Olen nüüd tubli ning kirjutan viimase aja sündmustest.
Ei taha väga pikka pausi sisse enam jätta.
Nagu ma siin juba nii mõnelegi kurtnud olen, siis olin
ma tööta pea 2 kuud. Puhkus on hea asi küll, aga kui raha otsa hakkab saama
ning pea iga päev niisama vedelema peab, siis viskab ikka kopa väga ette. Olen
siin suhelnud ka teiste eestlastega ning võib öelda, et ma pole ainus, kes
niimoodi vireleb. Ida-rannikul on olukord hoopis hullem ning võin öelda, et
tegin õige otsuses, et sealt jalga lasin.
Ükspäev helistasin sõber Tanelile ning ta ütles, et on
vangis. Kõik pidavat ujutama ning maja uksed, aknad on kinni teibitud. Lambad
on märjad ning villa ei saa lõigata. Ühed teised Eesti sõbrad rääkisid, et
Melbourne on bäkkereid täis. Kõik hostelid, karavan pargid, isegi rannaäärsed
parklad on rändureid täis ning enamus neist passivad niisama. Tööd pole. Pole
see elu siin Austraalias nii roosiline midagi.
Eelnevalt olin juba kirjutanud, et sain Perthis odava
öömaja tänu ühele eestlasele. Eestlase, Ivariga, kohtusin Surfers Paradises.
Ilmselt peab tänama juhust, et ta, minuga ühes hostelis olles, toaga eksis, muidu
poleks ma Perthi jõudnud. Üüri maksan siin 50 dollarit nädalas, mis on ikka
sigaodav. Tavaliselt peaks hostelites maksma nädala eest nii umbes 150-200
dollarit ning siis saad tuba jagada vähemalt nelja inimesega (mõnel juhul ka
32-ga), magada naris, jagad kööki kümnete inimestega jne. Siin on mul aga oma
tuba, suur madrats, normaalne köök.
Kahjuks on asjal ikka ka teine pool. Nimelt elan ma
siin ühe 45 aastase gei mehega. Mitte, et ma oleks mingi homofoob vms, aga
vahepeal viskab vanamees kergelt üle. Igal õhtul joob ta ära mõned õlled,
tõmbab kanepit ja siis hakkab mingit jama suust välja ajama. Mina ja Ivar peame
seda jura siis kuulama. Ei meeldi talle, kui me räägime eesti keeles, kuigi ta
ise on teises toas. Kord on tal elu liiga julm, raske lapsepõlv jne. Korra või
isegi kaks võin ju seda juttu kuulata, aga kui igal õhtul samad teemad on, siis
viskab natuke üle. Kuid nagu ma juba mainisin on mul oma tuba ja siis lähen
lihtsalt sinna minema. Eks siis ole natuke solvumist, aga mul suva. Õnneks läks
ta nüüd tööle ning seega ei joo ega suitseta nii palju enam. Päevasel ajal ajab
ta muidu täiesti normaalset juttu.
Ivar ja majaomanik Andrew |
Tagahoov |
Teine asi mille kallal viriseda tahaks on väljast
kostuvad hääled. Esimestel päevadel küsisin Ivari käest, et mis siin käib päevad
läbi kassipulm? Kuid siis tuli välja, et siin on ühed ronga moodi linnud, kes
teevad täpselt sama häält, kui isased kassid (võib olla ka emased, pole
kassiekspert) kaklevad omavahel. Tõsiselt imelikud linnud ikka.
Kuna see rajoon, kus ma elan, ei ole just kõige
jõukam, siis on siinne ümbruskond igasuguseid huvitavaid inimesi täis. Kui ma
hommikul just „linnulaulu“ peale üles ei ärka, siis hoolitsevad selle eest
naabrid. Ilmselt käib naabermajades pidevalt üks seatapp, sest midagi sellist
sealt igatahes kostub. Vahel käib ka naabrimutt külas ja tahab kanepit osta,
seda muidugi hommikul vara ja siis ikka nii et kõik kuuleksid, et ta majas
viibib.
Ning see ei ole veel kõik! Helistades kohe, saate
kaasa ka ühed mürgised ämblikud! Nii ongi, aias passivad red-back, white-tail
ja muud toredad ämblikud. Igaks juhuks uurisin nende kohta ka. Red-back on
põhimõtteliselt võimeline inimese ära tapma, kuid viimasest sellelaadsest
juhtumist on möödas mitmeid aastaid. On õnneks olemas vastumürk ning seega ma
eriti ei põe, enam … Alguses olid kerged paranoiad küll. Siin on veel kärbsed
ja sääsed ning kui midagi tundus olevat keha peal, siis järgnes sellele kerge
ärevus ja paar kiiret käe liigutust.
