkab teine paariline oma kaaslast otsima ning lõpuks lihtsalt hukkub kurnatusest.

Lisaks sellele oli ööbimispaigas tavaline juhtum, madrats oli hommikuks jälle tühi. Ei kõlba see odav voodi ikka kuskile. Ning seekord olid ööbimiskoha ümbruses mingid rebaselaadsed loomad.

Mida lähemale rannikule jõudsime, seda rohkem hakkas taevalaotus pilve minema. Lõpuks Adelaide jõudes oligi vihm meieni jõudnud , kuid vihmast hoolimata tahtsime Adelaidele siiski pilgu peale visata. Ausalt öeldes, polnud just kõige põnevam linn. Käisime söömas, jõime õlut ning siis tagasi karavanparki.




Nüüd pean häbiga tunnistama, et suutsin oma auto uksed lukku panna niimoodi, et võti jäi sisse. Oma kaitseks võin niipalju öelda, et kuna autol kesklukku pole, siis tuleb kõik uksed eraldi kinni panna. Hakkasime juba linna poole minema, kui avastasin, et mul pole auto võtit. Läksime siis auto juurde tagasi ning võti vedeles juhi istme peal. Esimene mõte oli kohe, et egas midagi, tuleb klaas sisse lüüa. Varuvõti oli ka loomulikult autos. Meie või siis pigem minu õnneks, kuna auto oli minu oma siiski, oli karavanpargi töötaja väga abivalmis. Nimelt rääkisin talle oma mure ning ei võtnud minutitki, kui ta juba mingit traadijuppi aknavahelt sisse ajas. Tundus nagu ei oleks see tal esimene kord. Kuid Laser ei tahtnud lihtsalt alla anda. Mees pidi ikka oma 15 minutit jamama ja alles siis õnnestus traadijupp ajada õigesse kohta ning auto uks lukust lahti teha. Seekord siis pääsesin klaasipurustamisest. Loomulikult pidasin õigeks mehele poest üks 6pakk õlle tuua. Mind uuesti nähes, küsis ta, et kas jälle uksed lukus ja võti sees? Kuid seda juba siiski naljaga. Andsin talle õlled üle ning tundus, et mees oli rahul.

Kuna vihma endiselt kallas, siis ei hakanud telgi ülespanekuga üldse vaeva nägema ning ööbisime mõlemad autos.

Hommikul oli kann mõnusalt kange, kuid sellest hoolimata tuli autole hääled sisse panna ning Great Ocean Roadi poole sõitma hakata.

Teel GOR-i (Great Ocean Road) poole muutus maastik väga sarnaseks Eesti omaga. Siiski natuke järele mõeldes, pidi tunnistama, et pigem on tegemist Rootsi või Norraga, sest Eestis kahjuks ei ole teed nii head. Ümberring oli ainult tihe okasmets ning puud olid midagi mändide sarnast, võimalik, et tegemist oligi Austraalia mändidega.

Pimeduse saabusid ilmusid tee äärde kängurud ning see oli ilmselge märk, et enam edasi sõita ei saa. Tõmbasime esimesse ettejuhtuvasse parklasse ning panime telgi püsti. Õhtusöögiks oli supp, sest midagi muud enam alles polnud. Kuna väljas jälle sadas, siis otsustas Kert autosse jääda jälle, tegelikult oli ta juba päris mitu viimast ööd autos maganud juba. Mul selle vastu midagi polnud, sest siis oligi telgis rohkem ruumi. Öösel sadu tihenes, ning tundsin kuidas telk on juba üpris läbi ligunenud. Viimases hädas otsustasin, et pean siiski telgile koormakile peale tõmbama, vältimaks täielikult märjaks saamist. Nii ma siis seal magasin, madrats oli juba tühjaks läinud ning telgi seinad läbimärjad. Polnud just kõige mõnusam…

Järgmisel päeval oli plaan jõuda Melbourne välja ning teel sinna läbida Great Ocean Road. Teel GOR-i poole muutus maastik mägisemaks ning jõudsime ühe ligemale ookeanile. Ühel hetkel tuli GPS-ile mingi imelik märk. Ei näidanud see mingit suunda vaid sarnanes rohkem paadile. Lähemalt uurides selgus, et ees ootab väike praamisõit. Alguses oli natuke kahtlane, sest teades, kuidas aussid iga asja eest raha küsivad, võib see sõit kulukaks minna. Siiski otsustasime minna ja vaadata, kuidas asi tegelikult välja näeb. Meie üllatuseks oli praamisõit täiesti tasuta! Saime kohe praamile ning see oli minu lühim praamisõit. Tegemist oli jõepraamiga ning sõit kestis umbes 2-3 minutit.

