Eelmises postitusese lõpus oli jõutud sõber Taneliga
Bundabergi ning nagu varasemalt mainitud, siis kauaks me sinna ei jäänud. Paar
päeva vaatasime seal ringi ning siis sõitsime edasi. Järgmiseks sihtkohaks oli
koht nimega Childers. See asus Budabergist umbes 50 km-i kaugusel ning inimesi
elas seal umbes samapalju, kui Kadrinaski. Kohale jõudes tundus päris mõnus
väike koht olevat. Rahulik, vähe liiklust, kõik käe-jala juures. Nagu ikka,
asusime otsima kohe kohta kuhu ööbima minna ning kohalikust infopunktist
saimegi paari bäkkeri kontaktid. Valisime siis ühe välja ning läksime kohale.
Sattusime neljainimese tuppa, koos kahe soome neiuga, kes olid paar päeva varem
sinna jõudnud. Kuna vahepeal sai päris palju reisitud, siis oli vaja nüüd
natuke raha teenida. Meie õnneks oli tegemist töö-bäkkeriga ehk siis omanikud
muretsesid selle eest, et saaks kuskile tööle. Kaua ei pidanud ootama, juba
järgmiseks päevaks saime tööotsa tomatifarmis. Bäkkeri ise oli suhteliselt
normaalne, seal oli bassein, korralik köök ning tubades oli konditsioneer
olemas. Olles asjad ära pannud, mõtlesime Childersile pilgu ka peale visata.
Koht ise meenutas mõnda Peipsi äärset küla. Kõik elumajad, poed ja muud
teeninduskohad asusid suure maantee ääres. Ring peale tehtud, tuli sättida
magama, sest väljasõit tomatipõllule oli 4.30 hommikul.
 |
| Toas ootas mind selline loom |
Hommikul oli väga raske ennast voodist välja ajada,
sest eelnevatel päevadel sai ikka tunduvalt kauem magada, aga teha polnud
midagi, raha oli vaja teenida. Hommikul sõitis slavewagon (orjabuss), nagu me
seda kutsusime, hoovi ning kõik töölised ronisid uniste nägudega peale. Järgnes
umbes pooletunnine sõit farmi. Kohale jõudes avastasime, et meie ülemusteks on
mingid tüübid Nepaalist ning siis hakkas jant pihta. Tavaliselt jõudsime kella
viie paiku farmi ning pidime ootama oma ülemusi, kes annaksid meile ülesanded
kätte. Üldjuhul tulid ülemused 15 minutit hiljem kohale ning alles siis
hakkasid arutama, et millisel põllul täna tomateid vaja korjata on. Enne kella
6 keegi tööle tavaliselt ei hakanud. Mis kõige rohkem meele mõrudeks tegi, oli
see, et selle passimise eest meile keegi ei maksnud. Samas polnud töölised
selles süüdi, et ülemused lambad olid ning oma asju varem selgeks teha ei
suutnud. Üldiselt oli tomatikorjamisel kaks valikut. Esimene võimalus oli teha
tükitööd ning teiseks oli tunnitöö. Enamus inimesed tegid tükitööd, mis seisnes
selles, et vagude vahele paigutati ämbrid ning tomatid tulid lihtsalt sinna
korjata. Ühe ämbri eest sai 2 dollarit. Tunnitöö puhul saadeti inimesed masin
peale. Selleks oli suur traktor, mis sõitis vao vahel ning selle taga oli
hulgaliselt istmeid. Tavaliselt oli ühe masina peal umbes 15 inimest. Masina
peal töötamine oli tunduvalt parem sest tomatite korjamine ämbrisse oli ikka
eriti nüri töö. Kuid kuulsin, et osad tüübid, kes seda tööd aastaid teinud on,
teenivad tükitööga kuni 400 päevas.
 |
| Childers (Movember käis veel) |
Nii ma siis tegin seda tööd umbes nädal aega ning igal
hommikul oli nagu loterii, kas saab masina peale või ei. Lõpuks viskas mul see
asjaajamine kopa ette, sest kuulsin, et ülemused püüavad töötajaid igat pidi
nöörida. Kui ise arvasid, et tegid päevas kuskil 10 tundi tööd, siis tegelikult
läks kirja umbes 8 tundi. Aega arvestati maha näiteks ka siis, kui traktor
sättis ennast järgmisele vaole, kuigi kõik pidid sellel ajal oma vagusid
kontrollima ja tomateid korjama! Samuti kuulsin, et inimestel oli probleeme
palga kättesaamisel. Seega ei mõelnud ma pikalt ja otsustasin, et selline asi
ei ole ikka normaalne ning tuleb edasi liikuda.
Edasist teekonda jätkasin ma üksida, sest Tanel jäi
veel Childersisse. Ta sai teisel päeval ühte teise farmi tööle ning ei pidanud
tomateid korjama enam. Lisaks sellele oli tal vaja ka omale farmipäevi koguda,
teiseaasta viisa tarbeks. Minul sellega kiire veel pole ning pole kindel, kas
ma seda üldse tahangi enam…
Järgmine sihtkoht oli Hervey Bay. Seda sellepärast, et
sealt sai minna Fraser Islandile. Osadelt inimestelt oli kuulnud, et Fraser
Island olla isegi parem, kui Whitsunday, seega olid ootused suured.
Hervey bay oli väga kena koht iseenesest. Suuruselt
sama nagu Pärnu umbes. Bussijaamast bäkkerisse jalutamine võttis aega kuskil
üks tund, valisin ka natuke pikema ja kenama tee, et jalutada ookeani ääres. Olles
asjad ära pannud, oli aeg otsida endale tuur Fraser Islandile. Kuna mul rahaga
oli suhteliselt kitsas, siis ei tahtnud selle peale väga palju kulutada ka.