Jätsin ennem mainimata ka majapidamise koduloomad.
Neid on siin hetkel kolm. 2 koera ja üks kass. Varasemalt oli majas kolm koera,
aga kuna üks koer läks teisele koguaeg kallale ja üldse oli minu arvates natuke
segane, siis saadeti ta asumisele. Ilmselt oli tegemist mingi alfa emase
teemaga, sest mõlemad koerad olid emased ning üks pidi teisele oma võimu
näitama. Igatahes lähevad koerad segaseks, kui keegi on uks taga ja tuppa sisse
tuleb. Kass ilmub enamasti välja alles õhtul ja siis näugub paar korda. Tundub, et ma olen suur koerte
sõber. Kui vanamees on täis ja räuskab, siis koerad tulevad kõik minu juurde,
ronivad külje alla varjule.
Pildil siis need kaks emast koera ning see tagumine saadeti minema |
Ühel päeval võttis minuga ühendust Mirjami sõbranna
Annika. Ta oli kuulnud, et minagi olen Austraalias ning hetkel mitte just kõige
paremas seisus, seda siis töö mõttes. Temal ja tema kahel sõbrannal oli just
töö lõppemas Perthist kagu pool ning seega mõtlesid nad edasi minna põhja
poole, viinamarju korjama. Seega sai kokkulepitud, et võtavad siis minu ka peal
ning lähme koos kohta nimega Geraldton. Kuid enne, kui Geraldtoni minek teoks
sai, tuli tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva! Tüdrukud olidki 24ndal
veebruaril platsis ning algas tähistamine. Oli päris tore pidu, millele järgnes
kahjuks ka pohmakas, kuid igati tore oli. Lisaks sellele suutsin ma ära kaotada
oma pangakaardi. Raha seal mul eriti peal polnud muidugi, kuid Austraaliale
kohaselt, tuli uue kaardi kätte saamiseks päris palju aega raiskama. Tundub
lihtsalt ebanormaalne, et miks ei või pangakaarti kätte saada pangast? Tuleb
kõigepealt igal pool pangas oma aadressid ära muuta, mis polnud ka just kergete
killast ülesanne ning siis lõpuks saadetakse see sulle nädala aja jooksul koju.
Nüüd on mul pangakaart käes lõpuks, kuid raha seal ikkagi suurt pole.
Minu käsi peale 24nda, sai väljas ka käidud üle tüki aja. |
Tüdrukud panid mulle huvitava hüüdnime. Rapsija
Rasmus, seda siis sellepärast, et olen selle lühikese aja jooksul Austraaliale
enam-vähem tiiru peale teinud ja vahepeal Uus-Meremaalgi käia jõudnud.
Mõned päevad peale 24ndat hakkasime sõitma põhja,
Geraldtoni poole. Mind pandi kohe rooli ning sai harjutada jälle autosõituJ. Tee peal juhtus ka üks
õnnelik õnnetus. Loomulikult oli vaja autoroolis tegeleda muude asjadega,
näiteks valida muusikat vms ning selle tulemusena oleksin äärpealt kraavi
sõitnud. Kuid peale paari äkilise manöövri ja tüdrukute kiljatuse midagi ei
juhtunud. Teele jäi ette ka üks huvitav koht nimega Pinacles. Seal oli siis
mingi kõrbe moodi pinnas ning hunnik kive. Kivide vahele oli rajatud sõidutee,
mis oli ikka suhteliselt kitsas.
Autotee |
Edasine tee kulges piki India ookeani äärset rannikut.
Võib öelda, et päris kena oli. Õhtuks jõudsime Geraldtoni. Seal ootas meid ees
3 Saaremaa kutti, kes pidid meid järgmine päev viinamarja istandusse juhatama.
Kuna meil öömaja polnud, siis läksime Saarlaste hostelisse. Päris hostel see
küll polnud, kuid midagi sarnast. Võib öelda, et olime seal illegaalselt, aga
see selleks.
Olin suhteliselt elevil ning ootused olid suured, sest
olin kuulnud, et viinamarjade korjamisega võib päris palju teenida. Kahjuks oli
reaalsus teine. Saime teada, et on tükitöö ehk siis palka saab iga korjatud
viinamarja karbi pealt. Olles mõnda aega korjanud ning mõned arvutused teinud,
sai selgeks, et see palk ei kõlba kuskile. Tunnipalgaks tuli umbes 7 dollarit
ja isegi, kui korjaks kaks korda kiiremini, oleks see palk ikkagi naeruväärne.
Natuke aru pidades otsustasime samal päeval Perthi tagasi sõita. Hiljem selle
peale mõeldes, oli see ikka üks väga õige otsus.