Jätkasime teed GOR-i suunas. Ning ei läinud enam kaua, kui lõpuks olimegi Austraalia ühel kuulsamail teel. Vihm meid tollel päeval enam ei kimbutanud ning vaade oli lihtsalt suurepärane!










Lõpuks jõudsime GOR-i põhi vaatamisväärsuseni, milleks oli 12 apostlit. 12 apostlist oli alles 3, vähemalt minule rohkem silma ei jäänud neid. Kui eelnevate vaatepunktide juures oli inimesi pigem vähem, siis apostlite piirkond kubises turistidest ning valdavalt olid need asiaadid.




Great Ocean Road läbitud, võtsime suuna Melbourne poole. Tahtsime sinna jõuda enne pimedat, kuid kahjuks sellest midagi välja ei tulnud. Meie õnneks liikus teel palju autosid ning maantee läks päris suureks. See andis julgust ka pimedas sõita, sest võis arvata, et kängurud ehk ei ründa autosid seal kandis. Õnneks nii ka läks.

Õhtupimeduses jõudsime lõpuks Melbourne. Eelnevalt olime välja valinud ühe bäkkeri, kus oli olemas ka auto parkimise võimalus. Aadress oli GPS-i sisse pandud ning edasine liikumine toimus ainult selle järgi. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, kus ma Melbournes asuda võisin, lihtsalt vahtisin GPS-i ning vaatasin, et valesti kuskilt ei sõidaks. Lõpuks jõudsime sihtkohta, saime õnneks veel ühes toas voodid ning viisime asjad sisse. Toas tervitas meid terve hunnik iirlasi. Mõni oli veel eelmise õhtu peost täis ning käis hirmsasti peale, et täna temaga ühineksime. Kuid lõpuks sai ta aru, et meist pole ikka tulijaid ning seega läksid iirlased ilma meieta.

Algas esimene täispikk päev Melbournes. Kuna Kert oli enne mind juba voodist välja roninud ning linna peale läinud, siis sain oma päevakava koostada. Esimesel päeval otsustasin lihtsalt linna peale minna. Kõigepealt uurisin välja, kus ma asun ning kuidas kesklinna võimalik saada oleks. Bäkker asus St. Kilda linnaosas ning kesklinna oli umbes 7,5 km-i. Mõtlesin, et ei hakka trammi peale raha kulutama ning jalutan sinna. Ilm oli ilus ning teele ma asusingi. Võtsin igaks juhuks GPS-i ka kaasa, et ikka väga ära ei eksiks. Üks põhjus veel, miks ma jala läksin, oli tee peale jääv Albert Park. Seesama park, kus sõidetakse vormel 1 Austraalia etapp. Park oli täis tervisesportlasi. Oli jooksjaid, sörkijaid, järve peal aerutajaid. Mina otsisin hirmsasti märki vormel 1 võidusõidust, kuid kahjuks jäin tühjade kätega. Ülejäänud päeva veetsin lihtsalt linnas ringi kõndides.




Õhtul saabus üks eesti tüüp, Mihkel, kes pidi mu autoga Perthi sõitma hakkama. Lobisesime õhtul veel vanadest aegadest Brisbanes ning rääkisin, mis kuidas mu autoga sõita on jne.

Hommikul asuski Mihkel teele. Kuna meil enam polnud vaja autot kuskil hoida, siis kolisime Kerdiga kesklinnale ligemale. Sõitsin veel viimast korda oma Laseriga. Viisin Mihkli poodi, kus ta saaks osta omale GPS-i, sest nagu eelnevalt mainitud, spidomeeter sellel masinal enam ei toiminud. Jõudsime siis oma uue bäkkeri juurde, soovisin Mihklile head teed ning vaatasin, kuidas minu Laser minema sõitis…

Järgnevatel päevadel käisin Melbourne risti-rästi läbi. Kohe alguses sai käidud Melbourne muuseumis, mis võttis praktiliselt terve päeva aega. Muuseum oli jagatud mitmesse ossa – Maa ajalugu, loomad, taimestik, teadus, aborigeenid, Melbourne ajalugu. Ma usun, et igaüks leiaks sealt midagi huvitavat. Muuseumiga ühes majas asus IMAX kino. Kunagi Londonis Mario ja Tõnniga käies kaalusime pikalt, kas minna sinna või mitte, kuid kuna filmi valik polnud just suurem asi, jäi toona asi katki. Seekord oli filmide valik vähe parem ning otsustasime Kerdiga minna vaatama filmi Prometheus 3D. Oli kindlasti üks vingemaid kinoelamusi, just IMAX kino tõttu. Mis selle kino nii eriliseks teeb, on ekraani suurus, mis ametlikel andmetel on 32x23 meetri suurune. Väidetavalt on see maailma suuruselt kolmas kinoekraan.