Ennast ma väga rannas niisama vedelejaks ei pea, seega otsustasin võtta
ühepäeva tuuri, millega pidi ära nägema kõik põhilised kohad Fraseril.
Pikematel reisidel oli lihtsalt rohkem rannaaeg, aga hind oli ka soolasem. Tuur
ostetud, otsustasin jalutada natuke Hervey bays ringi. Bäkkeris kurtis üks
sakslane, et tal sõbrad läksid kõik saarele juba ning ta peab üksi istuma mitme
veinipakiga. Suutsin kiusatusele vastu panna ning loobusin veiniõhtust.
Järgmine päev oli nagunii vaja vara üles tõusta ning ei tahtnud pohmakaga saart
avastama minna.
 |
| McDonalds's, KFC & Pizza Hut Vihjeks annan ühe lingi: |
Saabus hommik ning saarele minek. Buss korjas mind bäkkerist
peale ning sõitsime sadamasse. Sadamasse jõudes, kui seda üldse nii saab
kutsuda, pidin natuke imestuma. Päevas käib saarel sadu inimesi, aga sadam oli
ikka suhteliselt lahja ning praamid polnud ka suuremad asjad. Ilmselt see
polegi siin kõige tähtsam, aga siiski. Hakkas autode pealelaadimine. Kuna
parajasti oli mõõn, siis parkis praam ennast väga naljakalt kai äärde. Autod
pidid kuidagi poolviltu peale sõitma ning pea igal autol käis põhi vastu maad.
Peale lubati ainult maasturid ning suuremad masinad.
Peale tunnist sõitu jõudsime saarele. Meie
sõiduvahendiks oli bussi ja rekka ristsugutis, mida juhtis üks mõnus vanamees,
kes oli meile ka giidi eest. Nüüd sain aru, miks väiksemaid autosid Fraserile
ei lubatud, kõik teed olid liivast ning ilmselt oleks mõni väiksem masin sinna
kohe kinni jäänud. Üldiselt on terve saar ainult liivpinnasega. Hämmastav ongi
see, et milline loodus ja mets selle peal kasvab.
 |
| Bussveok |
Meie teekonna esimene peatus oli Lake Mckenzie. Järv
oli suhteliselt suur ning mis peamine väga ilus ja puhas. Oma puhtuselt
meenutas kodust Äntu järve. Loomulikult pidi vees ikka ära käima ja tunne oli
värskendav. Giid rääkis, et see pidi tegema 10 aastat nooremaks, nii et nüüd
olen siis 15.
 |
| Lake Mckenzie |
Edasi sõitsime laagriplatsile, mida kasutasid kunagi puuraidurid.
Fraseril tehti vanasti kõva raietööd, kuna saarel on kõvasti vihmametsa.
Nüüdseks on tööd lõppenud ning saar on turistide päralt. Laagriplatsil tegime
väikese rännaku vihmametsas, kuid jällegi ei õnnestunud näha mõnda madu või
muud elukat. Ilmselt hirmutavad suured rahvamassid loomad ära v.a dingod. Keda
õnnestus näha juba Lake Mckenzie juures, dingosid pidi saarel olema umbes
400-500, kuid kõik nad nägid suhteliselt kõrendid välja. Sõitsime edasi
piirkonda, kus asusid hotellid ning restoranid. See oli ainus koht saare, kus
oli asfalt maha pandud. Seal sõime lõunat ning sõitsime edasi rannale. Rand
tundus olevat nagu üks suur maantee. Maasturid ning bussid sõitsin edasi-tagasi.
Varasemalt oli seal kiirusepiirang 100, kuid kuna liiga palju õnnetusi juhtus,
siis alandati see 80le. Rand oli iseenesest kena, kuid ujuda seal kahjuks ei
saanud, sest see pidavat haisid ja raisid täis olema.
 |
| Näljane Dingo |
Saare keskosast said
alguse mitmed ojad ning terve rand oli täis väikeseid niresid, mis ookeani
suubusid. Olles maha sõitnud ligi 70 km-i rannal, jõudsime ühe laevavraki
juurde. See oli kunagi olnud üks tolle aja suurimaid kruiisilaevu.
 |
| S.S. Maheno |
 |
| Millimallikas |
Kõik läksid
bussist maha, tegid pildid ära ning siis hakkasime tagasi liikuma. Kuna õhtul
pidi veel suurem mõõn olema, siis oli meil vähem aega saarel. Vastasel juhul
poleks praam enam tagasi saanud sõita. Tagasiteel tegime peatuse saarel
suurimal ojal, kus vesi oli põlvini ning rahvast täis. Peale seda oligi aeg
tagasi praami peale minna.
 |
| Inimesed ojas |
Fraser Islandilt ootasin ma natuke rohkem, kuna seda
oli kiidetud palju. Võimalik, et oleks pidanud jääma sinna mitmeks päevaks,
kuid nüüd on hilja juba. Ilmselt oli Whitsunday tripp ikka liiga hea olnud,
koos kiirpaadi, snorgeldamise ja helesinise veega. Kuid minekut ma kindlasti ei
kahetse, sest saar, mille pinnaseks on ainult liiv on ka omaette nähtus.
Veetsin veel ühe öö Hervey Bay bäkkeris ning järgmisel hommikul läksin bussi
peale, et sõita Brisbane.
 |
| Teel Brisbane nägin kängurut |
Brisbanest kirjutan mõni teine kord edasi…