Tagasi sõites suutsin ma õige teeotsa maha magada ning
viisin tüdrukud kuskile pommiauku. Selle tulemusena jõudsime Perthi alles peale
südaööd. Süüd ma muidugi omaks ei saa võtta, sest mu iPhone aku sai tühjaks ja
enam ei saanud kaarti vaadata.
Järgmisel päeval alustasin ma jällegi tööotsinguid
ning minu õnneks vastati seekord ka telefonile. Olin helistanud firmale, mis
tegeleb kontorite ümberkolimisega. Järgmine päev, ehk siis reedel kutsuti
vestlusele, mis oli pigem paberite vormistamine. Juba reede õhtul sain tööle
asuda. Kliendiks oli üks suur kaevandusfirma, mis kolis ühest ärimajast teise.
Tööd sai teha reede õhtul ja laupäeval terve päeva. Hea tunne oli kohe tööd
teha üle tüki aja. Kahjuks ei jätkunud seda pidu kauaks. Need kaks päeva jäidki
viimaseks seal firmas. Sest rohkem pole sinna tööle kutsutud.
Laupäeval, töölt koju sõites, kohtasin väga huvitavaid
inimesi. Kõigepealt tuli sõita Perthi kesklinnast rongiga umbes 20 minutit
väljapoole. Rongis oli üks paarike, kes kitkusid kulme üksteisel. Algul poiss
tüdrukul ja siis vastupidi. Võib olla olen liiga vanamoodne, aga miks on vaja
rongis seda teha? Poiss kandis meiki ka muidugi. Rongist maha tulles, pidin
sõitma edasi bussiga. Kuna oli laupäev, siis sain seda buss päris kaua oodata.
Lõpuks bussisõit läbitud jäi veel natuke jalutamist teha. Poolel teel ühines
minuga üks noor tüdruk ja hakkas küsima, et kas ma siin kandis mõnda cracki
diilerit ei tea või et kas mul endal ei ole midagi. Küsis veel, et kas ma ka
süstin ja rääkis, et talle väga meeldib süstida. Karp jäi natuke lahti küll
sellise jutu peale. Õnneks tuli varsti kodu ja siis sai sellest narkomaanist
lahti. Mõned päevad hiljem nägin sama tüdrukut ka toidupoes, ei olnud väga tore
vaatepilt. Suhteliselt nussakas nägi ikka välja ning käel olid süstimise jäljed
ka olemas. Jube ikka, kui inimesed sellise tee valivad.
Järgnes jälle nädal aega passimist. Kuid lõpuks sain
heale tööle! Vähemalt ma ise olen väga rahul. Kõik algas selles, et majaomaniku
tuttav oli talle tööd pakkunud, kuid kuna tal endal oli juba töö olemas, siis
andis ta mulle kontaktid edasi ning järgmisel päeval tõmbasin traati. Jällegi
võeti esimese korraga telefon vastu!!! Kohe samal päeva läksin ka vestlusele,
täitsin hulgaliselt pabereid, läbisin ohutuse kohta käiva koolituse, mille lõpus
oli test ning saingi tööle.
Tänaseks päevaks olen juba poolteist nädalat tööl
käinud ning selle üle on mul ainult hea meel! Aeg läheb palju kiiremini ning
teadmine, et ei pea niisama vaesena virelema on ikka hea. Kuna töökoht on
natuke lollakas kohas, siis pidin endale auto soetama. Raha ma veel selle eest
maksnud pole, aga esimesel palgapäeval maksan ära. Sain majaomanikuga kaubale,
et ostan tema vana Ford Laseri ära 500 dollariga. Pole küll päris Mazda 6, aga
sõidud saab tehtud, mis on siiski põhiline.
Töökohast ka siis natuke. Töötan ühes logistikafirma
laos. Täpsemalt siis Fostersi õllelaos. Minu ülesandeks on täita tellimusi ehk
siis pean paberi järgi panema kokku õllelaadungi. Töö on isegi veel põnev ja
tööpäevad mööduvad kiirelt. Palka ma veel saanud pole ja kui aus olla, siis ma
päris täpselt ei teagi, mis see tulla võiks, aga ma loodan, et ei pea pettuma.
Vahepeal olid meie juures veel kaks eestlast, vennad Heinar ja Hendrik. Nad olid just jõudnud Perthi, oma matkabussi maha müünud ning valmistusid sõiduks Eestis, kus nad nüüdseks ka juba on.
Tahaks veelkord tänada kõiki õnnesoovide eest! Ise
tähistasin oma sünnipäeva esimese tööpäevaga J
Paar päeva varem otsustasid tüdrukud mind siiski üllatada ning tegid mulle üllatuspeo, mis oli igati vahva!
Pildil 7 eestlast ja üks aussi |