Muuseumi üks hoonetest

IMAX-i ees oli lumehunnik, mida kohalikud said uudistada


Peale kinos käiku sai mindud Chinatowni sööma. Ütlen kohe ära, et mujal ma eriti ei söönudki. Tollel õhtul sai võetud känguruliha ning mulle see igatahes endiselt maitses. Hiljem tagasi bäkkerisse tagasijõudes avastasime, et meie 4ne tuba on endiselt tühi ning selleks ööks see ka nii jäi. Üks parimad bäkkereid oli see kindlasti, odav, vannituba ja wc olid magamistoas, puhas. Rohkem ei osanudki tahta.

Kuna parajasti käis jalka EM ning polnud veel siiamaani ühtegi mängu näinud, siis nüüd avanes selleks võimalus. Bäkkeri baaris näidati otseülekandes Inglismaa – Itaalia mängu. Kuna ma olen üldiselt ikka alati jalka fänn olnud ning eriti Inglismaa jalgpalli, siis ei saanud seda võimalust maha magada, hoolimata sellest, et mäng hakkas meie aja järgi kell 4.45. Saigi siis äratus pandu selleks ajaks ning alla baari kobitud. Meie üllatuseks oli baar rahvast täis ning enamus neist olid loomulikult inglased, kuid oli ka mõni itaallane. Kahjuks inglased ning ka mina resultaadiga kuidagi rahule jääda ei saanud.  Tuli leppida allajäämisega itaallastele.

Tollel varahommikul, peale jalkat, läks Kert edasi kohe linna peale, mina aga kobisin voodisse tagasi ning magasin mõned tunnid veel. Hiljem saime linnas kokku ning käisime järgmises muuseumis. Seekord filmi, foto ja videomängude väljapanekut vaatamas. Loomulikult järgnes sellele söömine hiinakas. Õhtul bäkkerisse tagasi jõudes avastasime, et meie neljane tuba on täienenud veel kahe inimese võrra. Meiega lisandus üks Šveitsi tüdruk ning vanem austraallane. Hommikul vara tõusime jälle üles ning vaatasime järgmist poolfinaali, Hispaania – Portugal. Suhteliselt igav mäng, kui nüüd ausalt tunnistada. Olin rõõmus, et Portugal kaotas. Järjekordselt läks Kert kohe edasi linnapeale ning mina magasin veel paar tundi.



Federation Square

Australian Centre of the Moving Image

Lõpuks üles tõustes oli tuppa alles jäänud ainult šveitslanna. Kuna tal oli alles esimene päev Melbournes, siis kutsusin ta endaga kaasa linnapeale. Järgnevatel päevadel ma enam Kerdiga linna peale ei läinudki, sest tahtsin alati hommikuti paar tundi kauem magada. Õnneks oli sama meelt ka Šveitsi tüdruk ning järgnevad päevad saigi koos temaga linnapeal veedetud.

Üldiselt sai Melbourne kesklinn ikka korralikult läbi kammitud. Avastasin, et mulle meeldib turul käia! Nimelt käisin mitmel päeval Queen Victoria turul värskeid puuvilju ostmas. Sain lõpuks jälle mangosid süüa. Lisaks sellele sain sealt hulganisti kraami, mida Eestisse kaasa viia. Sai Albert Parkile veel üks ring peale tehtud ning ikkagi ei näinud märki vormel 1 etapist. Tundus nagu seda seal ei peetagi.


Queen Victoria Market





Luiged Albert Parkis

Victoria parlamendihoone




Raamatukogu


Ühel päeval tänava peal kõndides nägime, kuidas taevasse maaliti tähed, tegemist oli abielu ettepanekuga. Üritasin ka seda oma fotokaga jäädvustada, kuid kahjuks oli tuul osad sõnad juba laiali ajanud. Samas kohas ning napi 10 minutilise ajavahega juhtus teinegi põnev asi. Nimelt sõitis linnas üks kaubiku juht, kes üritas raudteesilla alt läbi sõita. Ilmselt polnud ta oma kaubiku kõrgusega eriti kursis ning minu silme all, sõitis ta otse vastu silla kaitsepiiret. Vaatepilt oli huvitav. Kaubik üritab südalinna ristmikul manööverdad ning paari sekundiga tekkisid igas suunas ummikud. Õnneks olid kõik mõistvad ning keegi viga ei saanud.




Samuti ei saanud ma külastamata jätta lõunapoolkera kõige kõrgemat vaateplatvormi. Kui Aucklandis käisin selle poolkera kõige kõrgemas ehitises, siis Melbournes asus kõrgeim vaateplatvorm.


Eureka Skydeck 88


Võib öelda, et Melbourne sai mu vaieldamatuks lemmikuks Austraalia linnade osas. Otseselt ei oskagi välja tuua, mis selle juures just määravaks sai. Linn ise oli lihtsalt nii rahulik ja mõnus. Võrreldes Sydneyga, mis on ka kena ja huvitav linn, oli Melbournes õhustik sootus teistsugune. Inimesed olid rahulikumad, linn oli kompaktsem, linnast voolas läbi kena jõgi. Korraks meenutas see ka Tallinna ja Tartu võrdlust, kuid sootuks suuremates mastaapides.

Egas muud üle jäänudki, kui tuli Melbournest edasi Canberrasse, Austraalia pealinna, sõita. Ausalt öeldes jäi see linn lihtsalt tee peale ning nagu ma kuulnud olin ja ise ka veenduda sain, siis see linn millegagi ilma ei torganud. Ainus asi oli suur parlamendihoone. Linn oli suureks venitatud, meeletuid parke ja ringteesid täis. Juhtusin seal ringi jalutama laupäeva ning kohati jäi mulje nagu oleks linna maha jäetud.

uus parlamendihoone

vana parlamendihoone


Canberrast edasi suundusin Coomasse, et veel viimast korda Austraalia pinnal oma sõbra Taneliga hüvasti jätta. Kurat seda teab, kunas tüüp tagasi mõtleb tulla. Igatahes sai vanu aegu meenutatud, natuke kärakat pandud ning kossu mängitud. Ütlesin talle veel, et mis ta siin passib, tulgu koju ära. Eks näis, kas ta mind kuulda ka võttis.

Viimaseks sõiduks jäi Cooma – Sydney ots. Seegi kord pidin bussiga Canberrasse sõitma, kuid veetsin sealses rongijaamas ainult pool tundi. Edasi kulges sõit rongiga. Kahjuks ei kestnud rongisõit kaua, sest üks raudtee viadukt oli rivist väljas. Nimelt oli asi selles, et üks rekkamees arvas, et tema masin on piisavalt väike, et mahtuda silla alt läbi, kuid kahjuks see nii ei olnud. Seega, vastavalt karmidele Austraalia ohutusnõuetele, kamandati ühes peatuses kõik rongi pealt maha ning kupatati bussidesse, kes Sydneysse, kes mujale. Õnneks olulist ajakadu ei tulnud ning ainult pooletunnise hilinemisega olin jõudnud Sydneysse, et veeta oma viimane öö Austraalias. 

Viimaseks ööbimiskohaks olin valinud kesklinnas asuva MAZE hostel. Täpselt sama sai valitud ka eelmine kord, enne Uus-Meremaale minekut. Tuba oli kahene, minu toakaaslaseks oli juhuslikult üks uusmeremaalane ning just lõuna saarelt, kuhu ma ka ise minemas olin.

Sellega saigi läbi minu 9 kuud Austraalias. Mõni on ikka küsinud, et kas on kurb ka, et juba ära lähen? Ausalt öeldes ei ole. Raha saab küll hästi teenida siin, aga see ei ole minu jaoks kõige tähtsam. Sain enam-vähem ringi peale tehtud Austraaliale ning nüüd võin öelda, et olen siin riigis piisavalt näinud. Loomulikult oleks võinud mõnes kohas rohkem aega veeta ning mõnes kohas vähem, kuid see on juba minevik. Võin öelda, et ei kahetse midagi. Kõik läks nii nagu minema pidi, kas siis plaani, juhuse või millegi muu läbi.


Edasine trip käib juba Uus-Meremaa lõuna saarel. Kui see läbi, siis teen ka sellest väikse postituse.